Guatemala

Juba see nimi kõlab eriliselt, eks? 🙂

Kuna meie lend jõudis pisut enne südaööd, siis tellisin majutuse poolt meile auto vastu, ei soovinud hakata katsetama öös nende potentsiaalselt kahtlaste „röövimõtetega” autojuhtidega. Pealinna jätsime oma reisil ohtlikkuse tõttu vahele ja ega seal vist midagi väga vaadata ka poleks olnud, seega viis vastutulnud auto meid ca 1-1,5 tunni kaugsel asuvasse väiksesse koloniaallinna Antiguasse. Tegemist ülinunnu linnaga, kus värvilised madalad majad ja munakivitänavad ning ümberringi kõrgumas vulkaanid. Sealkandis sõidavad inimesed väga rämakate autodega, millel siis aknad on ülitumedaks toonitud ja kastikad näevad eriti gängstad väja.

Jet lag’i põdemiseks ma eriti aega ei jätnud ja hommikul tegime linnatiiru ning pärastlõunal ronisime juba Pacaya vulkaani otsa. Bussiga viidi meid kõrgemale mäenõlvale ja no see minibussisõit sinna oli ka selline kergelt okseralli mekiga. Jalgsiretk kestis ca 3h ja ülesronimine võttis ikka korralikult võhmale. Me vist nii palju polnudki veel oma reisidel ülesmäkke roninud. Tükk maad stardist edasi jälitasid meid kohalikud ka hobustega, ilmselt viimase hetkeni lootes, et meie oleme keti kõige nõrgem lüli, kuna oleme lapsega, aga me ei murdunud :). Trevor ikka vingub vahel, et väsinud, aga tegelikult jaksab ta hästi, sest hetk peale vingumist ta juba jookseb. Mingist maast enam hobustega edasi ei tuldud ka ja siis polnud enam varianti, kui omal jõul vastu pidada. Kui vaid Trevor oleks teadnud, et need kohalikud meile küüti pakuvad hobustega :D. Mida ülespoole, seda vähemaks rohelust jäi ja seda mustemaks ning graanulilisemaks muutus pinnas (nagu kergkruus). Täitsa üleval pidasime pikniku ja päikeseloojangul hakkasime tagasi allapoole laskuma. Laskumine oli kõige lihtsam põhimõtteliselt joostes, sest pinnas oli nii pehme ja graanulitest libe, et astumisest ei tulnud nagu midagi välja. Trevor pani seal korralikult ninali tuhka ka, aga sai sellest kukkumisest peagi üle, sest egas tema ju teiste suurte meeste ees ka nuta. Nii kahju, et ma vist seal veel ei filminudki midagi.

Uuel päeval liikusime juba edasi, sest neljapäev oli Chichicastenangos kuulus turg. Enamus bussisõite tegime ikkagi turistidele mõeldud minibussidega, sest jah nii oli turvalisem ja kiirem kuigi negatiivse poolena muidugi ka kulukam. Tihti ei läinudki sobivasse kohta ühtegi kohalikku chicken bus’i otse, vaid oleks pidanud tegema ümberistumisi. Chichi turul oli kraami elusloomadest ja puuviljadest, käsitöö ja matšeetedeni välja ning seltskond mõnusalt kirju! Pool päeva jätsime turu jaoks ja siis viis seesama meid hommikul peale võtnud minibuss edasi Panajachelisse Atitlani järve äärde. Panas oli mul vaja raha välja võtta, kuna hiljem järve peal mitu päeva enam seda võimalust ei oleks ja nagu mainitud siis korraga saab välja võtta ca 200€ kanti ja seega peab suht täpselt ette mõtlema, millal taas pangaautomaadile juurdepääs võib tekkida. Selle kohta uurisin juba ette, kas Panas automaat on, paraku juhtus nii, et üks pangautomaat ei töötanud ja õnneks oli seal siiski olemas veel ka teine automaat, mis tegi kõik protseduurid peaaegu kuni lõpuni ära, välja arvatud siis see raha väljastamise koht… No tore! Hiljem muidugi vaatasin, et summa oli ikkagi maha ka läinud. Arvasin, et seda summat ma enam kunagi ei näe, aga hiljem Eestis tagasi olles tegin pangale selle kohta kaebuse ja Swed siis edastas selle vastavale pangale edasi ja oh seda õnne, kui paari kuu möödudes ilmuski summa tagasi. Tarkus sellest siis selline, et edaspidi võtsin automaadis esmase hooga alati miinimumsumma, et automaadi töökorrasolekut testida ja siis võtsin juba ülejäänud päevalimiidi summa välja. Sama panga automaadi juures teises linnas filmisin ka igaks-juhuks mobiiliga seda protseduuri, kui jälle peaks äkki lõpus tüng tulema :).

Too hetk aga ma seda veel ei osanud arvata, et kõik hästi lõpeb ja ega need südametuksed ja kõhukeeramine väga meeldivad ei olnud. Üks asi oli jah, et olen sellest summast ilma ja sellega tasub leppida, aga teine mure oli ikkagi see, et kuidas ma nüüd seal järve ääres majutuse eest maksan ja üldse söönuks saame. Ei teadnud ma too hetk ju ka seda, et nupp vähemalt niigi palju nokib, et majutuses sai kogu arve kenasti Paypal kaudu tasutud ja ei olnud vaja ka mingit rahvusvahelist makset teha, mis ju ilmsel ühe päevaga ei laekugi.

Panas viibisime ainult paadiootamise aja ja edasi läksime Santa Cruz la Lagunasse, kus meid ootas kolm ööd järve ääres. Neid järvevaateid ja mägesid ma ilmselt ei oskagi nii hästi kirjeldada, kui võimas ja maaliline see kõik lihtsalt oli, et ehk fotod annavad natukenegi aimu. Põhimõtteliselt tõusid järvest sirgelt üles rohelised omavahel põimunud lopsaka rohelusega mäed. Kuigi jah, oleks ju vaja olnud veel laiema nurgaga objektiivi ja fotol ikka kaob see 3D effekt ära.

Meie majutusasutus oli kohe paadidoki ääres ja toaks oli lopsakas aias asuv selline pisike katusekunku. Ülinunnu ja romantiline, kolmekesi lihtsalt oli pisut raske sellesse pisikesse voodisse mahtuda, aga no saime hakkama. Elektrit ikka niipalju oli, et telefone laadida sai, aga interneti tuba pandi vist sa 7st kinni, et inimesed pigem omavahel suhtleksid. Wifit ka meelega ei olnud. Seal oli ka traditsioon, et külalised said kõik ühisel õhtusöögil osaleda, kus olid tõesti väga maitsvad toidud. Meil oli ajavahest tingituna ainult raskusi 7se söömaajani üleval püsimisega :), peale õhtusööki pikalt seega teistega jutustama ei jäänud ja läksime oma katusekambrisse tuttu. Hommikuti oli muidugi uni ka väga varakult läinud.

Järve ääres jalutasime nii üleval asuvasse kohalike külasse kui ka mööda järveaäärt eemalasuvatesse küladesse. Kuna seal radadel pidavat olema LP järgi taaskord hea tõenäosus röövleid kohata, siis saigi majutusest selle kohta uuemat informatsiooni uuritud ja nad jah väga ei soovitanud päris San Marcoseni jalutada, et seal olevat üks kohalik matšeetega mees noosi ootel või hirmutamas, et ega ta pole kuri ja iga päev ei pruugi olla, aga no midagi nagu tahaks vist saada ikka ka. Me siis ei hakanud ka katsetama, kas see mittekuri matšeetega mees on tol päeval tee ääres tööd tegemas või ei.

Nii ülemine küla, kui kogu järveäärne pakkus uskumatuid vaateid. Kohati oli järveäärne rada tehtud vaiadest ka vee kohale ning tee äärde jäid nii veesilmad, kohviistandused, luksusvillad kui minikülad. Mitmed need külad ei ole mägede tõttu üldsegi teisiti ligipääsetavad, kui paadiga ja siis tuligi päevas päris mitu paaditäit inimesi ja erinevat kaupa Coca-Colast ehitusmaterjalideni välja. Paadisillal ootas kohalikke tuktuki takso, kes siis väikese raha eest inimesed ja muu kauba üles külla viis. See oli ikka parajalt järsk ja pikk maa ning igapäevaselt seda päris jala vist ei käiks isegi. Üleval külas võtsin osa ka vöö punumise õpetusest, mida viis oma tagatoas (või siis meie mõistes pigem hoovinurgas) läbi üks kohalik naisterahvas.

Vaatamata vihmahooajale, meil tegelikult üsna vedas ja päeva aeg oli päikese piiludes päris soe ja kohati tibas natukene, kõvem sadu jäi öhe ja siis kulus ikka korralik paks tekk marjaks ära. Vetsus tuli suht jooksuga ära käia, et pärast voodis teisi märjaks oma pidžaamaga ei teeks.

Kolmandal hommikul läksime juba üsna varakult kohalike paadiga tagasi Panasse, kus siis ootasime lausvihmas oma shuttle’it, mille olime majutuse kaudu bronninud, et tagasi Antiguasse saada. Too päev ja järgnev olidki tõeliselt vihmased. Antiguas jalutasime vihmas veel pühapäevaturul ja nautisime kohalikke saiakesi (neil on väga tugev saiakesekultuur, mis tuli mulle millegipärast üllatusena), kuni siis pick up truck meid järgmisesse majutusse viis. Järgnev öömaja oli linnast väljas mäenõlval asuv ökolodge, kus valikus erinevad puumajad. See majutus asus nii nõlval, et autoga sinna põhimõtteliselt ligi ei pääsenudki, meid pandi ühe nõlva peal maha, kus tee otsa sai ja edasi tuli siis mööda mudarada omal jalal hakkama saada. See oli selline vihmane 10-minutiline jalutuskäik mäest alla, üritades libedal mudal kuidagi püsti jääda. Kahjuks kõige ägedam pisike puumaja oli juba paar kuud varem broneeritud (kuigi ka mina panen üldiselt meie majutused kodus ette kinni, sest need, mis on tripadvisoris kiidetud, need ikkagi saavad ettebroneerimisega juba täis ja ma eelistan puhkusel mitte aega kulutada öömaja otsimise peale), aga meie mitte nii kõrgel asetsev kämpa tüüpi hütike oli ka nunnu, küll aga ei vedanud meil jah ilmaga eriti. Ka järgmisel päeval, kui tagasi Antiguas olime ja oma shuttle’it ootasime, et Semuc Champay’sse minna kallas korralikult. Majadel seal põhimõtteliselt pikki katuseservi ei ole ja ootasime enam vähem nina räästa all ja kõik, mis sealt hooga maha voolas, pritsis ka maast tagasi jalgadele. Minibuss muidugi ka hilines omajagu aega. Trevor oli ikka eriti muserdatud sel hommikull ja küsis, et miks me ta ometi siia reisile tõime :). Hiljem bussis, kui sai multikat vaadata ja ühtede Švetsi lastega mängida, kes olid perega aastaks Guatemalasse tulnud, oli vihm unustatud ja tuju hea.

