Videokokkuvõtete aeg – Sri Lanka

Läbi suurte tõrgete ja IT probleemide, õnnestus ikka lõpuks esimene klipike kokku saada. Närvirakkude säästmiseks oleks vaja uut arvutit aga ei raatsi :).

Materjalid on filmitud kaameraga GoPro Hero 2, mille laenasime sõbralt. Peale selle kasutamist otsustasime ikkagi ka endale GoPro muretseda, sest kasutamine oli väga mugav ning kinnitusvõimalusi mitmeid. Pealegi, 1 video ütleb rohkem kui 1000 pilti :).

<p><a href=”http://vimeo.com/90779513″>Just the beginning – Sri Lanka part 1</a> from <a href=”http://vimeo.com/user24040497″>Maris Ebber</a> on <a href=”https://vimeo.com”>Vimeo</a&gt;.</p>

 

Sri Lanka

Kuna peale reisi jäime kohe haigeks ja oleme kodused, on mul olnud võimalus ka tasapisi pildid üle vaadata ning eelmistele postitustele juurde lisada. Kuna ma olen väga kehv otsustaja ja vähese aja möödumise tõttu emotsionaalne side reisifotodega veel suur :), siis sai pilte päris palju.

Marsruut

Meie marsruut

Kokkuvõtvalt jäime reisiga loomulikult väga rahule ja Evert ütles, väga hästi, et tema ei märganud kordagi, et keegi oleks kusagil riielnud või karjunud, isegi oma koduaedades mitte. Seega ka Sri Lanka inimesed on õnnelikud, naeratavad ja ei kurda tühja-tähja üle. Kohalikud on väga abivalmid, küll aga tuleb olla pisut skeptiline vaatamisväärsuste juures olevate abimeeste suhtes. Tihtipeale nad peale juhiste küsimist ei lõpeta suunava käeviipega vaid jalutavad lahkelt kaasa, et sa kindlasti ikka otsitud kohta jõuaksid, millele lõpus järgneb loomulikult “money” soov. Meie neile igatahes raha ei jaganud, kuna eesmärk on harida neid teemadel, et kui pole kokkulepet, siis pole ka hiljem midagi küsida, pealegi meie ju ei palunud neil endaga kaasa jalutada.

Ilmselt on minu eelmiste postituste järgi juba siililegi selge vastus küsimusele “Kes on Sri Lanka kiireim mees?”. Bussijuht siis loomulikult, kui kellelegi jäi veel kahtluseuss kõhtu. Bussiliiklus on saarel tihe, kiire, muusikaline (korralikus või ka vähemkorralikus bussis on supokas istmete all) ja natuke ka närvikõdi pakkuv, kui sa sõidu ajal liiklust ja möödasõite jälgid. Bussijuhid teevad möödasõite nii külavahel, mägedel, kui pimedas kurvis ja nendega kaasneb stabiilne signaalitamine. Bussid sõitsid ka sama liini teenindavast eesolevast bussist mööda, et reisijaid endale saada. Kuna teed on saare keskosas mägised ja kurvilised, siis kellel magu nõrk, tasub võtta merehaiguse tablett või silm kinni lasta (juhul kui õnnestus istekoht saada, seistes pole just parim lahendus). Bussi peal on eraldi spetsialist, kes piletiraha võtab ja tema saab ka alati aidata ja märku anda õige peatuse osas. Osavamad võivad teha nagu kohalikud, et hoo pealt peale ja maha. Bussisõit on igatahes Sri Lankal sama kohustuslik vaatamisväärsus nagu Sigiriya.

Värsket õhku Sri Lankal väga palju pole, suuremas linnas rikub selle liiklusvahendite vinguhais ja külakohtades suur alepõllundus. Mustusega on nii ja naa. Üüratuid prügimägesid ei leidu, aga kuna prügikasti leidmine on tehtud üsna võimatuks, siis kohalikud viskavad ikkagi oma sodi otse maha. Seda muidugi lõputult ei jäeta nii ning inimesed silma kinni ei pigista, see pühitakse hiljem mingi hetk ikkagi kõik kokku ja peale seda saabub puhas hetk ka.

