Lissabon

Jõudsime kohale küll südaöösel ja magama saime ehk 2 paiku, aga hommikul olime üleval nagu ikka  stabiilselt 7 ajal, sest meil ju oma personaalne äratuskell kaasas. Kusjuures kuigi mandri Portugali ajavahe Eestiga on 2h ja Assooridel veel lisaks 1h, siis päevauned ja lennud olid kuidagi just täpselt nii väsitanud, et Brent oli iga kord järgnevatel päevadel suht oma graafikus edasi: 19:30 paiku ööunne ja 7 paiku äratus, sinna vahele siis muidugi veel 5-7 söögipausi või “kontrollpausi” 😀.

Lissabonis alustasime esimest päeva kohe jalutuskäigutuuriga, mille trajektoorile jäid peamised vaatamisväärsused ja õhtul nautisime niisama jõe ääres päikest. Korter oli meil Alfama linnaosas, kohe lossimüüri ääres, seega peamised vanalinna vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel, kuigi need munakivitüüpi teed, mitmed trepid ja meeletud künkad ei ole just kuigi vankrisõbralikud – korralik kruvilogistus beebile 😊. Kui vaatamisväärsused nähtud, saime edaspidi tänavalifte kasutada, mis viisid alla linna oluliselt mugavamalt ja kiiremini. Kuna Lissabon on ehitatud seitsme künka peale, siis on õnneks mugavusena ka mõned liftid ehitatud, mis erinevate tänavatasapindade vahel sõidavad. Kuulsaim neist on Santa Justa lift, kus tipus turistid linnapilte käivad tegemas. Tegelikult on selleks ka piisavalt muid häid kohti, mis on ilma järjekorrata ja tasuta. Igatahes, vaatamata peamisele turismipiirkonnale ja esimesele korrusele oli korter rahulik, ainult, et gaasiboiler kippus plahvatama…🙄😮.  Kui see oli juba üle paari korra paugu ja kerge tulesähvatusega uuesti juhtunud ja omanik muudkui boilerit sisse käinud lülitamas, siis teise päeva hommikul peale järgnevat pauku kirjutasin, et me ei tunne ennast nii mugavalt ja pean kuskilt otsast hakkama hotelli otsima. Omanik võttis kohe kenasti ise Airbnb’ga ühendust, et nad tühistaksid meie bronni ja uue koha aitaksid leida. Kõik toimus väga sujuvalt ja kogu 5 öö raha tehti vautcheriks, lisaks veel Airbnb omapoolne hinnalisa, juhuks kui uus majutus peaks kallim olema ja saime uue korteri bookida. Uus koht õnnestus valida palju parem (eelmine ei vastsnud küll päris pildimaterjalile), ainult kottide ümberkolimine oli tüütu. Kuna valisin korteri samasse piirkonda, ühe liftitaseme võrra peatänave lähemale, siis läks kolimine siiski suht ruttu. Korter oli vaatega ja puha 😊, ühest aknast paistis otse Santa Justa lift ja suuremad majad põhitänaval, teisest treppidega kitsad vahetänavad ja kirik. 

Teise päeva veetsime pea tervenisti rannas. Hommikul läksime rongiga Cascaisse (ca 50min sõitu), jalutasime kohe põhiranda praia da Rainha, kus Trevor sai lõpuks Evertiga palli taguda ja vettehüppeid teha ning linna tagasi minnes võtsime vanast korterist kompsud ja kolisime uude. Omanik oligi just remondimehega seal ning paigaldati elektriboilet, olevat odavam, kui gaasikat remontida.

Kolmandal päeval alustasime kohe Akvaariumi külastusest, mille piletid kodus juba ammu ära ostsin ja pärastlõunal uudistasime Mercado da Ribeira turgu, kus nii puuvilja kui kalaletid ja lisaks suur söögihall, kus erinevad Telliskivi tüüpi söögikohad korraga koos olid ja restoranikvaliteediga toitu pakkusid. Peale korralikku söömist uudistasime ringi veel Chiado tänavatel ja tegin nats suveniirishopingut. Kohalik käsitöö keraamika on jumalik! Samas on enamus suveniiripoode üldsegi hindude omad ja Made in China kraami täis. Brent sai just ühest sellisest naeratuse vastu hindu naisterahvalt kingituseks sardiini (kõik armastasid seal temaga juttu rääkida).