Reisil kohtasime üldse väga palju inimesi, kes olid kas 3-, 6- või 12-ks kuuks rändama tulnud ja kõigi põhimure oli see, et aega on nii vähe ja tihti sai alustatud rahuliku tempoga, et siis lõpus oli neid tabamas kerge ärevus, et appi millele nüüd veel fokusšeerida, et nii palju oli plaanis veel näha, aga aega enam pole eriti. No ja kui meie kord oli rääkida, poetasime suht vaikselt, et reisime siin kõigest 3 nädalat. Väga palju turiste oli muidugi Ühendriikidest, aga kohtasime ka päris mitmeid inimesi Euroopast ja kuigi domineerisid nooremad ülikooliealised reisijad, siis kohtasime ka peresid. Näiteks hiljutimainitud Šveitsi pere oli kahe lapsega aastaks Guatemalasse reisima tulnud ja ca 6-kuud olid nad juba paiksemalt veetnud, kus neil õnnestus lapsed kohalikku kooli saada, aga muidu oli plaanis koduõpe. Kohtasime ka ühte 1,5-aastase lapsega Kanada peret, kes reisisid jalgratastega.

Antiguast Lanquini sõit kestis ca 8h (ca 300km) ja tee peale jäi päris mitu teesulgu, kuna vihamaga oli mudalihetest tingituna mõndades kohtades terve üks sõidusuund kivisid täis vajunud ja muidugi püänt jäi ikka lõppu, kus siis viimane tunnijagu teed tuli loksuda ca 30-kilomeetrise tunnikiirusega aukude vahel slaalomit sõites. Samas vaated olid muidugi taaskord jahmatavalt võimsad. Jah, Eesti laugel maastikul elades ei saa mul mägede imetlemisest ja nende kiitmisest küll. Kohale jõudsime Lanquini pimedas, kus siis majutuse autojuhid käisid ja otsisid ise oma kunded üles ning viskasime oma kompsud autokasti ja saime peagi Semuc Champeysse. Ka temperatuur oli seal juba oluliselt troopilisem.

Nagu ikka, ega meil ühe koha peal pikka pidu ei olnud ja plaanis oli 2 ööga hakkama saada. Hommikul käisime kuulsates astmelistes basseinides ujumas. Inimesi ikka oli, aga mitte päris murdu. Kahjuks koopatuurile ei hakanud igaks-juhuks Trevori pärast minema, kuna see ikkagi nõudis iseseisvat ujumisoskust. Selelst oli muidugi kahju, sest see tundus nii lahe ja ekstreemne kogemus olevat. Samamoodi jäi seekord vaateplatvormi tippu turnimata, kuna hotelli kohalikud ei pidanud seda kahjuks turvaliseks (no ikka nende matšeetega meest pärast).

Pärastlõunal käisime kohaliku pere juures šokolaaditegemise koolitusel. See oli tõesti elamus! Meie ja kohalike arvamused šokolaadist on õige pisut erinev :). Nende kodu oli siis meie mõistes pigem a la sealauta üles sätitud voodid, või tegelikult meil vist elavad sead ka valgemates tingimustes ja betoonseinte taga. Võib-olla siis pigem midagi nagu nukitsamehe filmist nõidade elamu, ikka muldpõrandaga ja mingitest juhuslikest plaatidest ja okstest seinad, kust valgus piilub läbi. Ma tean, et laut on väga koledasti kellegi kodu kohta öelda, aga see rohkem siis nagu parema pildi visualiseerimiseks, mitte et ma nende eluolu kohta midagi halba arvaksin. Eks me oleme ennegi selliseid elutingimusi näinud, aga seekord sai seda just rohkem seest uudistada.

Koolitus algas siis sellest, et toas oli kööginurka lõke tehtud ja paja peal sai kakaoube röstida ning saime maitsta ka kakaovilja sees olevaid marju (või seemnekestasid), mis olid päris mõnusa hapuka ja puuviljase maitsega. Kui oad röstitud, siis sai neid kiviplaadi peal peeneks uhmerdada, segada tekkinud pulbri sisse suhkur ja saime valida, kas soovime tšilli või kaneelimaitsega „šokolaadi”. See lõpptoote tegemine nägi välja nagu liivakoogi meisterdamine. Aga šokolaadikeste valmimisega asi ei piirdunud! Vanaema kallas kaussi vett, loputas seal käed kakaopurust puhtaks ja hakkas seal siis seda kiviplaati šokolaadijääkidest puhastama ja nii muuseas sai valmis ka kakao (jah, see loputusvedelik!). Jook läks siis kruusiga ringile ja isegi Trevor vaatas mulle mõnda aega küsiva näoga otsa, enne kui minu ütlemise peale siis väikese sõõmu ikka võttis. Ka Evert suutis viisakaks jääda ja sõõmukese loputusvett juua, aga hiljem ütles küll, et ega palju puudu maokokkutõmmetest jäänud. Ta meil selline õrnake 🙂 ja toidu visuaalne pool väga oluline! Kui kokkamisega ühel pool, siis tagasiteel majutusse tõmbasid lapsed meid kohe jalkat mängima. Tegelikult saime Gutemalas ka „meie tüüpi” šokolaadi Ixcacao ja see oli tõesti super, nii palju maitseid jäi veel kahjuks proovimata.

Järgmiseks hommikuks olid meil minibussi piletid Floresesse saamiseks, kuhu taaskord ca 7-tunnine teekond (ca 300km). Buss võttis meid enam-vähem õigel ajal peale ja siis ca 2h pärast oli jalasirutuspeatus linnas, mille nime ma enam ei mäleta. Peatus muidugi venis pikemaks kui 30min ja siis, kui uuesti teele asusime viis buss meid kuhugi nurgatagusesse garaažide vahele ja jäi seisma… No tundus suht kahtlane, ainus lootus oli see, et kümmekond turisti oli veel meiega selles jamas koos, kui midagi juhtuma peaks. Mingi naine tuli siis läbi bussiakna ja seletas tükk aega midagi hispaania keeles, millest me muidugi mõhkugi aru ei saanud. Igatahes Floresse viiva tee ääres pidi olema blokaad, kus siis kohalikud protesteerivad valitsuse vastu. Eelneval päeval oli just olnud iseseisvuspäev ja lähenemas presidendivalimised. Tee olla olnud juba ka eelneval päeval blokeeritud ja nad ei tea, kas lähevad inimesed eest ära või mitte, et äkki pole mõtet riskida ja siis seal blokaadi taga öös oodata, kuni läbi lastakse, et sõidame hoopis Rio Dulce kaudu (lisan hiljem allapoole kaardi ka siis nende asukohtade illustreerimiseks). Põhimõtteliselt tuli sõita tagasi, selleks, et minna edasi. See kõik näitab justnimelt nende ettemõtlemis ja planeerimisvõimet. No, kui sa tead, et on teeblokaad juba eelnevast päevast ja ikka siis viid turistid juba veerand maa peale ja lased neil veel lõunasöögipausi ka teha ja niisama passida ning siis teatad uudise, et sõidame ehk ikka tagasi ja suure ringiga. Johhaidii! Nagu nende vahemaade läbimine mingi käkitegu oleks! Lõpuks oli nii, et Rio Dulcesse jõudsime pimedas, kell pidi siis ikka 7-9 õhtul juba olema, sest olime juba mõnda aega ka pimedas sõitnud. Võttes arvesse seda, et pimedas sõitmine ei ole nii röövlite, kui teeolude seisukohalt turvaline ja lisaks paistis autojuht nii väsinud, et mitu tundi enne Rio Dulcet muudkui sirutas rooli kohal sõrmi ja käsi, mis ilmselgelt olid ca 10-11-tunnisest sõidust juba väga väsinud, otsustasime, nagu ka mõned teised reisikaaslased, jääda ööseks Rio Dulcesse ja leida seal mingi öömaja ning hommikul uus transport otsida ja siis need järgijäänud 3-4 sõidutundi Floresesse teha.

Rio Dulces majutuse leidmisega läks suht lihtsalt, sest juba oli keegi kohalik öömaja reklaamiga bussipeatuses turistide ootel ja arvestades koha hinda ja hilist tundi, ega me pikalt ei otsustanud. Üks Taani paar ja üks Saksa 50-ndates meesterahvas tulid ka meiega jõe peale majutusse (see 50-ndates meesterahvas haakis paariks järgnevaks päevaks end meile korralikult sappa) ning ühed noored otsustasid linna hotelli jääda, kuna ei julgenud pimedas 5-minutilist paadisõitu ette võtta ja meie jaoks jäi nende valik 50-eurose hinnaga ka liiga kalliks. Hiljem hommikul nendega taas kohtudes, ütlesid nad, et oli väga nigel öö olnud. Meie majutus aga see eest oli nagu unenägu :).

Mis selle Rio Dulce puhul unenägu oli? Põhimõtteliselt oli kogu majutus ehitatud nagu osaliselt kinni kasvanud jõe peale. Iga maja juurest järgmise juurde viis vee peale ehitatud laudtee. Oma toast wc-ssse minnes pidi pimedas hoolsad olema, et kogemata teelt mööda ei astu ja vette ei sulpsata :). Rio Dulcest saab ette võtta ka ilusate vaadetega jõeretki, aga kuna me olime isegi juba ühe päeva kaotanud, siis kahjuks seekord jäi see tegemata (jah, seekord, sest hing kisub sinna vist kunagi tagasi :)). Meie aga läksime kohe järgmise päeva varahommikul linna, et kohaliku bussiga ca 3-4 tunnine teegkond Floresesse ette võtta. Bussi mahtus ütlemata palju inimesi, et ega rohkem rasedana polekski sinna väga hästi mahtunud vist :D. Üks kohalik poiss oli nii viisakas, et lasi mul poole sõidu peal ca 30min ka istuda ja siis võttis oma koha tagasi. Päris meeldiv oli lõpuks sealt lämbest kilukarbist välja saada.