Kaubandus on Sri Lankal meie silme läbi alles üsna vähearenenud. Selle all pean silmas puduturgude vähesust ja kaubavalikut. Kuna Sri Lanka sai iseseisvaks alles 2009. aastal, kui lõppes kodusõda, siis on see arusaadav ja praegu ongi veel võimalus nautida rikkumata Sri Lankat. Suured brändid, mida toidupoodides sellegi poolest leida võib, on: Maggi, Nescafe, Pringles, Red Bull ja Snickers (seda siiski vaid parimates poodides). Importkaubad on neil võrreldes muude hindadega väga kallid, Pringles maksis 2,5 eurot umbes nagu meilgi, kõige soodsam juust oli see ümmargune pakk, kus 8 sulajuustu kolmnurka sees ja see maksis ca 2 EURi, kilepakendites viilujuustu kümnene pakk võis maksta lausa 5-euro kanti. Väga maitsvaks osutusid kohalikud jogurtid, mis olid pisikeses topsis ja klassikalise vaniljemaitsega. Poed on väga pisikesed ja neid on pigem tihedalt ning valik üsna kesine, samas kõik hädapärane on olemas. Alkoholi peab otsima eraldi trellitatud wine shopist, kus 500ml Lion maksis kõige soodsamas kohas 160 ruupiat (0,92 eur), baarides happy hour’il 250. Kõige soodsam vein, mille poest leidsin ja sünnipäeva puhul ostsin oli 900 ruupiat ehk 5 eurot (enamikus poodides oli soodsaima veini hinnaks 1700 ruupiat), pokaal veini rannabaaris maksis 400 ruupiat. Puuviljade valik oli aga väga lai, ning turgudel mitu-mitu letti. Suur 2-kilone ananass maksis 150 ruupiat, väiksemad mangod 4tk/100ruupiat.

Toon siinkohal välja ka valuuta kursi 1EUR=174 ruupiat.

Toiduga läks meil reisi jooksul üldiselt hästi, kui üks suure näljaga valitud söökla välja arvata. Kindla peale minek on alati nuudlid ning väga hästi teevad nad rottisid (see on natuke nagu täidetud tortillatasku), mille suurus võib aga olenevalt söögikohast suuresti varieeruda. Parimad rottid saime me Ellas. Ka kottu rotti on maitsev – see on siis pisut vürtsikam eine, kus lintnuudlid krõbeda köögivilja ja valitud lihalisandiga. Väga suur rõhk on kalal ja seda nad oskavad ka hästi grillida. Õhtusöök koos kalaga maksis rannabaaris alates 700 ruupiast, nuudlid 350-st, mango lassi 200-st. Turistide jaoks on menüüs alati olemas friikartulid, aga ise nad söövad ikkagi toidu kõrvale riisi. Üldises hinnangus nad loomulikult Tai kulinaariasaavutuste vastu ei saa.

Mis me reisilt siis meeneks ostsime: ceyloni teed, palju maitseained, extra virgin kookosõli, papadami (peale õlis praadimist maitseb natuke nagu seakamar või nagu vanasti olid ühed ruudukujulised snäkid, mis õlis praadides paisusid), kaneelipuust hambatikke, Raffaello karbi asemele elevandijoonistusega käsitöökarbi passide hoidmiseks ja ühe kästiöömaski hea õnne tarbeks.

Hikkaduwa 3-5.02.2014

Hikkasse tulime Galle kaudu ja taas Sri Lanka kiireima liiklusvahendiga – bussiga. Majutuse panin telefoni teel päev varem Mirissas juba kinni ja seekord valisime koha, mis ranna pool ja natuke hotelli tüüpi. Tegelt oleks valinud ehk midagi muud, kui Driftersi (28 eur/öö), aga tipuhooajal on parima hinna-kvaliteedi suhtega kohad täis. Iseenesest ranna ääres ja suuremas öömajas on pigem just lärmakam ööbimine, tuba oli hotellis suht sama nagu oli kodumajutustes ja külalistemajades, samas hea vaheldus oli bassein ja sai ka soola- ja liivavabalt ennast jahutada, mis tegi juuksed rõõmsaks. Muidugi mu unenägudemaailm andis esimese öö halvale unele ka oma panuse, kui ketras merekohina saatel 2004a. katastroofi kohta tehtud tsunamifilmi stsenaariumit läbi.