Viimasel neljandal päeval õnnestus hommikul kohe kuulsa, nr 28 trammi peale mahtuda, teha traditsiooniline hommikune kohvi ja saiatiir tüüpilises pastelarias ning kuna ilm tundus selginevat võtsime ikka Sintra reisi ka plaani. Rongiga oli Sintrasse ca 40min, aga kuna kõik lossid asuvad kõrgel künka peal erinevates kohtades, siis tuli veel bussiga ka üles sõita. Läksime esmalt kohe Pena paleed vaatama, kus võtsime pargipileti, millega pidi saama küll lossi sissepääsu juurde ja lossi eemalt ainult lopsakast aiast imetleda, aga tegelikult kohviku kaudu sai ikka väga palju nurgataguseid veel ette võtta ja soovi korral oleks saanud vist end ka täitsa sisse smuugeldada. Seal oli täpselt nii, et iga nurga taga tundus tulevat parem pilt 😀, et olekski võimud end nii tundideks pildistama ja avastama unustada. Uskumatu kuningaloss oli see küll, nagu Disney filmist, aga veel värvilisem ja uhkem ja nagu PÄRIS! Siis jalutasime sealt natuke allamäge mooride kindluse juurde. Vot see oli kindlus, kuhu vaenlasel raske pääseda! Ikka kõrgel mäe otsas ja pika-pika müüriga, kus peal siis saime ka ise jalutada ja vaateid sisse ahmida. 

Ilm oli Lissaboni päevadel kuiv ja soe ning kohalik võõrustaja ütleski, et on tavapärarult soe suvi ja sügis olnud. Inimesed ona nagu ikka sõbralikud ja armastavas lapsi ning jalgpalli 😊. 

Lend koju tuli meil juba 5:05 seega äratus oli täitsa öösel. Lufthansale tuli juba paar päeva Eestis maas olnu lumi justkui üllatusena, et lend Frankfurtist hilines 1h, kuna lennuk vahetati väidetavalt lühema maandumisraja tõttu väiksema vastu välja. Kodus võttis meid õhtul vastu 13-kraadine tuba 😁.

Portugali jäävad meile aga meenutama mäed, rannad, kaljuseinad, sillad, portvein, saiakesed, espresso, sardiinid, tursakala koogid, tuunikalapasteet, jalgpall, kitsad tänavad, vanad majad, punased katused, kuumad kastanid, azuljeod, keraamika, sõbralikud inimesed jne, jne.

Assooridel

Oma piiratud aja tõttu valisime Assooridest välja ühe saare, Sao Migueli, mis on põhisaar ja kõige mitmekülgsem. Lissabonist Sao Migueli saarele lendas ca 2h + 1h hilinemist. Ma ei mõista, kuidas neil kohe on nii pea laiali otsas nende pardalelaskmise tegevustega, kui see rutiin toimub päevast päeva sarnaselt. Eks võib-olla on seal telgitaguseid erisusi, mida mina lihtsalt ei tea… Sellel lennul olid õnneks Trevori kõrvad ka korras.

Korter oli meil pealinnas Ponta Delgadas, kus kõik mugavused käe-jala kaugusel ja samas hea keskne asukoht päevamatkadeks. Ponta Delgadas on suurem osa maju 2-3 kordsed, kõik üksteise küljes kinni nagu ridaelamud ning korterid asetsevad pikkusesse ja on kitsad (tihti ühe toa laiused). Majasid on nii värvilisi, lihtsalt valgeid, kui ka valge ja laavakivi kooslusega. Tänavad on kohati ikka väga kitsad, nii et autod on pargitud suht vastu maja seina ja peeglid sees ning ka siis jääb sõiduruumi nibin-nabin. Ühe tüüpilisema tänava peale jääb tavaliselt 1-2 kodupoodi, 1 puuviljäri, 1 apteek, 2-4 pagariäri või tavernat ja mitu uste peal uudistavat papit või memme.

Esimesel päeval sõitsime saare lääneosas. Vaatasime läbi pilvede Sete Cidades järve, käisime Mosteirose linnakeses ja Ponta Ferrarias, kus kohe merekaldal tuleb maa seest kuuma termaalvett ja siis see seguneb ookeaniveega ning mõõna ajal pidavat olema hea soe ujuda. Meie vees ei käinud, kuna oli tõus ja vesi jahedam ning tuul oli ka mega.