Floresesse läksime loomulikult maiade varemete Tikali pärast. Flores ise oli ka nii nunnu pisike värviliste majakestega linnake. Sealpool Guatemaalat oli kohe silmnähtavalt aru saada, et inimesed on natuke paremal elujärjel, kui riigi lõunaosas. Poed ja autod olid kohe kuidagi läänelikumad. Floreses olime kaks ööd, seega suuremaks toimetamiseks jäigi meil ainult üks täispikk päev, mille jooksul siis hommikul käisime vihmametsa kohal kõrguvatel köisradadel kõndimas, kuna polnud varem ühelgi kõrgel canopyl jalutada saanud ja pärastlõunal siis läksime Tikali tuurile. Tikal oli tõesti võimas! Meil oli ka ülihea giid, kes tõesti oli hingega asja juures ja pidi järgneval kuul isegi Euroopasse konverentsile minema maiade kultuurist kõnelema. Ma arvan, et peale meie grupi oli kogu valduste peale siis veel ehk umbes kuni paarkümmend turisti, seega saime ikka tõelises rahus seda kõike nautida ja džunglihäälte keskel olla. Loojangul hakkasid möirahvid eriti valjult häälitsema. Päikeseloojangut ronisime veel vaatama ühe kõrge püramiidi tippu, kus siis lõpus tuli veel jalalaba laiuste (mitte pikkuste) astmete ja telingute vahelt veel ülesse ronida ja siis servapeal lihtsalt kaugusesse üle džungli vaadata. See oli midagi erilist!

Uuel hommikul oligi meie Guatemala reis ühele poole saamas ja läksime mikrobussiga Belize’i piirile ja sealt siis juba edasi Belize City’sse.

Oli see ikka maa, kuidagi eriliselt on see kõik südamesse jäänud. Võib-olla sellest, et mälestused nii värsked veel ja sai ka taaskord palju uudset kogetud.

 

Guatemala, Belize, Mehhiko 13.10-5.11.2015, millest selline riigivalik?

Võtsin siis nüüd aastajagu hiljem ennast kokku ja oleks aeg teha ka selle reisi kohta väike ülevaade ja kolada mälusoppides.

Niisiis, meie esimene reis üle Atlandi.

Olin juba mõnda aega unistanud reisist Kesk-Ameerika suunal ning kui sain teada, et saame teise lapse, siis tuli asuda kiiresti seda unistust teoks tegema, sest mine tea, millal jälle kuhugi kaugele õnnestub saada. Olin selleks ajaks Kesk-Ameerika riikide kohta päris palju blogisid lugenud ja kuulanud tuttava Kesk-Ameerika reisikogemusi ning enamus sinna reisinud inimestest kiitsid kõige põnevamate ja enim südamesse jäänud sihtkohtadena kas Nicaraguat või Guatemalat. Kuna Nicaraguasse oleks meilt saanud peamiselt läbi Panama, kus sain aru, et vajalik on ka ainult lennujaama läbides kollatõve vaktsiini, mida ma rasedana kindlasti teha ei soovinud ja ehk poleks ka tohtinud, langes meie valik ikkagi Guatemala kasuks. Eks tegelikult oli mulle Guatemale kõige rohkem kripeldama ka jäänud erineivad blogisid ja raamatuid lugedes, kuigi hirmujutud ohtlikkusest ikkagi natuke ju ajasid kõhklema, aga kuna mind ei ole õnnistatud kannatlikkusega, et alustaks lihtsamast sihtkohast ja siis järgmine kord ehk satun unistuste riiki ka, siis loomulikult otsustasin ikka kohe unistuste poole püüelda ja alustada seljakotireisija jaoks väidetavalt ühest kõige ägedamast Kesk-Ameerika riigist!

Mis siis Guatemala puhul nii ahvatlevat tundub? Esiteks, ei ole see riik veel turistidest nii üle rahvastatud nagu näiteks Panama, Costa Rica ja Kariibi mere saared, lisaks on seal imeline koloniaalstiilis linn Antigua, ääretult maaliline Atitlan järvepiirkond, võimsad mäed ja vulkaanid, sügav dzungel, iidsed Maiade varemed Tikalis, mida veel meeletud rahvamassid ei külasta nagu Chitzen Itzat, kirju käsitöö ja rahvariided, seljakotireisijale sobilikum hinnatase võrreldes suurema osa muu Kesk-Ameerikaga jne jne…

Aga natuke kripeldas muidugi ikkagi see turvalisuse teema, eriti kui igas resisikirjelduses ja riigitutvustuses see suht rasvases kirjas välja oli toodud. No näiteks siin mõned väljavõtted Guatemala ohtlikkuse kohta, erinevatelt veebisaitidelt:

Välisministeerium:

/Guatemala kuritegevuse tase on üks kõrgemaid Ladina-Ameerikas. Pealinnas Guatemala Citys toimub keskmiselt 40 mõrva nädalas, riigis tervikuna keskmiselt 98 mõrva nädalas. Guatemala Citys turvalisi piirkondi ei ole. Viimastel aastatel on turistide vastu suunatud rünnakute arv suurenenud./

Hmmm…., mitte just väga julgustav algus riigi sissejuhatusele…

/Poliitiline olukord Guatemalas on pingeline. Meeleavaldused võivad aset leida eelneva hoiatuseta ja muutuda kiiresti vägivaldseks. Nähes suuri rahvamasse mingisse piirkonda kogunemas, tasub sellest piirkonnast eemale hoida./

US Embassy:

/The threat of violent crime in Guatemala is rated by the U.S. Department of State as “critical.” /

/To decrease the likelihood of becoming a victim, do not display items of value such as laptops, iPods, iPads, cameras, or jewelry and refrain from using a cell phone on the street. Carry a photocopy of your passport when out and about to avoid losing it during a robbery.

/A number of travelers have experienced carjackings and armed robberies as they drive away from the airport after arriving on international flights. Victims have been killed when they resisted an attack or refused to give up their money or other valuables. /

/We strongly encourage you not to use public ATMs. Scams involving attempts to acquire a victim’s ATM card and personal identification number (PIN) are common. /

Lisaks veel erinevatest kohtadest loetud hoiatused:

/Ära sõida ööbussiga ja pigem ka üldse Chicken bussiga, kuna neid ründavad jõugud tihemini ning ka öine liiklemine pole teedel ohutu./

/Kuulsate matkaradade (vulkaanid, Atitlani järv, Semuc Champey vaateplatvorm) ääres varitsevad matšeetedega (või ka tulirelvadega) röövlid ja nõuavad kogu raha, kaamerat. Neil meestel pole kaotada ka midagi, seega anna kõik ära, mis küsitakse./

/Ohtlikud on teatud piirkonnad, kus toimub narkokaubandus ja kõik piiriületuspunktid Mehhikosse minekuks ei olnud just väga heas nimekirjas./

Ja peale selle oli oktoobri- ja novembrikuus veel orkaanihooaja lõpp, aga mina sain puhkust just oktoobris-novembris ja ega hiljem suurema kõhuga ehk poleks väga tahtnudki minna ja nagu hiljem selgus, ega siis poleks kohalikku bussi mahtunudki.

Kujutage siis ette kui väga ma ikka pidin tahtma Guatemalasse minna, peale pidevalt selliste hoiatuste otsa komistamist :). Mu ema on veel eriti kõva internetis surfaja ning taustauuringu tegija ja tema oli ikka viimasel nädalavahetusel enne minekut suht vesiste silmadega. Aga oi, kui rahul ma olen, et otsustasin ikkagi minna ja olgu siinkohal juba ette öeldud, et päris nii hirmus see olukord seal kohapeal ei olnud ka.

Niipalju need hoiatused mind siiski hirmutasid, et kaamera teipisin läbipaistva teibiga üle, mis tekitas kulunud ja kriimulise välimuse effekti (siiamaani puhastan neid teibijääke ja pean taluma Everti normist, et johhaidii 😀 ), kaasa võtsin vana telefoni ja õuna märgile panin ka kenasti tagasihoidliku tumeda korpuse peale, passikoopiaid tegin tavapärasest rohkem ja poetasin erinevatesse kottidesse, sularaha ei võtnud pea üldse kaasa ja tegin endale tavakonto juurde ajutise pangakaardi teise parooliga, millele siis iga kord vahetult enne raha automaadist välja võtmist raha peale kandsin ja ülejäänud aja hoidsin kaardi rahast tühjana, pangaautomaatide kohta üritasin ka internetis iga linna kohta pisut eeltööd teha, et kus on probleemivabamad automaatid. Raha sai seal üldse turvalisuse kaalutlustel päevas maksimaalselt välja võtta ca 200€. Mõnes linnas tuli seega ka iga päev automaadisabas käia, et järgnevat tsivilisatsioonivabamat perioodi vastu pidada.

Aga üritaks siis nüüd algusest seda kõike meelde tuletama hakata…

img_4810

Lissabon

Jõudsime kohale küll südaöösel ja magama saime ehk 2 paiku, aga hommikul olime üleval nagu ikka  stabiilselt 7 ajal, sest meil ju oma personaalne äratuskell kaasas. Kusjuures kuigi mandri Portugali ajavahe Eestiga on 2h ja Assooridel veel lisaks 1h, siis päevauned ja lennud olid kuidagi just täpselt nii väsitanud, et Brent oli iga kord järgnevatel päevadel suht oma graafikus edasi: 19:30 paiku ööunne ja 7 paiku äratus, sinna vahele siis muidugi veel 5-7 söögipausi või “kontrollpausi” 😀.