Hikkaduwas on palju surfareid ja rannaäär on restorane ja tasuta rannatoole täis. Tänava ääres on palju kohti, kus osta hõlste, kleite, pükse, maske ja muid meeneid. Leidsime isegi ühe ülisuure supermarketi (umbes Säästuka suurune). Tänaval olid pisikesed õmblusateljeed, kus Billabongi tüüpi surfipüksid õmmeldakse 2 päevaga valmis ning kangavalik on väga lai. Lisaks tehakse ka bikiine. Trevori ning Everti püksid kokku läksid 8 euri, tellisime kohe kaks paari ja saime napilt enne rongile minekut kätte. Töö kiire ja õmblused korralikud.

Rannas oli väga lahe võtta laineid pisemat tüüpi veelauaga. Hikkaduwas on lained kohati lausa 2-meetrised ja veealune hoovus väga tugev ja ohtlik. Minu tõmbas hoovus kaldast nii kaugele ja õnneks üks surfikoolitaja natuke eemal märkas seda ja näitas näpuga, kuhu poole ujuda, et tagasi kaldapoole viiva hoovuse mõjuvōimu saada. Siis võtsin ilmselt ka oma suurima 1-meetrise laine :).

Küll andsid Hikkaduwa kandis tunda mingid nähtamatud putukad (vesikirp??), mille puhul hammustuse hetke ja looma ei taba, aga mingi hetk lihtsalt avastad end meeleheitlikult kratsimas ja näed, kuidas keegi on üle jala või käe joostes korraliku kupuraja maha jätnud (korraliku tähendab siis alates 6st kupust ja pigem ikka 10-nene rida ja peale).

Colombosse otsustasime minna rongiga, kuna tundus, et meie maod on eesolevaks Stockholm-Tallinn laevasõiduks bussijuhtide poolt juba piisavalt treenitud. Raudtee kulges riigi kallimatel kruntidel, ehk enamjaolt paralleelselt rannajoonega, mis tähendas, et vaated olid väga kenad. Sinna äärde jäi mitmeid eksootilisi rannaribasid, kus arendus puudus või olid külg-külgepidi koos õnnetud kohalike hütid (Everti sõnadesse pannes, siis mõni pere elas puhta koerakuudis). Colombost lennujaama läksime bussiga ning põgusalt üle linna kiigates, võisime oma otsusega, seekordsel reisil pealinna mitte külastada, rahule jääda. Kuna lend läheb 6. varahommikul 4:15, tuleb ilmselt raske öö ja Qatari meelelahutusüsteemi nautimise asemel loodetavasti jääme magama. Evertil on juba ilmselt Angry Birdsi üleküllus ja minul raamat lõpusirgel. Trevor on kella 23:30st maganud.

Mirissa 29.01-3.02.2014

Tangallest Mirissasse saime Colombo bussiga, tunnike tivolit ja pärastlõunast kohal. Majutus oli kogu 5-ks ööks ette bookitud, Ancient tree guesthouse’s. Tegemist noorema pere hallatud majutusega, kus neil oma kodu juurde ehitatud üks single ja kaks double tuba ning randa 5-minutiline jalutuskäik. Nagu selgus, siis enamasti maad ei osteta, vaid saadakse vanematelt päranduseks ning kõrvalkruntidel asusid seega veel viie venna kodud ja külalistemajad. Öö hinnaks oli meil 13 euri ja hommikusöök hinnas, ütleks nüüd, et moosist ja saiast on tükiks ajaks isu täis (kuigi neil oli tõeliselt hea lõkkel röstitud sai), puuvilju aga mahub veel üüratult :).

Mirissa on ka üsna väike koht, hilbulette on ehk 3-5 kanti, pisikesi poode ja puuvilju jagub. Mirissa rannas on juba mitmeid rannarestorane ja baare ning tasuta rannatoolid. Kaupmehed rannas tüütamas ei käi. Natuke juba meenutas Lõuna-Goa õhustikku, aga palmid ja hütid ei olnud nii ilusad. Laine oli meetrine ja peale ujumist kukkus ka imeväikestest bikiinidest välja kilekotitäis liiva. Rannas oli õhtul suur rõhk mereandide lettidel ning kes meelitas sööjaid tuledesära, kes tulešou, kes hea muusika ning kes live-grillimisega.