Teisel päeval uudistasime Furnases kuumavee allikaid, kus aukudes siis kohalikud tavernad kuulsat pajarooga cozidot küpsetavad. Pott pannakse auku varahommikul 4 paiku ja lõuna paiku on kõik lihad (kana, siga, veis, chorizo ja vesrivorst) ning köögiviljad pehmeks haudunud. Maitsesime selle vaatamata väheatraktiivsele välimusele ikka ära ja olnud söödav, aga ei olnud ka kuigi maitsekas. Muidu nagu pajaroog ikka, aga ma ise oleks lisanud veel korralikult pipart, küüslauku ja sibulat! Tol päeval tiirutasime veel läbi Lagoa da Fogo, Ribeira Grande, põhjaranniku külakesi, Euroopa ainsa teeistanduse Cha Gorranea ja ananassikasvatuse.

Kolmadal päeval läksime Caldeira Velha looduslikesse kuumavee basseinidesse mõnulema, mis asusid kui keset džunglit. Seal oli tõeliselt mõnus ja need imelised palmi ja sõnajala hübriidid! Ilm oli vihmane ja mägedes 15 kraadi, mis kusjuures ei tundunudki kõige jahedam, vesi oli väikese kose all 27 ja väikses basseinis/tiigikeses 39 kraadi. Viimasest ei tahtnud kuidagi välja tulla, vaatamata vee sogasele välimusele ja võhivõõrastele kaasmõnulejetale. Vesi oli kollane ja läbipaistmatu ning rauatükke täis ja pidi jäädavalt pävkad ning valged rätikud ära rikkuma. Puhas tervistav loodus 😊! Vedrumadratsi peal kangeks magatud selga küll ära ei ravinud 😀. Ülejäänud päeva sõitsime taas erinevaid külakesi läbi ja õhtu lõpetasime ikka veini ja tapas‘tega.

Neljandal päevalt võtsime ette tee idakaldale Nordestesse, kuhu saamiseks mõnda aega tagasi, enne korraliku maantee rajamist, tuli läbida umbes kaks korda nii palju kilomeetreid kui Sao Migueli saar üldse pikk on. Idapool on nimelt maastik ja rannik veelgi dramaatilisemad. Alustuseks käisime mitmete koskedega rahvuspargis, kus alustades ühe kose vaatamisega märkad silmanurgast veel teist ja siis kuuled kolmandat ja juba kostub kusagilt neljas vulin ning aeg muudkui kulgeb nurgatuseid läbi jalutades ja pilte klõpsides. Edasi viis tee Farol do Arnel majakani, mille kohta olin lugenud, et soovitatav on sinna jala minna, kuna 35 kraadine kallak ja kitsas tee ei ole iga auto jaoks sobivad. Lisaks oli kohale jõudes lausa silt tee juurde pandud “Dangerous road ahead! Reccommended to walk.”, aga no Evert arvas, et kui tee on juba tehtud, siis ega see on ikka sõitmiseks ja järelikult võimalik! Muidu ju oleks keelumärk ees. Nii ma siis hoidsin terve tee alla hinge kinni, et rendiauto allservad ja küljed terveks jääks ja parastasin, et ma ju ütlesin! See allaminek ei tahtnud ka kuidagi lõppeda. Üles tagasi mina igatahes enam autoga ei läinud 😊. Trevor pidi ka igaks-juhuks jala tulema, et autos draamat ei teeks ja käsiks äkki pidurdada vms, sest üles oli vaja stabiilselt minna. Aga ülestulek olevat Everti sõnul vähempingelisem olnud kui allaminek ja õnneks sai see napilt enne vihma tehtud, libedaga poleks see ehk nii sujuvalt õnnestunud. Trevor oli muidugi üles jõudes laip nagu pildilt näha, tema ju meil ikka teeb kõike draamaga 😊. See “küngas” seljatatud käisime Nordeste vaateplatvormidel ja tagasiteel Porto Formos rannas. Tol päeval õnnestus pärastlõunal isegi Ponta Delgada naabruses tuulevaiksemat rannailma nautida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Assoorid olid mega ilusa loodusega! Need meeletud mäed ja orud, üks suur hunnik rohelust ja teeäärseid ümbritsevad lõpmatud hortensiaread, palju põllumajandust ja küngastel muru söövad “Milka” lehmad, vulkaanilised rannad ja kaljumürakad, kuumaveeallikad ja džunglilaadsed metsad, väikesed nunnud külakesed ja valged ning värvilised madalad majad. Kokku sõitsime saarel 5 päevaga läbi ca 800km, Sao Miguel ise on ca 63x15km, mis näitab hästi, et tõuse ja langusi ning looklemist ikka jagus.  Ainus, mis selle ilu täiel rinnal nautimist võib pisut tagasi tõmmata on ilm. Neil lihtsalt võib ühe päeva jooksul olla neli aastaaega ja kui uksest väljudes paistab päike, siis nurga taga võivad juba olla vihmapiisad, mägedes on üldiselt suure tõenäosusega pilved suht madalal ja tuul eriti tugev. Suvel ilmselt on tõenäosus selget ilma ikka rohkem saada, aga ka siis pidi ikka ilmastik suht vahelduv olema. Meie saime ka ikka korralikult tuult, pilvi, mõnel päeval vihma ja mõnel päikest. Kraadid on iseensest väga OK ka oktoobris, 18-22 kandis ja suht sarnane kraadivahemik on kusjuures ööpäev läbi. 