Lissabonis alustasime esimest päeva kohe jalutuskäigutuuriga, mille trajektoorile jäid peamised vaatamisväärsused ja õhtul nautisime niisama jõe ääres päikest. Korter oli meil Alfama linnaosas, kohe lossimüüri ääres, seega peamised vanalinna vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel, kuigi need munakivitüüpi teed, mitmed trepid ja meeletud künkad ei ole just kuigi vankrisõbralikud – korralik kruvilogistus beebile 😊. Kui vaatamisväärsused nähtud, saime edaspidi tänavalifte kasutada, mis viisid alla linna oluliselt mugavamalt ja kiiremini. Kuna Lissabon on ehitatud seitsme künka peale, siis on õnneks mugavusena ka mõned liftid ehitatud, mis erinevate tänavatasapindade vahel sõidavad. Kuulsaim neist on Santa Justa lift, kus tipus turistid linnapilte käivad tegemas. Tegelikult on selleks ka piisavalt muid häid kohti, mis on ilma järjekorrata ja tasuta. Igatahes, vaatamata peamisele turismipiirkonnale ja esimesele korrusele oli korter rahulik, ainult, et gaasiboiler kippus plahvatama…🙄😮.  Kui see oli juba üle paari korra paugu ja kerge tulesähvatusega uuesti juhtunud ja omanik muudkui boilerit sisse käinud lülitamas, siis teise päeva hommikul peale järgnevat pauku kirjutasin, et me ei tunne ennast nii mugavalt ja pean kuskilt otsast hakkama hotelli otsima. Omanik võttis kohe kenasti ise Airbnb’ga ühendust, et nad tühistaksid meie bronni ja uue koha aitaksid leida. Kõik toimus väga sujuvalt ja kogu 5 öö raha tehti vautcheriks, lisaks veel Airbnb omapoolne hinnalisa, juhuks kui uus majutus peaks kallim olema ja saime uue korteri bookida. Uus koht õnnestus valida palju parem (eelmine ei vastsnud küll päris pildimaterjalile), ainult kottide ümberkolimine oli tüütu. Kuna valisin korteri samasse piirkonda, ühe liftitaseme võrra peatänave lähemale, siis läks kolimine siiski suht ruttu. Korter oli vaatega ja puha 😊, ühest aknast paistis otse Santa Justa lift ja suuremad majad põhitänaval, teisest treppidega kitsad vahetänavad ja kirik. 

Teise päeva veetsime pea tervenisti rannas. Hommikul läksime rongiga Cascaisse (ca 50min sõitu), jalutasime kohe põhiranda praia da Rainha, kus Trevor sai lõpuks Evertiga palli taguda ja vettehüppeid teha ning linna tagasi minnes võtsime vanast korterist kompsud ja kolisime uude. Omanik oligi just remondimehega seal ning paigaldati elektriboilet, olevat odavam, kui gaasikat remontida.

Kolmandal päeval alustasime kohe Akvaariumi külastusest, mille piletid kodus juba ammu ära ostsin ja pärastlõunal uudistasime Mercado da Ribeira turgu, kus nii puuvilja kui kalaletid ja lisaks suur söögihall, kus erinevad Telliskivi tüüpi söögikohad korraga koos olid ja restoranikvaliteediga toitu pakkusid. Peale korralikku söömist uudistasime ringi veel Chiado tänavatel ja tegin nats suveniirishopingut. Kohalik käsitöö keraamika on jumalik! Samas on enamus suveniiripoode üldsegi hindude omad ja Made in China kraami täis. Brent sai just ühest sellisest naeratuse vastu hindu naisterahvalt kingituseks sardiini (kõik armastasid seal temaga juttu rääkida).

Viimasel neljandal päeval õnnestus hommikul kohe kuulsa, nr 28 trammi peale mahtuda, teha traditsiooniline hommikune kohvi ja saiatiir tüüpilises pastelarias ning kuna ilm tundus selginevat võtsime ikka Sintra reisi ka plaani. Rongiga oli Sintrasse ca 40min, aga kuna kõik lossid asuvad kõrgel künka peal erinevates kohtades, siis tuli veel bussiga ka üles sõita. Läksime esmalt kohe Pena paleed vaatama, kus võtsime pargipileti, millega pidi saama küll lossi sissepääsu juurde ja lossi eemalt ainult lopsakast aiast imetleda, aga tegelikult kohviku kaudu sai ikka väga palju nurgataguseid veel ette võtta ja soovi korral oleks saanud vist end ka täitsa sisse smuugeldada. Seal oli täpselt nii, et iga nurga taga tundus tulevat parem pilt 😀, et olekski võimud end nii tundideks pildistama ja avastama unustada. Uskumatu kuningaloss oli see küll, nagu Disney filmist, aga veel värvilisem ja uhkem ja nagu PÄRIS! Siis jalutasime sealt natuke allamäge mooride kindluse juurde. Vot see oli kindlus, kuhu vaenlasel raske pääseda! Ikka kõrgel mäe otsas ja pika-pika müüriga, kus peal siis saime ka ise jalutada ja vaateid sisse ahmida. 

Ilm oli Lissaboni päevadel kuiv ja soe ning kohalik võõrustaja ütleski, et on tavapärarult soe suvi ja sügis olnud. Inimesed ona nagu ikka sõbralikud ja armastavas lapsi ning jalgpalli 😊. 

Lend koju tuli meil juba 5:05 seega äratus oli täitsa öösel. Lufthansale tuli juba paar päeva Eestis maas olnu lumi justkui üllatusena, et lend Frankfurtist hilines 1h, kuna lennuk vahetati väidetavalt lühema maandumisraja tõttu väiksema vastu välja. Kodus võttis meid õhtul vastu 13-kraadine tuba 😁.

Portugali jäävad meile aga meenutama mäed, rannad, kaljuseinad, sillad, portvein, saiakesed, espresso, sardiinid, tursakala koogid, tuunikalapasteet, jalgpall, kitsad tänavad, vanad majad, punased katused, kuumad kastanid, azuljeod, keraamika, sõbralikud inimesed jne, jne.

Assooridel

Oma piiratud aja tõttu valisime Assooridest välja ühe saare, Sao Migueli, mis on põhisaar ja kõige mitmekülgsem. Lissabonist Sao Migueli saarele lendas ca 2h + 1h hilinemist. Ma ei mõista, kuidas neil kohe on nii pea laiali otsas nende pardalelaskmise tegevustega, kui see rutiin toimub päevast päeva sarnaselt. Eks võib-olla on seal telgitaguseid erisusi, mida mina lihtsalt ei tea… Sellel lennul olid õnneks Trevori kõrvad ka korras.

Korter oli meil pealinnas Ponta Delgadas, kus kõik mugavused käe-jala kaugusel ja samas hea keskne asukoht päevamatkadeks. Ponta Delgadas on suurem osa maju 2-3 kordsed, kõik üksteise küljes kinni nagu ridaelamud ning korterid asetsevad pikkusesse ja on kitsad (tihti ühe toa laiused). Majasid on nii värvilisi, lihtsalt valgeid, kui ka valge ja laavakivi kooslusega. Tänavad on kohati ikka väga kitsad, nii et autod on pargitud suht vastu maja seina ja peeglid sees ning ka siis jääb sõiduruumi nibin-nabin. Ühe tüüpilisema tänava peale jääb tavaliselt 1-2 kodupoodi, 1 puuviljäri, 1 apteek, 2-4 pagariäri või tavernat ja mitu uste peal uudistavat papit või memme.

Esimesel päeval sõitsime saare lääneosas. Vaatasime läbi pilvede Sete Cidades järve, käisime Mosteirose linnakeses ja Ponta Ferrarias, kus kohe merekaldal tuleb maa seest kuuma termaalvett ja siis see seguneb ookeaniveega ning mõõna ajal pidavat olema hea soe ujuda. Meie vees ei käinud, kuna oli tõus ja vesi jahedam ning tuul oli ka mega.

Teisel päeval uudistasime Furnases kuumavee allikaid, kus aukudes siis kohalikud tavernad kuulsat pajarooga cozidot küpsetavad. Pott pannakse auku varahommikul 4 paiku ja lõuna paiku on kõik lihad (kana, siga, veis, chorizo ja vesrivorst) ning köögiviljad pehmeks haudunud. Maitsesime selle vaatamata väheatraktiivsele välimusele ikka ära ja olnud söödav, aga ei olnud ka kuigi maitsekas. Muidu nagu pajaroog ikka, aga ma ise oleks lisanud veel korralikult pipart, küüslauku ja sibulat! Tol päeval tiirutasime veel läbi Lagoa da Fogo, Ribeira Grande, põhjaranniku külakesi, Euroopa ainsa teeistanduse Cha Gorranea ja ananassikasvatuse.

Kolmadal päeval läksime Caldeira Velha looduslikesse kuumavee basseinidesse mõnulema, mis asusid kui keset džunglit. Seal oli tõeliselt mõnus ja need imelised palmi ja sõnajala hübriidid! Ilm oli vihmane ja mägedes 15 kraadi, mis kusjuures ei tundunudki kõige jahedam, vesi oli väikese kose all 27 ja väikses basseinis/tiigikeses 39 kraadi. Viimasest ei tahtnud kuidagi välja tulla, vaatamata vee sogasele välimusele ja võhivõõrastele kaasmõnulejetale. Vesi oli kollane ja läbipaistmatu ning rauatükke täis ja pidi jäädavalt pävkad ning valged rätikud ära rikkuma. Puhas tervistav loodus 😊! Vedrumadratsi peal kangeks magatud selga küll ära ei ravinud 😀. Ülejäänud päeva sõitsime taas erinevaid külakesi läbi ja õhtu lõpetasime ikka veini ja tapas‘tega.