Trevori sünnipäeva puhul oli Elerin salaja kokku leppinud tordi ja kaunistused, mille peale lõi Trevoris eriline häbelikkuse geen välja :). Argo kinkis talle snickersi ja 1000 ruupiat ning võtsimegi ette rolleritiiru, et ehk leiame suuremas linnas mänguasjapoe. Eriti ei leidnud küll, ega kohalikel lastel mänguasju pole tegelikult väga näinud ka. Enamus lelusi on poodides plastikust titekad autod. Lõpuks leidsime ühest poest sõdurite komplekti ja väikese legovormeli. Kuna meie kinkisime Trevorile Ninja kilpkonna, politseimehe ja tsikli, siis ta oli ikka leitud legolaadse vormeli üle väga rõõmus. Lisaks jagus kingirahast ka Pringlesi jaoks. Sõitsime läbi ka Galle Fort’i, kus leidsime laheda kvaliteetse suveniiripoe Barefoot. Tagasiteel otsisime üles Jungle beachi, mis LP järgi pidi olema eraldatud rannake, aga turistid või kohalikud olid seal juba risustamisega oma töö teinud. Rand oli küll pisike, raskemini ligipääsetav, helesinise vee ja isegi ühe rannabaariga. Turiste oli juba paarikümne kandis, seega leitud Dikwella rannale jääb tublisti alla. Tagasiteel Mirissasse vaatsime üle ka kuulsad vaiade peal istuvad kalamehed. Kuna LP hoiatas, et kalamehed pidid fotokat nähes vaiadelt ülehelikiirusel alla saama, et klotsi küsida, siis leppisime kokku, et teen rolleri peal istudes kiirelt mõned pildid ära ja nii kui keegi raha hakkab küsima, annab Evert gaasi :).Tegelikkuses oli juba teeservas mees valmis ja Evert siis tegi, nagu teda huvitaks, kui palju maksab vaia peal istumine, samal ajal kui mina pildid ära klõpsisin ja siis nagu otsustasime et ahh, ei raatsi ka :) ja põrutasime edasi.

Minu sünnipäevahommikul oli äratus juba 5:30 ja läksime vaalavaatlusele. Ettevõte sai valitud pika kogemuse järgi ning selline, kes annab hiljem oma panuse ka loodusesse tagasi ja kasutab ausaid meetodeid. Vaalavaatluse jaoks tuli sõita 1,5 h avamerele (võib vist isegi öelda ookeanile) ja rappumine oli korralik. Ma võtsin selle laevareisi jooksul 3 merehaiguse tabletti, noh, et vast küll-küllale liiga ei tee ja ehk pean ikka siis pildistamishetkeni vastu. Pidasin! Siiski küll kaame näolapi ja hädise pilguga. Ühe vaala leidsime ka, keda siis jälgida. Kõige paremini tuvastab vaala ära ülespuhutava veejoa järgi, siis on ca 5 min aega, et pilti teha ja peale sukeldumist on vaal vee all 7-12min. Enamjaolt väga suurelt vaala seljaosa veest välja ei ulatunud, aga tema võimsusest ja suurusest sai aimu, eriti pikalt näitas ta end meile viimase veepealetuleku ajal. Sinivaal on maailma suurim loom ja neid pidi olema maailmas säilinud kõigest 5000tk ning parimaid kohti nende jälgimiseks ongi Sri Lanka ja ka Sri Lanka rannikust pidid nad tänu inimfaktorile iga aastaga üha kaugemale liikuma. Delfiine kahjuks ei näinudki ja mul olid selles osas palju suuremad ootused, kuna isegi Goa ranniku lähedal nägime suuri delfiiniparvesid. Raja & the Whales tariif oli reisi eest 6000 ruupiat (35,-/in), aga on ka palju uusi ettevõtmisi, kes pakuvad väljasõite 4000 eest ja vōib-olla kasutavad loomade ligimeelitamiseks ka teatud ebasoovitatavat aparatuuri.