Viiendal, meie tagasisõidu päeval oli tuul nii tugev, et juba hommikul vaatsin, et mitmed lennud olid tühistatud. Meie lend oli veel graafikus, aga ega seda infot eriti ei jagatud ja pidime lihtsalt lennujaamas ootama, kas piloodil tuleb turvaline lendamise tunne või mitte. Mõni lend, mida ka ilma tõttu juba tükk aega oli edasi lükatud, tühistati ikkagi peale mitmetunnist ootamist. Seda suurem oli ärevus võimaliku lendamise ja raputamise ees. Meil siiski vedas ja 17:45 asemel väljusime 20:30, lend oli sujuv ning südaööl olime Lissabonis.

Algarvele joon alla

Kokku olime Algarves 7 ööd ja meie staap asus Porchese külje all Alporchinhos, mis on väiksemat tüüpi alevik, oleks vist õige sõna. Asukoht iseenesest hea rahulik ja päevamatkadeks piisavalt keskne, villast 2-10 minutilise jalutuskäigu kaugusele jäi erinevaid randu. Meie oma kodulähedane rand oli tegelikult väga kena, aga muidugi sõitsime läbi ka eemalasuvaid linnasid ja randasid Lagoa, Portimao, Lagose jm kandis. Rannad olid puhtad ja võimsalt kaljused ning panustatud oli ka korralike kaljupiirete tegemisse, et inimesed üleval normaalselt ringi liikuda ja vaadet nautida saaks. Laine oli rannas päris tugev. 

Esimestel päevadel näitas kraadiklaas 26 kanti ja oma villa bassus ikka ujusime, siis neljas päev vist oli pea terves ulatuses pilvisem ja lõpus jälle vahelduva pilvisusega päevad 23-24 kraadi kanti, et päikesega päevitusilm ja pilvede ning kerge tuulega lihtsalt lühikeste riiete ilm. Ehk isegi siis natuke parem, kui keskmine eesti suvi 🙄 😊. Varahommikud ja õhtud olid ikkagi jahedamad ja siis oli dressikaga mõnusam. Rannas tundus vesi varbaga katsudes natuke jahe ja ei hakanud siis sissekastmisega pingutama ka 😀. Usun, et veekraadid on tegelikult nagu suvelgi ja jahedus tuleneb lihtsalt ookeanile avatusest. Ega bassuvesi tundus ka ikka alguses väga jahe, aga tegelikult harjub ju keha peagi ära.