Neljandal päevalt võtsime ette tee idakaldale Nordestesse, kuhu saamiseks mõnda aega tagasi, enne korraliku maantee rajamist, tuli läbida umbes kaks korda nii palju kilomeetreid kui Sao Migueli saar üldse pikk on. Idapool on nimelt maastik ja rannik veelgi dramaatilisemad. Alustuseks käisime mitmete koskedega rahvuspargis, kus alustades ühe kose vaatamisega märkad silmanurgast veel teist ja siis kuuled kolmandat ja juba kostub kusagilt neljas vulin ning aeg muudkui kulgeb nurgatuseid läbi jalutades ja pilte klõpsides. Edasi viis tee Farol do Arnel majakani, mille kohta olin lugenud, et soovitatav on sinna jala minna, kuna 35 kraadine kallak ja kitsas tee ei ole iga auto jaoks sobivad. Lisaks oli kohale jõudes lausa silt tee juurde pandud “Dangerous road ahead! Reccommended to walk.”, aga no Evert arvas, et kui tee on juba tehtud, siis ega see on ikka sõitmiseks ja järelikult võimalik! Muidu ju oleks keelumärk ees. Nii ma siis hoidsin terve tee alla hinge kinni, et rendiauto allservad ja küljed terveks jääks ja parastasin, et ma ju ütlesin! See allaminek ei tahtnud ka kuidagi lõppeda. Üles tagasi mina igatahes enam autoga ei läinud 😊. Trevor pidi ka igaks-juhuks jala tulema, et autos draamat ei teeks ja käsiks äkki pidurdada vms, sest üles oli vaja stabiilselt minna. Aga ülestulek olevat Everti sõnul vähempingelisem olnud kui allaminek ja õnneks sai see napilt enne vihma tehtud, libedaga poleks see ehk nii sujuvalt õnnestunud. Trevor oli muidugi üles jõudes laip nagu pildilt näha, tema ju meil ikka teeb kõike draamaga 😊. See “küngas” seljatatud käisime Nordeste vaateplatvormidel ja tagasiteel Porto Formos rannas. Tol päeval õnnestus pärastlõunal isegi Ponta Delgada naabruses tuulevaiksemat rannailma nautida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Assoorid olid mega ilusa loodusega! Need meeletud mäed ja orud, üks suur hunnik rohelust ja teeäärseid ümbritsevad lõpmatud hortensiaread, palju põllumajandust ja küngastel muru söövad “Milka” lehmad, vulkaanilised rannad ja kaljumürakad, kuumaveeallikad ja džunglilaadsed metsad, väikesed nunnud külakesed ja valged ning värvilised madalad majad. Kokku sõitsime saarel 5 päevaga läbi ca 800km, Sao Miguel ise on ca 63x15km, mis näitab hästi, et tõuse ja langusi ning looklemist ikka jagus.  Ainus, mis selle ilu täiel rinnal nautimist võib pisut tagasi tõmmata on ilm. Neil lihtsalt võib ühe päeva jooksul olla neli aastaaega ja kui uksest väljudes paistab päike, siis nurga taga võivad juba olla vihmapiisad, mägedes on üldiselt suure tõenäosusega pilved suht madalal ja tuul eriti tugev. Suvel ilmselt on tõenäosus selget ilma ikka rohkem saada, aga ka siis pidi ikka ilmastik suht vahelduv olema. Meie saime ka ikka korralikult tuult, pilvi, mõnel päeval vihma ja mõnel päikest. Kraadid on iseensest väga OK ka oktoobris, 18-22 kandis ja suht sarnane kraadivahemik on kusjuures ööpäev läbi. 

Viiendal, meie tagasisõidu päeval oli tuul nii tugev, et juba hommikul vaatsin, et mitmed lennud olid tühistatud. Meie lend oli veel graafikus, aga ega seda infot eriti ei jagatud ja pidime lihtsalt lennujaamas ootama, kas piloodil tuleb turvaline lendamise tunne või mitte. Mõni lend, mida ka ilma tõttu juba tükk aega oli edasi lükatud, tühistati ikkagi peale mitmetunnist ootamist. Seda suurem oli ärevus võimaliku lendamise ja raputamise ees. Meil siiski vedas ja 17:45 asemel väljusime 20:30, lend oli sujuv ning südaööl olime Lissabonis.

Algarvele joon alla

Kokku olime Algarves 7 ööd ja meie staap asus Porchese külje all Alporchinhos, mis on väiksemat tüüpi alevik, oleks vist õige sõna. Asukoht iseenesest hea rahulik ja päevamatkadeks piisavalt keskne, villast 2-10 minutilise jalutuskäigu kaugusele jäi erinevaid randu. Meie oma kodulähedane rand oli tegelikult väga kena, aga muidugi sõitsime läbi ka eemalasuvaid linnasid ja randasid Lagoa, Portimao, Lagose jm kandis. Rannad olid puhtad ja võimsalt kaljused ning panustatud oli ka korralike kaljupiirete tegemisse, et inimesed üleval normaalselt ringi liikuda ja vaadet nautida saaks. Laine oli rannas päris tugev. 

Esimestel päevadel näitas kraadiklaas 26 kanti ja oma villa bassus ikka ujusime, siis neljas päev vist oli pea terves ulatuses pilvisem ja lõpus jälle vahelduva pilvisusega päevad 23-24 kraadi kanti, et päikesega päevitusilm ja pilvede ning kerge tuulega lihtsalt lühikeste riiete ilm. Ehk isegi siis natuke parem, kui keskmine eesti suvi 🙄 😊. Varahommikud ja õhtud olid ikkagi jahedamad ja siis oli dressikaga mõnusam. Rannas tundus vesi varbaga katsudes natuke jahe ja ei hakanud siis sissekastmisega pingutama ka 😀. Usun, et veekraadid on tegelikult nagu suvelgi ja jahedus tuleneb lihtsalt ookeanile avatusest. Ega bassuvesi tundus ka ikka alguses väga jahe, aga tegelikult harjub ju keha peagi ära.

Huvitavamad ja suuremad tänavaturud on siin erinevates külakestes a la igal esimesel esmaspäeval või teisel kolmapäeval jne. Iga kuu kolmandal neljapäeval on turg Altes, mis on pisike traditsiooniline Portugali mägikülake ja see klappis täpselt ka meie siinolemise ajaga. Turul oli kraami plastikkaussidest ja kärbsepiitsadest rinnahoidjate ja kuivatatud marjadeni välja. Hakkas silma see, et külamehed olid ka ikka hoolega turule läinud 😊, istusid kambakesi laua taga või pingil ja timmisid pitsi taga aega parajaks 😀. Altes saime ka suu magusaks malasadasega, mis on siis nagu suhkru- ja kaneelisegu seest läbi käinud lapik pontšik, churros on ka siis nagu sama asi, aga lastakse läbi hakklihamasina sarnase aparaadi, et tuleks piklik kuju ja siis saab veel täidisega versiooni ka teha ( nagu näiteks nutellatäidisega 😀). Need pontšikud panid mind kohe meenutama seda aega, kui mu vanaema ja vanaisa veel oma koduköögis müügiks imelisi täidisega õlipirukaid tegid 😋, kuni tulid peale euronõuded… Millegipärast need euronõuded on Eestis ja mõnes teises liikmesriigis suht “erinevalt tõlgendatud”. Igatahes, Alte küla oli tõesti supernunnu ja fotograafisõbralik!

Teine väga fotogeeniline linnake oli Carvoeiro. Selline paraja suurusega rannakuurort ja samas ehe Portugali külake, kus majad nunnult mäe otsas, natuke pudupoode ja parajalt söögikohti. Eks suveturistidega läheb seal muidugi ilmselt kitsaks. Seal kohtasime ka ühte eestlast, kes möödudes meie juttu kuulis ja teretas.

Ühel hommikupoolikul käisime ka Porchese savitöökojas keraamikat imetlemas. No mulle väga meeldisid mõned taldrikud, aga nad on parajalt rasked ikka, et kaasa tassida ja väga ei raatsinud ka 😊. Hinnatase oli keskmisest kallim, aga Villeroy ja Bochist ikka soodsam 😊.  Keskmine praetaldrik oli ca 10-15€ ja pudrukauss, mis ka minu üüratu portsu ära mahutaks 14€. Hiljem ühes lähedalasuvas keraamikapoes oli soodsamaid asju ka, aga mustrid ei olnud päris need ja  kohe oli õhem ja kergem keraamika ka. Lissabonis viskan turul ka veel asjadele silma peale.

Laupäeval tegime taas väljasõidu, et käia ära Euroopa otsas, nimelt edelatipus. Tunne oli tõesti pisut kui maailma lõpus. Maastik oli juba tükk maad enne neeme selline kivine tühermaa ja kui siis need järsud tumedad kaljuseinad laskusid veel sirgelt vette, taamal taustaks ainult sünge ookean, siis oli ikka sünge küll. Vaade oli võimas nagu siin nii mitmeski muus kohas.  Seal kostus seekord minu kõrvu eesti keel ning läksin kaasmaalasi tervitama. Nemad oli reisil kahe perega ja teel Hispaaniasse, järgnevaks peatuseks Gibraltar. 

Tolle päeva pärastlõuna veetsime järjekordses vau-effektiga rannas – Praia Da Bordeiras. Liivaväljad  ja stepirohu tuustid algasid juba kaugemal sisemaal, et küla hõredalt asuvad villad olid natuke nagu Californi kõrbes (no millegipärast minu peas tekkis kohe selline seos 😊). Rand oli taas kaljude vahel, üüratu liivasaarega ning ühelt poolt piirnes see jõesuudmega, mis tuligi randa saamiseks ületada või siis ronida üle teravate kaljumügarike. Lained olid meeletud, pakun et 2-3-meetrised ja meri muudkui möllas. Surfarite vähesus oli ilmselt ainult sellest tingitud, et hetkel on Portugalis Peniche’s käimas maailmatasemel surfivõistlus Superturbos. Bordeiras kastsin ka end siis  ikka ookeanivette ära!

Viimase päeva olime oma külakeses ja vedelesime niisama rannas ja aias. Olimegi täiesti paiksed vist ainult esimese ja viimase päeva, et peale ja enne sõitu välja puhata. Muidu nagu ei osanud kuidagi paigal püsida. Mingil pärastlõunal, kui olime suht kiirelt hommikuse tiiru juba ära teinud, siis peale Brenti tunnist uinakut, oli juba tunne, et mis siis nüüd teeme, et juba tunnike oldud 😀. Läksime siis nats ümbruskonda matkama, uusi kaljusid, randu ja vaateid avastama. Eks selle niisama kohapeal puhkamisega saaks ka ikka hakkama, kui natuke harjutada 😀, aga no kui on ümbruses mida vaadata, siis eelistame koguda ikka neid mälupilte ka.

Seitsmendal hommikul startisime ca 9 paiku Lissaboni poole (ca 2,5h sõitu), et jõuaksime korra sisse põigata ka ühte outlet keskusesse (jah, mina ja poodi ja veel puhkusel 😀 ning jah, see oli mu jaoks piin, et tegime suht kiirelt 😀 – mõlemad poisid said uued Adi papud) ja siis suundusime Setubali kanti, mille külje alla oli meil üks öö majutust pandud, et lennujaamale pisut lähemal olla, kuna Assooride lend oli ennelõunal. Korra jõudsime linnas napilt enne pimedat söögituuri ka teha ja Setubali vanalinn oli ikka täpselt nagu Kesk-Ameerika koopia (tegelikult on muidugi just vastupidi 😊) , kitsad munakivi tänavad, mida ääristasid madalad värvilised majad, üks nunnum kui teine ja mõni rohkem räämas kui teine. Ühes tripadvisori poolt kiidetud tavernas proovisime ära ka Setubali firmaroa choco frita’se, mis on siis paneeritud seepiakala (google järgi mingi kalmaariline) tšipsidega ja lisaks toodi kõrvale veel saia, oliive, värsket salatit, ube ja mingit huvitavat tuvastamata koostisega pastat 😀.  Muidu kõik hea, aga see kalmaarilaadne kamarasem või kergelt vastupanu osutav konsistents pole meile ikka väga meeltmööda, kahju kohe, et tädile ovatsioone ei saanud pakkuda. Suhelda tuli muidugi käte-jalgadega, sest ega vanem põlvkond inglise keelt mõista, isegi mõnes suuremad linnas siin nooredki ei saa hakkama. Kõige lihtsam on Brentil, tema keeles oskavad/tahavad kõik rääkida.