Edasised päevad veetsime oma päevituse täiustamise kallal :) ning jalutasime niisama rannaäärt läbi. Trevorile meeldis väga lainetes möllata ja liuelda, tal oli pea kohe paksult liiva täis ja nägime Evertiga palju vaeva nii tava kui wc duššiga, et ta pead puhtaks saada ( või noh, pigem puhtamaks). Veesurve ei ole siinkandis just kõige tugevam.

Kaks õhtut sōime oma majutuses, kus osati väga maitsvalt kala teha ja kolm õhtut rannarestoranides. Rannast 5 min eemal sisemaal on peale päikesloojangut tüütud putukad ja juba seetõttu on rannas mõnusam tiksuda ja muusikat ning merekohinat kuulata.

Tangalle 27-29.01.2014

Peale safarit tulime Tissast Tangallesse bussiga, mille juht üritas taas oma eelmise sõidu aega ületada. Olles ühes tükis kohal, läksime kohe ühte majutusse, mille kohta olin varasemalt kodus uurimistööd teinud ja positiivse märkme maha jätnud, et uurida, kas neil vabu tube on. Seekord oli mul booking tegemata. Meile pakuti pere sviiti, kus tuba Argole, tuba meile, kahe peale wc, külmik ja telekas!, suur rõdu kööginurga, laua ja merevaatega. Tundus, et võib olla päris kallis värk, aga saime hinnaks 5000 ruupiat, mis teeb siis meie pere jaoks ca 20 eurot/öö ja Argole 10. Randa on ka ca 5 min jalutada ning turistihorde siin taaskord ei paista. Isegi imelikult vähe on neid ja majutuse onu kinnitas, et on küll tipphooaeg aga turiste nüüd paar päeva vähem olnud ja hajuvad erinevate randade peale ära. No mis meil selle vastu olla saab, kui saame ranna peaegu iseendale!

Tiirutasime ühe päeva rolleriga ka lähiümbruses ringi. Vaatasime üle Hummawaya (Kudawella) blow hole’i, mis oli päris lahe, kuidas õigete lainete kokkupuutel pritsib üles parimatel aegadel kuni 25m veejuga. Kohalikud tundsid juba selle hingeelu ja andsid märku, kui fotokas valmis seada. Ca 3-5 minuti tagant toimusid pursked ja kuigi jaanuar pole tegelikult just parim aeg selle külastuseks, on see seda vähest 250 ruupiat (ca 1,5 eur) ikka väärt ja joa kõrgus olid piisavalt efektne. Kui oma pildistamisega ühele poole sain, avastasin, et mul on üle keha ja fotoka soolaterad.

Teelt eksides sattusime ka kohalike kalasadamasse, kus meremehed olid just laevalt saaki maha võtmas ja turule müümiseks ette valmistamas. Toimus oksjoni tüüpi kalamüük järgmistele meestele, kes siis kaubaga edasi turule-söögikohtadesse läksid. Nägime ka korraliku tuunikala ära – ca 1,2-1,5 m. Dikwella alguses leidsime ühe väga mõnusa rahuliku ranna, kuhu just päris mööda sirget teed ei jõua ja pigem ära eksides. Peale meie olid seal sel hetkel ühed kohalikud end pesemas ja kogu oldud aja jooksul käis läbi ehk 2-3 turistipaari. See rand oli palju parem ja kenam, kui Tangalle parimaks nimetatud Goyambokka. Siiski olid Tangalle rannad kõik üsna väherahvastatud, mitu randa jäid kohe tee äärde ja Goyambokka jäi teest eemale ja sinna pääses külavaheteelt mööda kitsast, kahe krundi vahel olevat rada. Tangalle linnas oli olemas wine store, päris suur toidupood ja puuvilja turg, kesisemalt oli söögikohti ja hilbukauplusi. Meie oma majutusasutuse pakutav toit oli küll täitsa maitsev. Lisaks asub Tangalles Sri Lanka presidendi kodukant ja seetõttu oli ringi liikumas ka päris palju politseinikke.