Huvitavamad ja suuremad tänavaturud on siin erinevates külakestes a la igal esimesel esmaspäeval või teisel kolmapäeval jne. Iga kuu kolmandal neljapäeval on turg Altes, mis on pisike traditsiooniline Portugali mägikülake ja see klappis täpselt ka meie siinolemise ajaga. Turul oli kraami plastikkaussidest ja kärbsepiitsadest rinnahoidjate ja kuivatatud marjadeni välja. Hakkas silma see, et külamehed olid ka ikka hoolega turule läinud 😊, istusid kambakesi laua taga või pingil ja timmisid pitsi taga aega parajaks 😀. Altes saime ka suu magusaks malasadasega, mis on siis nagu suhkru- ja kaneelisegu seest läbi käinud lapik pontšik, churros on ka siis nagu sama asi, aga lastakse läbi hakklihamasina sarnase aparaadi, et tuleks piklik kuju ja siis saab veel täidisega versiooni ka teha ( nagu näiteks nutellatäidisega 😀). Need pontšikud panid mind kohe meenutama seda aega, kui mu vanaema ja vanaisa veel oma koduköögis müügiks imelisi täidisega õlipirukaid tegid 😋, kuni tulid peale euronõuded… Millegipärast need euronõuded on Eestis ja mõnes teises liikmesriigis suht “erinevalt tõlgendatud”. Igatahes, Alte küla oli tõesti supernunnu ja fotograafisõbralik!

Teine väga fotogeeniline linnake oli Carvoeiro. Selline paraja suurusega rannakuurort ja samas ehe Portugali külake, kus majad nunnult mäe otsas, natuke pudupoode ja parajalt söögikohti. Eks suveturistidega läheb seal muidugi ilmselt kitsaks. Seal kohtasime ka ühte eestlast, kes möödudes meie juttu kuulis ja teretas.

Ühel hommikupoolikul käisime ka Porchese savitöökojas keraamikat imetlemas. No mulle väga meeldisid mõned taldrikud, aga nad on parajalt rasked ikka, et kaasa tassida ja väga ei raatsinud ka 😊. Hinnatase oli keskmisest kallim, aga Villeroy ja Bochist ikka soodsam 😊.  Keskmine praetaldrik oli ca 10-15€ ja pudrukauss, mis ka minu üüratu portsu ära mahutaks 14€. Hiljem ühes lähedalasuvas keraamikapoes oli soodsamaid asju ka, aga mustrid ei olnud päris need ja  kohe oli õhem ja kergem keraamika ka. Lissabonis viskan turul ka veel asjadele silma peale.

Laupäeval tegime taas väljasõidu, et käia ära Euroopa otsas, nimelt edelatipus. Tunne oli tõesti pisut kui maailma lõpus. Maastik oli juba tükk maad enne neeme selline kivine tühermaa ja kui siis need järsud tumedad kaljuseinad laskusid veel sirgelt vette, taamal taustaks ainult sünge ookean, siis oli ikka sünge küll. Vaade oli võimas nagu siin nii mitmeski muus kohas.  Seal kostus seekord minu kõrvu eesti keel ning läksin kaasmaalasi tervitama. Nemad oli reisil kahe perega ja teel Hispaaniasse, järgnevaks peatuseks Gibraltar. 

Tolle päeva pärastlõuna veetsime järjekordses vau-effektiga rannas – Praia Da Bordeiras. Liivaväljad  ja stepirohu tuustid algasid juba kaugemal sisemaal, et küla hõredalt asuvad villad olid natuke nagu Californi kõrbes (no millegipärast minu peas tekkis kohe selline seos 😊). Rand oli taas kaljude vahel, üüratu liivasaarega ning ühelt poolt piirnes see jõesuudmega, mis tuligi randa saamiseks ületada või siis ronida üle teravate kaljumügarike. Lained olid meeletud, pakun et 2-3-meetrised ja meri muudkui möllas. Surfarite vähesus oli ilmselt ainult sellest tingitud, et hetkel on Portugalis Peniche’s käimas maailmatasemel surfivõistlus Superturbos. Bordeiras kastsin ka end siis  ikka ookeanivette ära!

Viimase päeva olime oma külakeses ja vedelesime niisama rannas ja aias. Olimegi täiesti paiksed vist ainult esimese ja viimase päeva, et peale ja enne sõitu välja puhata. Muidu nagu ei osanud kuidagi paigal püsida. Mingil pärastlõunal, kui olime suht kiirelt hommikuse tiiru juba ära teinud, siis peale Brenti tunnist uinakut, oli juba tunne, et mis siis nüüd teeme, et juba tunnike oldud 😀. Läksime siis nats ümbruskonda matkama, uusi kaljusid, randu ja vaateid avastama. Eks selle niisama kohapeal puhkamisega saaks ka ikka hakkama, kui natuke harjutada 😀, aga no kui on ümbruses mida vaadata, siis eelistame koguda ikka neid mälupilte ka.