Õhtul nägime uudistes veel mingit tormivideot purustustega ning all nupukest Sao Migueli nimega ja korraks tekkis juba kerge hirm, et kas lend ikka graafikus ja maandumine normaalne, aga majutuse omanik kirjutas, et kõigest natuke tuuline on olnud. 

Homme hommikul ongi 6st äratus, et lennujaama minna ja Oma Škoda Fabia tagastame ka siis autorenti. Sõidukilomeetreid tuli selle 10 päevaga kokku ca 1800 ja hiljem siis Lissabonis oleme juba jalamehed.

Pikk sõit Algarvesse ja esimene rannapäev

Sabrosast Algarvesse koos kahe peatusega tuli ca 700km ja 7h sõiduaega. Peatused tegime Aveiros, kus sirutasime jalga Costa Nova rannas ja vaatasime üle kuulsad triibumajad ning Nazares, kus vahetevahel võivad olla 8-kordse maja kõrgused lained, aga seekord piirdus meri 2-meetriste murdmisega, mis meile sellegipooles väga võimsad tundusid. Boonusena oli Nazare kuidagi eriti nunnu välimusega ja mōnusa kuurortlinna õhustikuga.

Majutusse jõudsime 7 paiku õhtul ja kraade oli siis 20. Sõit sujus täitsa hästi, kui välja arvata 2 möödapanekut mahasõitudega, mille tõttu kaotasime ehk ca 30min. Maanteedel oli kiirusepiiranguks 120, aga Evert vist küttis enamuse ajast 150ga, hoides hinge kinni, et meie 1,2-liitrine Fabia mäkketõusudel kinni ei jookse.

Lisaks meeletutele sildadele ja mägedele oli märgata väga palju metsapõlengute jääke. Kui põhjapool oli maastik rohkem mägisem ja palju männimetsa, siis lõunapool olid mäed pisut madalamad ja maastik ning puud meenutasid kohati savanni, et iga hetk peaks nagu puude tagant sebrakari ja korjust sööv šaakal nähtavale ilmuma 😊. Brent magas  sõidujuppidel ehk 60+30+60 minutit, mis tähendas seda, et ega iga sõiduotsa lõpus tuli ta ikka toolist välja võtta ja natuke tavapärasest rohkem meelt lahutada 😊. 
Algarve nädalaks panin majutuse kinni Airbnb kaudu ja seekordseks koduks pisike 2-toaline korter suures villas, kus kokku lisaks omanike elamispinnale 3 väljarenditavat korterit. Villa ise asub ca 200m kaugusel rannast ja  Senhora Nossa da Rocha rannakabelist.

Esimesel hommikul tundus õhk natuke jahe, et shortsidele ja t-särgile lisaks panin dressika ka peale, aga vaatamata pilvisele ilmale oli lõuna paiku ka t-särgi väel juba täitsa palav tunne, ilma, et oleks  eriti nagu liigutanudki. Villa basseinis kannatas end märjaks ka kasta ja õhtusöögilt 7 paiku tulles oli lühkaritega veel täitsa OK tunne. Muus osas võtsime päeva suht vabalt ja jalutasime niisama lähedalasuvas rannapiirkonnas ringi ning tegime natuke Trevori koolitöid.

Douro jõe org

Douro veinipiirkond on tõesti kaunis! Viinamarjaistandused on rajatud jõe kaldale terrassidena ja jõega paralleelselt lookleb nii raudtee kui maantee S222, mida mööda ka ise sõitsime ja muudkui õhku ahmisime, et näe, vaata seda vaadet ja vaata seda silda ja oot, kas sa seda küla juba märkasid seal mäe tipus. Ainult Trevorile oli vaja käratada, et ta vahepeal ka nina ipadist üles tõstaks ja vasakule või paremale vaataks ja siis järgmisena käratada, et ei, see ei ole endiselt parem pool… 🙄. Küll see kodumaa on ikka lame meil😊. 

Need 2 ööd veetsime Casa Dos Barroses, mis asus nunnus ja pisikeses Sabrosa külas, kohe kiriku kõrval. Ma ei saa küll aru, mille järgi need kirikukellad löövad? Lisaks täistunnile kõlased need kellad veel üsna suvalistel aegadel ja vahel ka 10-minutilise vahega 😊. Mainitud majutus asus vanas viinamarjaistanduse hoones aastast 1735. See oli meeletult romantilise aia, ajastuhõnguliste tubade ja lahke perenaisega. Meie saime oma 4-liikmelisuse tõttu broneeritust parema toa, kus omal ajal pereanaine isegi elanud ja enne seda ka ta vanemad. Kõik mööbel oli ajastutruu, isegi beebihäll oli vanast ajast alles. Tuba ise oli läbi kahe korruse, et T sai täitsa omette korruse koos vannitoaga. Ainus häda nende vanade majadega on see, et külm ja rõske on 😀. Paksud kiviseinad on mõeldud ikka suvel kuuma eemale hoidma ja küttesüsteemi on raske aretada. 

Perenaine rääkis ka seda, kuidas valitsus põhjapiirkonda uusi sotsiaalmaju ilma kütteta ehitab, sest valitsus ju asub Lissabonis ja seal ei ole talved nii karmid ja noh, eks on ju odavam ehitada ka nii. Tema oli varem füüsika ja keemiaõpetaja ning talvel olidki lapsed nii õues kui toas samade riietega. 

Meie sealoleku ajal oli vahelduv pilvisus aegaajalise kerge vihmasabinaga ja päeval ca 16-18 kraadi.

Sõit ja Porto

See siis meie esimene pikem reis Brentiga. Kuna Eestist on ikka üsna nadid võimalused otselendudeks, siis seekord lendasime Lufthansaga üle Frankfurti. Esimene ca 2,5h lend sujus enam-vähem, Brent sai lennu lõpus 40-50 min magada ka, Trevor aga pidi kahjuks maandudes suurt kõrvavalu taluma. Tal on kord vist varemgi nii olnud, ei tea, kas külmetuse pärast. Kahe lennu vahel oli aega 1h ja 40min, mis läks kiiresti. Teise ca 2,5h lennu ajal oli B juba korralikult üleväsinud, aga no mitte ei osanud magama jääda. Lõpuks siiski suure kisaga jäi ja magas ka terve taksosõidu ning korteris hommikul 7ni. Ideaalselt saime 2h ajavahega siiski kohe otse Eesti graafikusse. Mõtlesin, et on ehk juba 5st üleval 😀. Trevor magas pea terve teise lennu, aga ka teise maandumisega tuli vaesekesel taluda suurt kõrvavalu ja lisaks läks süda pahaks. Tukkus ka terve taksosõidu, aga kui korteris wifi sõna kuulis, oli hetkega ipad käes ja elu sees 😀. Pikka pidu aga polnud ja magama saime 1 paiku öösel – Eesti aja järgi siis 3.

Korter oli meil Portos valitud Airbnb kaudu ja väga mõnus. Otse Ribeira südames, aknast paistis kindlus ja Duoro äärde oli ehk 100 meetrit. Kohe korteri all oli ka pagariäri hommikusöögi jaoks. Peagi sai selgeks, et sellised pagariärid on Portos nii tavalised ja enam-vähem iga viienda maja all. Terve hommikutunni on piklik läbi maja ulatuv pagarikoda kohalikke täis, kes pika leti taga kiirelt espresso shoti kõrvale saiakesi söövad. Kuna majad on kitsad ja üksteise küljes, siis ongi söögikohad ja poed maja läbivalt piklikud.

Porto ise oli väga mõnus linnake ning päevaga jalutasime läbi kõik peamised vaatamisväärsused ja järgmisel päeval võtsime rendist auto, et Duoro oru poole teele asuda.

Esimesel Porto päeval vedas ilmaga hästi ja päeva aeg päikesega oli paras lühikese varrukaga olla, hommikul ja õhtul oli ikkagi dressikas vajalik. Teisel hommikul oli küll pilvisem ja sajusem, aga saime 4km kaugusel olevasse autorenti siiski pigem kuivalt jalutatud.

Meie 400h Austraalias: ca 160h päikest, 80h autosõitu, 60h telgis ööbimist, 50h purjetamist…

Pühapäeva hommik, Austraalia 11s päev, läbitud sõidukilomeetreid juba ca 3000 ringis. Võtame endale vabaduse sel hommikul sisse magada ja omas tempos kulgeda, ainsaks kohustuseks pesupäev. Kaua magamisest ei tule aga tänu akna taga tuure koguvale linnuorkestrile midagi välja ja peale lõunat hakkab juba vaikselt ligi hiilima igavus…

Kui algselt oli plaan esmaspäeva varahommikul Sydney poole sõitma hakata, et hilisel pärastlõunal kohal olla, siis otsustasime ikkagi juba õhtul teele asuda ja mõnes nelja-viie sõidutunni kaugusel asuvas kämpingus öömaja leida. Kui siis teel olles erinevaid telkimisplatse hakkasime otsima, saime peagi selgusele, et peale viite õhtul pole Austraalias küll mõtet plaanitegemist jätta. Ükski telefon enam ei vastanud ja tuli hakata mõtlema plaan B peale, milleks oli siis autos magamine või võimalikult soodsa hosteli leidmine. Kilukarbitunnetust me väga ei ihaldanud, seega hakkasime hotellivariante otsima. Ega seal väga valikuid ei olnudki, sest hinnad on Austraalias suht ulmelised. Kõige soodsam variant oli noortehostelis neljane naridega tuba ja selle eest oli kokku taks 120 taala, selle hinna sees sisaldus ka “tee ise oma voodi ära” pakett. Ütleme nii, et Aasia on oma puhaste, odavate ja kõrgetasemelise teenidusega kodumajutuste ja backpacker hostelitega ära hellitanud, aga pole hullu, pidin seal voodiputukate hirmus end kõigest viis tundi kratsima ja saimegi taas teele asuda. Sydneysse jõudsime juba ennelõunal ja jalutasime lihtsalt niisama ringi, nägime ära kuulsa ooperimaja ja Harbour Bridge’i ning nautisime miljoni dollari vaate kõrvale rahamagusat 10 taalast siidrit. Pärastlõuna veetsime aga kuulsal Bondi beachil, kuhu õnnestus sattuda just haialarmi ajal. Rannas üürgas sireen, surfarid aeti veest välja, vetelpääste paadid sõitsid merele ja helikopter tegi ranna kohal tiire – täielik action pakett.