Ella, Tissamaharama, Yala 24-27.01.2014

Rongi peale õnnestus ikkagi saada teise klassi piletid, kus mugavamad istmed. Ilmselt kõiki kohti ei broneerita ette ära. Istumiskohtade peale oli siiski suur tung ja inimesi jäi ikka seisma ka. Meie läksime peale muidugi valesse 2. klassi vagunisse, kus reserveeritud istekohad ning kui kontroll ca 2h hiljem peale tuli, sai meie pidu läbi ja ta suunas meid järgnevasse vagunisse, kus loomulikult kõik istmed juba täis. Õnneks üks mees, kes nagunii 30min pärast järgnevas peatuses maha läks andis Trevorile ja mulle oma koha. Evert sai ka varsti ta kaasa kohale istuma ning Argo pidi ikka veel ca tunnikese vaba kohta ootama. Rongisõit oli siiski võrratu – mäed, orud, külad ja parimad vaated ongi ilmselt Hapute ja Ella vahel. Fotokat oli võimatu käest panna ja vaatamata 6-tunnisele sõidule, silma ka naljalt looja ei tahtnud lasta.

Ellasse jõudsime 15 paiku ja tegemist on väga mõnusa külaga mägede vahel. Õhtuse õlu saamiseks tuli poistel minna kohalike joomaurkasse ning 1,2 euriga oli Tiger õlu lisaks uuele kogemusele olemas (poodides alkoholi ei müüda ja Ellas polnud ka spetsiaalseid trellitatud alkopoode). Evert leidis sealt oma erilise semu, kes iga kord küsis talt: “Where you from?” ja saatis suure naeratuse saatel baarist välja.

Järgmisel hommikul oli äratus juba 5:30, et päikesetõusu vaadata Little Adam’s peak’i otsas. Matk kestis ca 2h ja vaated olid uskumatud. Mäed on ikka nii erilised ja ilusad. Peale hommikusööki rentisime rolleri ja käisime Halpewette teevabrikus tuuril (päris asjalik tutvustus ja Sri Lanka nr 5. teetootja 450st), sõitsime väikeste külade vahel, kus tee- ja riisiistandused ning 3km-sel matkal Dunhida kose juures. Endalgi annavad sääremarjad mägedest ja treppidest korralikult tunda ning Trevor suutis veel osasid lõpulõike joosteski läbida.

Valitud majutusega me Ellas väga rahule ei jäänud, kuna tädi tundus olevat vägagi raha peal väljas, kuigi siiski sõbralik ja abivalmis. Hommikusöögi eest küsis röövellikud 500 ruupiat nägu (ca 3 euri) ja sisaldas see rasvast praemuna, röstsai, ananassi ja banaani. 450 ruupia eest pakuti eelmises majutuses juba mitmekülgset õhtusööki, aga võib-olla olimegi sellega ära hellitatud :).

Uuel hommikul läksime Matara bussile, et Pannegamuwa ristmikul maha hüpata ja sealt tuk-tukiga 4km eemal asuvasse Tissamaharsmasse jõuda. No seda bussisõitu võiks küll iseloomustada hästi sõna okseralli, see juht vist tahtis oma parimat ringiaega saada. Bussisõit pidi LP järgi kestma ehk 3h ja majutuse tädi ütles, et takso sõidab 2 tunniga, no meie sõit kestis alla 2h ja see vist ütleb nii mõndagi. Ma võtsin teadlikult juba sõidu alguses ühe ingveritableti. Lahtise bussiukse juures tundub küll muidu mugav oksendada, aga selle kurvilise tee ja hoo pealt oleks vaja olnud mingit korralikku rihmadega kinnitussüsteemi. Istmetel püsimisega oli juba tükk tegu.