Seitsmendal hommikul startisime ca 9 paiku Lissaboni poole (ca 2,5h sõitu), et jõuaksime korra sisse põigata ka ühte outlet keskusesse (jah, mina ja poodi ja veel puhkusel 😀 ning jah, see oli mu jaoks piin, et tegime suht kiirelt 😀 – mõlemad poisid said uued Adi papud) ja siis suundusime Setubali kanti, mille külje alla oli meil üks öö majutust pandud, et lennujaamale pisut lähemal olla, kuna Assooride lend oli ennelõunal. Korra jõudsime linnas napilt enne pimedat söögituuri ka teha ja Setubali vanalinn oli ikka täpselt nagu Kesk-Ameerika koopia (tegelikult on muidugi just vastupidi 😊) , kitsad munakivi tänavad, mida ääristasid madalad värvilised majad, üks nunnum kui teine ja mõni rohkem räämas kui teine. Ühes tripadvisori poolt kiidetud tavernas proovisime ära ka Setubali firmaroa choco frita’se, mis on siis paneeritud seepiakala (google järgi mingi kalmaariline) tšipsidega ja lisaks toodi kõrvale veel saia, oliive, värsket salatit, ube ja mingit huvitavat tuvastamata koostisega pastat 😀.  Muidu kõik hea, aga see kalmaarilaadne kamarasem või kergelt vastupanu osutav konsistents pole meile ikka väga meeltmööda, kahju kohe, et tädile ovatsioone ei saanud pakkuda. Suhelda tuli muidugi käte-jalgadega, sest ega vanem põlvkond inglise keelt mõista, isegi mõnes suuremad linnas siin nooredki ei saa hakkama. Kõige lihtsam on Brentil, tema keeles oskavad/tahavad kõik rääkida.

Õhtul nägime uudistes veel mingit tormivideot purustustega ning all nupukest Sao Migueli nimega ja korraks tekkis juba kerge hirm, et kas lend ikka graafikus ja maandumine normaalne, aga majutuse omanik kirjutas, et kõigest natuke tuuline on olnud. 

Homme hommikul ongi 6st äratus, et lennujaama minna ja Oma Škoda Fabia tagastame ka siis autorenti. Sõidukilomeetreid tuli selle 10 päevaga kokku ca 1800 ja hiljem siis Lissabonis oleme juba jalamehed.

Pikk sõit Algarvesse ja esimene rannapäev

Sabrosast Algarvesse koos kahe peatusega tuli ca 700km ja 7h sõiduaega. Peatused tegime Aveiros, kus sirutasime jalga Costa Nova rannas ja vaatasime üle kuulsad triibumajad ning Nazares, kus vahetevahel võivad olla 8-kordse maja kõrgused lained, aga seekord piirdus meri 2-meetriste murdmisega, mis meile sellegipooles väga võimsad tundusid. Boonusena oli Nazare kuidagi eriti nunnu välimusega ja mōnusa kuurortlinna õhustikuga.

Majutusse jõudsime 7 paiku õhtul ja kraade oli siis 20. Sõit sujus täitsa hästi, kui välja arvata 2 möödapanekut mahasõitudega, mille tõttu kaotasime ehk ca 30min. Maanteedel oli kiirusepiiranguks 120, aga Evert vist küttis enamuse ajast 150ga, hoides hinge kinni, et meie 1,2-liitrine Fabia mäkketõusudel kinni ei jookse.

Lisaks meeletutele sildadele ja mägedele oli märgata väga palju metsapõlengute jääke. Kui põhjapool oli maastik rohkem mägisem ja palju männimetsa, siis lõunapool olid mäed pisut madalamad ja maastik ning puud meenutasid kohati savanni, et iga hetk peaks nagu puude tagant sebrakari ja korjust sööv šaakal nähtavale ilmuma 😊. Brent magas  sõidujuppidel ehk 60+30+60 minutit, mis tähendas seda, et ega iga sõiduotsa lõpus tuli ta ikka toolist välja võtta ja natuke tavapärasest rohkem meelt lahutada 😊. 
Algarve nädalaks panin majutuse kinni Airbnb kaudu ja seekordseks koduks pisike 2-toaline korter suures villas, kus kokku lisaks omanike elamispinnale 3 väljarenditavat korterit. Villa ise asub ca 200m kaugusel rannast ja  Senhora Nossa da Rocha rannakabelist.