Meie järgmine telkimisplats asus Sydney äärelinnas hipikommuuni laadses asumis, kus saime enda kasutusse enam-vähem telgisuuruse maalapi vaatega kõrvalmajakese ees diivanil suudlevatele tudengitele. Väga paljud asunikud olid seal end pikemaajaliselt sisse seadnud ja see oli nende jaoks ilmselt üks soodsamaid ööbimisvariante linnas tööl käimiseks. Sydney läheduses oli öö juba palju jahedam ning minul oli isegi paksu teki all lausa külm magada. Hommikul oli plaan taas varakult startida (äratus nii 5 paiku), kuna päevakava oli suht tihedalt täis planeeritud, aga meie õnnetuseks oli seekord uus autohäda kaelas – seekord siis oli autol aku tühjaks saanud. See probleem oli küll õnneks kiirema lahendusega kui rihma katkiminek ja pidime leppima kõigest pooleteisttunnise viivitusega (peale auto tööle saamist läksime veel autopoe avamist ootama, et järgmiseks ööks akulaadija osta). Automure selleks korraks taas lahendatud, sõitsime minu suurel nõudmisel ca 1,5h kaugusel olevatesse mägedesse, Blue Mountains. Seal nägime ära kuulsa Three Sisters vaate ning saime natuke matkata ka ühel väidetavalt sealse piirkonna parimal, National Pass, rajal. Oh, kuidas ma oleks tahtnud seal veel kauem ringi matkata, need rajad olid nii mitmekesised ja huvitavad. Ma olin nagu väike laps, kes iga nurga taga muudkui edasi jooksis, et äkki järgmise nurga taga on veel ägedam vaade. Mägedes lihtsalt on midagi nii erilist, eriti kui oled kasvanud Eesti laugel maastikul. Peale matkamist oli aeg taas tagumik mugavalt sisse seada ja võtta ette ca 10-tunine sõit Byron Bay poole. Sealne telkimiskoht oli mere ääres ja kohe varahommikul sai joosta Vaikse Ookeani päikesetõusu vaatama. Byron Bays jalutasime päeva peale lihtsalt niisama ringi, said nähtud nii kuulus majakas kui surfirand. Tegemist taaskord väga mõnusa hubase surfilinnaga.

Austraalia viimaseks päevaks oli Elerinil ja Brianil meile ülatus planeeritud. Ainus, mida nad ütlesid, oli see, et hommikul kell kolm on äratus ja Elerin viib meid Gold Coastile. Eks ma tegin omad järeldused, et nii varane ärkamine peab olema ometi seotud päikesetõusuga ja tegemist saab seega olla mingi sillaronimisega, mida oli kunagi Elerinile maininud või kuumaõhupalli sõiduga. Ja viimane ta oligi! Taas üks unistus vähem täita! Mis ei tähenda muidugi seda, et see nüüd üheks ja ainsaks korraks peab jääma. Peale kuumaõhupallisõitu, hommikusööki  ja veinidegusteerimist tegime nii, et meie läksime omapead Gold Coasti avastama ja Elerin viis Trevori meremaailma, kus nad siis atraktsioonide peal Trevori näoilmetest hindamatuid kaadreid said.

Kokku sõitsime oma Australia reisi jooksul läbi vist ca 6000km ja telgis magasime enam öid kui voodis. See riik on lihtsalt nii suur ja lai, et kõikide põnevate kohtade nägemiseks ei piisa vist isegi kiire tempo juures paarist-kolmest kuust. Ka paljud kohalikud pole oma maad läbi ja lõhki näinud, sest isegi nende jaoks on soodsam minna puhkama pigem Aasiasse kui reisida kodumaal. Loodus on Austraalias muidugi imeline ja tõeliselt mitmekesine, on rannad, mäed, kõrb, vihmamets jne. Loodetavasti tulevikus õnnestub veel sinna minna ning siis juba pikemalt. Järgmisel reisil sooviks teha outbacki trippi, näha Ayers rock’i, matkata rohkem vihmametsas ja mägedes, sõita mööda Great Ocean Roadi ja olla lihtsalt nii, et hakkaks kohe igav (kohe ikka mitu korda igav).

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kui me laupäeva varahommikul GC lennujaama poole sõitsime, siis üks auto sõitis meile kõrvale mille juht nägi kõvasti vaeva, et meie tähelepanu auto tagaosale juhtida. Poole tunni kaugusel lennujaamast seisime teepervel tühja tagumise rehviga. Sellegipoolest lahenes kõik taaskord õnnelikult ja suutsime järgmise tanklani välja sõita ning ka normaalsel ajal lennujaama jõuda. Ma pole veel märganud, et meil mõnel varasemal reisil nii palju tehnilisi viperusi oleks olnud!

Kruiisimine merel ja liival

Kui hommikul Airlie beachi jõudsime oli meil seal veel parajalt aega, et teha rahulik hommikusöök ja jalutada väikestes surfibutiikides. Airlie on armas pisike lõõgastunud olekuga linnake, kus suuremat inimliiklust tekitavad ikkagi turistid, kes Suurele Vallrahule suundumas. Poed on kõik Roxy, Billabong ja Quicksilver tüüpi, mis suunatud prilli-mütsi-bikiini-surfi-sukeldumiskraami tarbijatele. Oh, kuidas mulle meeldib see surfiriiete stiil ja värvid, et küll on kahju, et meil seda rannaaega ikka piinlikult vähe on.

Suur Vallrahu ja lein

Kaks päeva ja kaks ööd seilamist maailma suurima korallrifi kohal – tundub nagu unelm, eks? Kõik siiski päris nii lilleline ei olnud, nagu näiteks võitlemine merehaigusega ja GoPro otsimine lõputust korallimerest… OK, no tegelt dramatiseerin praegu natuke üle ka, tegelikult oli see vaatamata kõigele sigalahe!

Reisiseltskonnaga vedas meil väga, kuna kõik olid noored ning sekka ei sattunudki ühtegi hiinlast-jaapanlast. Jah, neid on igal pool mega palju ja nad on jube lärmakad ning üledramatiseerivad. Siinkohal pean vabandama, aga ma pole iseenda rumalusest ja laiskusest nende kahe rahvuse erinevust endale päris selgeks teinud. Kummad need ongi, kes räägivad nagu haukuvad koerad? Igatahes, kokku oli meid lisaks kahele meeskonnaliikmele sellel kruiisil 12 inimest, kellest viis moodustasime juba me ise, üks saksa poiss, kes armastas iseendaga rääkida, üks snoobidest üliagar viieline saksa-šveitsi paarike, üks lahe inglise paarike, üks inglise noor jeesus (no ikka selline kõhnake lokkis juuste ning heleda pika habemega ja puha) ning üks kapteni kõiketeadjast ärimehest pidevalt paljastuva õllekõhuga sõber. Purjekal jagus kahes peatuses ka lisakülalisi. Ühes kohas lendas masti peale lumivalge kollase lakaga papagoi, kes oli harjunud skipperi käest maiustamiseks küpsist saama ning teises peatuses tulid kapteni kutse peale kaljunukkide vahelt välja kotkad, et õhku visatud lihasaagile täpsuspüüdmist teha.

Esimene põrastlõuna merel oli üsna tasasel veel ning lihtsalt imeline! Kujuta ette, kui paned selga oma kõige värskemalt soetatud päevitusriided, mille kandmist oled juba ammu oodanud ja planeerinud ning siis sätid ennast sisse purjeka etteotsa, jalad vee poole rippumas, käes jahutav siider, silmad kinni ning nägu paitamas õrn tuulehoog ja soe päike. Imeline, ma ütlen! Edasi viis tee meid Falsa Narasse snorkeldama ja kuna Austraaalia kirdevetes on suur oht saada kõrvetada ohtlike meduusidega, siis oli kohustuslik alati kanda kalipsot. Trevori jaoks oli sptesiaalselt olemas ka pisike eriti nunnu kollaste neoontriipudega kalipso. Esimese päeva snorkeldamise kohta ma küll kahjuks kalade ja korallide osas jään kirjelduse võlgu, sest mul oli ühe teise “projektiga” käed-jalad tööd täis. Nimelt jõudsin ma vette minna ja hakata teiste poole ujuma, kui äkki tundsin, et GoPro oli varuka küljest lahti tulnud. Nöör millega ta mu küljes oli, oli katki läinud. See põks mu südames sellel ebameeldiva avastuse hetkel! Kutsusin kohe kapteni kummipaadiga appi ja Brian hakkas ka sukelduma ja otsima, aga kahjuks ei paistnud mu kaamerat kusagil. Mul oli tegelikult oranž hõljuk ka GopPro’l taga, aga kuna monopod oli ka küljes, siis ehk oli sellega koguraskus ikkagi liialt suur. Ega ma polnud kunagi tulnud ka selle peale, et hõljukit üldse vees ennem testida. Kaamera sidusin enne vette minekut spetsiaalselt veel kalipso varrukal oleva nööri külge, kui kapteni abiline laevas need kaua kõlama jäävad sõnad ütles: “Viimane asi, mis sa soovid, on oma GoPro kaotada.” Tema sõnaski selle ära! Keegi peab ju süüdi olema! Ülejäänud õhtu saatsin mööda suht tuima zombie näoga, kuigi ei saaks öelda, et ma purjeka külge riputatud võrkkiiges olemist ja tähistaeva vaatamist ei nautinud.

Uskumatu, kogu Bali reisi materjal ja natuke Austraalia algusest on lihtsalt hetkega läinud. Pea nelja tunni jagu kaadreid. See, kuidas ma mägedes metsas jalutades kohviube noppiva vana tädikesega kokku sattusin ja kes mu kaamerasse oma laia hambutu naeratusse suunas, see kuidas me paduvihmas rolleriga riisipõldude vahel koduteed otsisime, see kuidas me paradiisiranda läksime ja sattusime sellise raju tormi kätte, et puud raksudes murdusid, see kuidas meid Amedis kohalikule poissmeesteõhtule kutsuti ja me kohaliku erootikatantsu tunnistajaks olime, see kuidas me Mt Tamborinis jalutasime ning Elerin madu nähes tormijooksu tegi jne jne. Kusjuures mul oli just mälukaart varsti-varsti täis saamas. Edaspidiseks õpetuseks olgu siis see, et mälukaardid pigem väikesed ja palju!