Meie hotell River Face Inn Tissas oli super! Hind ka eelmistest pisut kallim – 21 euri, aga vaikne privaatne aed palmide vilus ja jõe kaldal, toidud mõistliku hinnaga ja väga maitsvad ning üldse vääris teenindus Tripadvisori kõrgeid punkte. Siin on ideaalne raamatut lugeda ja niisama vedeleda. Kui läksin alla jõe äärde pilte tegema, siis ujus mulle kohe külje alla naabrimees ja pakkus kanepit. Oli natuke imestanud kui ei ütlesin ja kostis seepeale magus naeratus suul: “I like cannabis :-) !”. Siis näitas mulle jõest veel krevette, kalu, ütles, et seal elab väike krokodill. Hotelli peremehe poeg tegi meile külavahel ka tiiru ja kõik lapsed viisakalt tervitasid “hello” ja lehvitasid. Mõni julgem tuli ka Trevori valget nahka katsuma ning ühega lausa läks mänguks. Poisi ema palus käte-jalgade keeles, et saadaksin neile ka selle foto “with mail” ning kui ta postiaadressi kirjutama asus, siis jõudis mulle kohale oma naiivsus ja rikutus, et kohe e-maili peale mõtlesin.

Esmaspäeva hommikul oli äratus juba 4:20 ja läksime hommikusele safarile Yala rahvusparki (ca 35 EUR/in), mis kestis 11-ni. Nägime päris mitmeid loomi: väga lähedalt elevanti, paabulinde, pelikane, marabuusid, vesipühvleid, metssigu, hirvesid (täitsa täpilised bämbid), nugise moodi looma, krokodille, iguaane, kuldseid šaakaleid ja metssigu leopardi tapetud laiba kallal nosimas ja õnneks nägime ikka leopardi isiklikult ka ära, kuigi väga põgusalt ja sain ainult ühe uduse foto. Kokkuvõttes väga lahe oli ja jäime väga rahule, mõned pildid ehk sain ikka ka.

Negombo, Kandy, Sigiriya, Polonnaruwa 21-23.01.2014

Colombo lennujaama jõudsime hommikul 7:45 ning lennukis me korralikult magada ei saanud. Trevor ehk sai 3-4h magada. Kuna tee Colombosse pidi olema ummikute tõttu vaevaline, siis plaanisime seega hoopis lähedamalasuvas Negombos öö veeta ja sealt bussiga Kandysse minna. Negombo oli uskumatult tühi, arvestades lähedust lennujaamale ja kaunist rannajoont. Vesi pidi küll olema reostunud ja eks sinna siis koer ongi maetud, kuigi inimesi natuke vees ikka oli. Rannas kohe alguses päikesepõletuse kartuses kaua ei julgenudki olla ja sundisime end sööma, kuigi isu polnud ja silmad vajusid käigupealt kinni.

Peale lõunast puhkamist pidi saabuma ka sõber Argo, kes jäi ühenduslennust maha ja jõudis 7.45 asemel hoopis lõpuks õhtul üheksa paiku. Sai vähemalt Qatari äriklassi lounge’i ära testida ja araabidega teed juua :).

Järgmisel päeval läksime peale ärkamist Kandy bussile. Sõit pidi kestma ca 4h, aga saime vist isegi 3-3,5 tunniga sõidetud ja polnudki selline okseralli nagu LP ja töökaaslane Reelika hoiatasid :). Kuna läksime peale algpeatuses ja 15 min enne starti, saime lausa kõrvuti istuma. Pika sõidu peale läks vahekäik inimesi päris täis ja maha-peale pidi tõesti saama hoopealt.

Majutus oli meil Kandyst ca 2-3km väljas mägedes, väga toreda pere juures – Hathana Holiday homes (11EUR/öö). Nad pakkusid ka 2,6 euro eest rikkalikku ja tõeliselt maitsvat õhtusööki. Kõik külalised kasutasid seda suurepärast võimalust.

Järgmise päeva pikaks väljasõiduks oli meil hommikul 5:30-ks auto koos juhiga tellitud. Sel päeval selgus juba oluliselt paremini Sri Lanka liikluse iseloom :). Teed on mägisel alal sinka vonka ja üles-alla, märku tuleb endast anda signaaliga, soovitatavalt ka siis kui vastusõitev auto ohtu ei kujuta ja vōib-olla paar korda ka niisama tervituseks ning möödasõitu alustad ikkagi pimedas kurvis, kuna ega kurvi taga tuleb ju nagunii järgnev kurv või mägi. Sellegipoolest avanes parem vaatepilt kui Mumbais ja Indiale jääb riski poolest alla :).

Esimene peatus oli ca 3-tunnise autosõidukaugusel olev Sigiriya mägi. Saimegi tänu varasele stardile sinna ennem, kui suuremad turismimassid hakkasid saabuma (ja isegi suuremad massid Sri Lanka mõistes ei tähendanud just väga suurt ummistust). Pilet oli kallimapoolne, 22 EUR/in, aga kindlasti seda raha väärt. Ronimine ja vaade olid väga ägedad. Trevor pidas ka tublisti vastu ning möödusime nii mitmeski eesolevast jaapani turistist, kes imestunud nägudega Trevori jooksusammu vaatasid.

Jõudsime veel käia ka iidses pealinnas Polonnaruwas. Selle pilet, 19 EURi, oli natuke ülepakutud, aga nüüd ka see koht nähtud. Iidsed varemed olid iseensest võimsad vaadata. Maa-ala, mis läbi käia oli suur, seega rentisime jalgrattad ja Trevor istus Everti ratta pakiraamil.

Unustasime suures tuhinas rongipiletid järgmisesse kohta broneerida ja kui meie majaperemees linna läks, selgus, et vabu kohti teise klassi polegi. Kolmandasse klassi ehk õnnestub kohad saada, aga soovitus oli minna rongijaama tund aega varem ja rongi saabudes jooksuga rünnata õiget vagunit, et saada endale koht mõnusal puupingil. Eks siis ole näha, kuidas õnnestub…

Istanbul 18-20.01.2014

Kuna leidsin Sri Lankale üsna hea hinnaga open-jaw lennupiletid (see on siis algus ühest kohast ja lõpp teises), siis sattuski nii, et tegime Türgi pealinnas ka väikese vahepeatuse. Mine tea, millal või kas üldse Istanbuli taas satume.

Istanbuli saamiseks sai ära kasutada Air Balticu soodusmüüki. Lennud läksid nagu ikka, ainult Riias hoidsid pardalemineku järjekorda kinni mingid 10 suure kotiga tädid. Teadagi lihtklassis üle ühe ühiku käsipagasi ei või olla. Tädi üritas mulle küll kurva näo ja mitmete võõrsõnadega oma kotti pakkuda, aga ei aitäh, ma eelistan enda pakitud kraami vedada!

Sabitah lennujaam, oli linnast veel ca 1h bussisõidu kaugusel ning kuna ma viimasel minutil avastasin ühe bussi tagant veel teist otsida, saime 1min täpsusega bussile ja ei pidanud 30min järgmist ootama. Kraadid olid õhtul 18 paiku ilmselt 10 kandis, mis oli üsna OK, aga vaatamata väikesele temperatuurile võttis meid ikkagi kohe vastu selline lõunamaadele omane lõhn. Öömajaks oli vaatamisväärsustest 10-15 minutilise jalutuskäigu kaugusel olev Saruhan hotell. Väga korralik ja isegi rõduga :). Hotelli sisenedes oli seinal hinnakiri ja dbl room 90eur :-0, meil oli bookingu kaudu broneerides öö hinnaks 35 eur.

Uus päev oleks meie jaoks äärepealt alanud juba kell 6:30, kui lähedalasuvas mošeeš hakkas väga vali palvuse muusika, aga õnneks Trevor niheles ainult ja magas edasi. Seda muusikat saime päeva peale veel mitu head korda kuulda. Selle päeva tegevuskavaks oligi linnapeal mošeedes ja Egiptuse turul jalutamine ning 2-tunnine Bosphoruse kruiis Euroopa ja Aasia piirivetel.

Järgmisel päeval jalutasime veel grand bazaaril, enne kui lennujaama suundusime. Päikese käes oli päris soe, 15-17 kraadi vast, aga vahepeal jahedamate tuulehoogudega just nagu meie kevad. Yr.no näitas järgmiseks nädalavahetuseks juba lund ja 1-4. kraadi, nii et meil läks õnneks.

Tai reisivideo

Argol oli kaasas kaamera ja otsustasin materjalist teha ka väikese videokokkuvõtte. Tegemist siis esimese videokatsetusega. Kuigi sellega seoses meenus kohe, et valetan praegu teile ja esimene päris videokotasetus sai juba tehtud gümnaasiumi lõpus, kui mitme VHS mängijaga klassijuhatajale meenevideot monteerisin.