Teise päeva hommikul ärkasin selle peale, kui  mootorile hääled sisse pandi ja see mis järgnes, ei olnud sugugi meeldiv. Pea paar tundi korralikku raputamist. Jah, justnimelt raputamist, mitte loksumist. Olin oma asemel külili ja kuigi tean, et alati soovitatakse lainega üles horisonti vaatama minna, siis mulle tundus, et ehk elan selle kõigutamise ikka voodis vaikselt külili olles ja silmi kinni hoides üle. Kui aga Evert poolel teel oksendama minnes minu voodi juures peatus ja Trevorit vaatama palus minna, kuna tal oli ka halb olla, siis ei olnud mul enam varianti, kui püsti tõusta. Kolisime üles tekile ja kogu ülejäänud päeva üritasin õlgu silmapiiriga ühel joonel hoida. Taaskord tõdesime, et meist merekarusid ei ole. Muus osas olid teise päeva plaanides kaks rannapeatust ja kaks snorkeldamispeatust. Hommikul kohe esimene retk viiski Whitsunday saarele Hill Inlet Lookouti, kust avanes imeline vaade türkiissinisele veele, kuhu hiljem ka oma jalad sisse saime kasta. Astumine maailma ühele ilusaimale rannale, Whitehaven beach, oli maagiline. Liiv olit tõepoolest lumivalge, imepehme ja krudisev, vesi oli nii hele ja moodustas erineva sügavusega kohtades heledamaid ja tumedaimaid siniseid varjundeid. Meie polnud tõepoolest varem veel võrdväärsele rannale sattunud. Tänu varahommikusele üle lainete hüppamisele, jõudsime randa ka just piisavalt vara, et suuremaid turistimasse vältida. Lahkuma asudes tuli järjest mitmeid paaditäisi inimesi juurde ning siis poleks enam endast ilma taustal selfiesid tegevate jaapani turistideta võimalik pilti teha olnud.

Snorklimispeatused pakkusid ka väga palju elamusi, kuna osad kalad olid seal pea minusuurused ja ei peljanud ka otse nina alla ujuda. Ma olen muidugi üldse vähe snorkeldanud veel oma elus, aga see oli nendest mõnest korrast Tais ja Balil palju võimsam. Kalu on tõesti palju ja väga värvilisi ning koralliaiad oli veepinnale nii lähedal, et päris raske oli kriimustamata hakkama saada. Brian on vees nagu kala ning sukeldub aga lupsti maskiga vee alla. Tal õnnestuse vees ühte pisemat haikala jälitada ja ühe suure kalaga “the ultimate selfie” saada.

Kolmanda purjepäeva hommikul otsustas kapten, et lubab roolima ka kõik huvilised ja oi, kui hirmus see minu jaoks oli. Ma ei ole sügavsinise põhjatu merega just väga hea sinasõber ja ammugi ei tea ma kui suur purjeka kalle on veel turvaline, aga kui roolis on nõrguke naisterahvas, kes seda tuules olles vastusuunda ei jaksa pöörata ning masti kalle läheneb juba 90-kraadile, siis ma eelistan, et sel hetkel oleks rool ikkagi kogenud kapteni kätes. Nii ma siis sel koduteel pea 90 kraadise nurga alla istudes vaikselt närveerisin, kuni enamus soovijatest olid oma sõidu tehtud saanud. Ma olen vist liiga vanaks jäänud, et nii arglikuks olen muutunud…

Teddiga liival

Küll oli tore pärastlõunal vahelduseks turvaliselt kahe jalaga maa peal olla. Kõikusin veel küll järgmised paar päeva, aga vähemalt oleks kukkudes ainult käed või jalad marraskil, mitte all põhjatu ookean ja vett täis kopsud. Airliest sõitsime tagasi Bundabergi lähedal olevasse Elliot Headsi, kus juba varem olime telkinud, et siis Brian saaks hommikul kohe Audil rihma vahetatud ning rendiauto tagasi antud. Ca 9h sõitu ja olimegi pimedas kohal. Uuel päeval said remonditööd tehtud peale lõunat ning kuna siis poleks enam Hervey Bayst Fraseri poole mineva praami peale õigel ajal jõudnud, broneerisime endale 4-veduse auto järgmiseks päevaks ja kasutasime õhtul ära võimalust minna käpingust ca 15km kaugusel olevasse kilpkonnade varjupaika. Mon Repos Turtle Sanctuary’s oli meil võimalus näha pisikesi beebikilpkonnasid maa seest välja tulemas ning merre minemas, et alustada oma pikka eluteekonda. Väga maagiline tunne oli olla selle tunnistajaks ning saime kilpkonnade kohta teada väga palju huvitavaid fakte.

Taaskord uus hommik ning varajane start, et olla hiljemalt kella kaheksaks paaritunnise autosõidu kaugusel olevas Hervey Bays autorendifirma ukse taga. Peale tunniajast videoõpetust ja hoiatusi said poisid Teddi võtme kätte ning võisime kogu kraami taas ühest autost teise ümber pakkida ja sadamasse suunduda. Ülesõit kestis talutavad 30 minutit ja poisid võisid oma liivasõiduskused proovile panna. Fraseri saar on maailma suurim liivasaar, 120 km pikk ja 24 km lai, ning vastupidiselt tavapärastele liivaväljadele, kasvab selle liiva peal taimestik – ka vihmamets. Asfaltit on saarel ehk alla kilomeetri, kahe kuurorti juures, ning kõik ülejäänud teed on liivast. On rannateed, kus sõit toimubki otse rannaliival, paralleelselt veega, ja siis on sisemaa teed, mis on ikka eriti rajud ja üsna raskelt läbitavad. Oma autoga nendes sügavates liiva ja kännu aukudes poleks küll raatsinud sõita, aga Teddi meil oli just sellisteks sõitudeks ehitatud. Teddi oli beeži ja rohelist värvi 90-ndatest pärit Jeep Cherokee, kellel kere kõrgemaks tõstetud ja just Fraseri teede jaoks sobivad kangemad vedrud alla pandud. Teddi meile päris alati aknaid avada ei soovinud ning muusikat ei mänginud, aga kellele see muusika, kui sul on kõrval merekohin ja tuulevilin. Pealegi, Teddi oli ikkagi praktiline tööloom ja selle juures isegi üsna fotogeeniline.

Kahe päevaga saime nähtud suurema osa peamistest vaatamisväärsustest, millest eriti mainimist väärt on Pinnacles mitmevärvilised liivakaljud, Lake Wabby, milleni jõudmiseks on vaja esmalt rassida 40 minutit mööda paksu liivaga rada sisemaa poole, siis metsast lagedale jõudes avaneb vaade kui kümnekordsele Piusale ning peale väikest värskendavat kastmist järgneb taas 40 minutit korralikku liivas sumpamist, Indean Head lookout, kust avaneb vaade kahele poole rannajoonele ning sisemaa üüratutele liivaväljadele ja Lake McKenzie oma lumivalge ja ülipehme liiva ning helesinise veega. Kogu selle aja jooksul nägime ainult ühte dingot. Muidu on neid seal väga palju ning nende eest joosta, maa pinnal süüa, toitu laokile ja lapsi järelvalveta jätta ei tohi. Vastavalt suurtele hoiatustele saigi valitud aiaga piiratud telkimisala, mis iseenesest ei tähendanud, et looduslikkust vähe oleks. Kuna kogu telkimispiirkond oli nii suur, siis aeda ei märganudki ja ka sinna ala sisse jäi paks mets, palju linnulaulu ning hommikul kaks äkiliselt meie poole tulevat roomajalist. Seekord ei olnud tegemist ussidega vaid olid mingid 60-70 sentimeetrit pikad tursked sisalikulised. Esimene ehmatas meid, kui kuulsime puu otsas midagi sahistavat allapoole liikumas ja mõne aja pärast pani üks meid kõikki laua peale hüppama, kui joostes tee poolt lähenes. Too, kes mööda maad tuli, oli nii julge, et ühegi toikaga ei saanud tast alguses lahti. Ta oli nimelt maias meie laua alla kukkunud porganite ja muude toidupalakeste peale, aga lõpuks lasi ta meid ikkagi laua pealt maha telki pakkima.

Maismaale saamiseks oli meil broneeritud kõige hilisem poole üheksane praam, mida tegelikult erinevatel infolehtedel välja ei reklaamita ja ka alguses Fraserile suundudes meile seda sadamatöötaja millegipärast väga müüa ei soovinud, aga jäime oma nõudmisele kindlaks ja saime tänu sellele Fraseril teise päeva rahulikus tempos võtta. Sadamasse praami ootama sõitsime enne pimedat ja saime veel ennem ülesõitu 10- taalase veiniklaasi saatel Kingfisher lahe kail päikeseloojangut nautida ning hiljem auto kõrval asfaldil pikniku pidada. Ennem, kui tagasi sisemaal olles kodupoole liikuma saime hakata, tuli taaskord asjad ühest autost teise tõsta ja poistel Teddile liiva ja soolavee jääkide puhastamise näol korralik värskenduskuur teha. Meie Elerini ja Trevoriga alustasime samal ajal autos juba magamisprotseduuridega. Koduteel oli pikkust umbes neli tundi ja lihtne see autojuhile ei olnud. Üritasin endal ka ikka tikke silmavahel hoida ja Brianile seltsi pakkuda. Tõenäoliselt ajasin suht mõttetud ja seosetut juttu, esitades iga lausega suht suvalisi ja erinevatest teemadest pärit küsimusi, aga sellel kõigel oli üllis eesmärk Brianit teadvusel hoida. Ja oh mind rumalat, kes ma algselt kogu Austraalia reisi planeerides enamus sõite poistele öö peale üritasin sättida, et kogu päevavalguse ajast maksimumi võtta. See lühikegi pooleldi öösse jäänud sõit näitas, et praktikas see nii lilleline ei oleks olnud. Kui lõpuks öösel kolme paiku koju jõudsime, roomasime räpastena voodisse pehmete valgete linade vahele. Paradiis!