Esimesel hommikul tundus õhk natuke jahe, et shortsidele ja t-särgile lisaks panin dressika ka peale, aga vaatamata pilvisele ilmale oli lõuna paiku ka t-särgi väel juba täitsa palav tunne, ilma, et oleks  eriti nagu liigutanudki. Villa basseinis kannatas end märjaks ka kasta ja õhtusöögilt 7 paiku tulles oli lühkaritega veel täitsa OK tunne. Muus osas võtsime päeva suht vabalt ja jalutasime niisama lähedalasuvas rannapiirkonnas ringi ning tegime natuke Trevori koolitöid.

Douro jõe org

Douro veinipiirkond on tõesti kaunis! Viinamarjaistandused on rajatud jõe kaldale terrassidena ja jõega paralleelselt lookleb nii raudtee kui maantee S222, mida mööda ka ise sõitsime ja muudkui õhku ahmisime, et näe, vaata seda vaadet ja vaata seda silda ja oot, kas sa seda küla juba märkasid seal mäe tipus. Ainult Trevorile oli vaja käratada, et ta vahepeal ka nina ipadist üles tõstaks ja vasakule või paremale vaataks ja siis järgmisena käratada, et ei, see ei ole endiselt parem pool… 🙄. Küll see kodumaa on ikka lame meil😊. 

Need 2 ööd veetsime Casa Dos Barroses, mis asus nunnus ja pisikeses Sabrosa külas, kohe kiriku kõrval. Ma ei saa küll aru, mille järgi need kirikukellad löövad? Lisaks täistunnile kõlased need kellad veel üsna suvalistel aegadel ja vahel ka 10-minutilise vahega 😊. Mainitud majutus asus vanas viinamarjaistanduse hoones aastast 1735. See oli meeletult romantilise aia, ajastuhõnguliste tubade ja lahke perenaisega. Meie saime oma 4-liikmelisuse tõttu broneeritust parema toa, kus omal ajal pereanaine isegi elanud ja enne seda ka ta vanemad. Kõik mööbel oli ajastutruu, isegi beebihäll oli vanast ajast alles. Tuba ise oli läbi kahe korruse, et T sai täitsa omette korruse koos vannitoaga. Ainus häda nende vanade majadega on see, et külm ja rõske on 😀. Paksud kiviseinad on mõeldud ikka suvel kuuma eemale hoidma ja küttesüsteemi on raske aretada. 

Perenaine rääkis ka seda, kuidas valitsus põhjapiirkonda uusi sotsiaalmaju ilma kütteta ehitab, sest valitsus ju asub Lissabonis ja seal ei ole talved nii karmid ja noh, eks on ju odavam ehitada ka nii. Tema oli varem füüsika ja keemiaõpetaja ning talvel olidki lapsed nii õues kui toas samade riietega. 

Meie sealoleku ajal oli vahelduv pilvisus aegaajalise kerge vihmasabinaga ja päeval ca 16-18 kraadi.

Sõit ja Porto

See siis meie esimene pikem reis Brentiga. Kuna Eestist on ikka üsna nadid võimalused otselendudeks, siis seekord lendasime Lufthansaga üle Frankfurti. Esimene ca 2,5h lend sujus enam-vähem, Brent sai lennu lõpus 40-50 min magada ka, Trevor aga pidi kahjuks maandudes suurt kõrvavalu taluma. Tal on kord vist varemgi nii olnud, ei tea, kas külmetuse pärast. Kahe lennu vahel oli aega 1h ja 40min, mis läks kiiresti. Teise ca 2,5h lennu ajal oli B juba korralikult üleväsinud, aga no mitte ei osanud magama jääda. Lõpuks siiski suure kisaga jäi ja magas ka terve taksosõidu ning korteris hommikul 7ni. Ideaalselt saime 2h ajavahega siiski kohe otse Eesti graafikusse. Mõtlesin, et on ehk juba 5st üleval 😀. Trevor magas pea terve teise lennu, aga ka teise maandumisega tuli vaesekesel taluda suurt kõrvavalu ja lisaks läks süda pahaks. Tukkus ka terve taksosõidu, aga kui korteris wifi sõna kuulis, oli hetkega ipad käes ja elu sees 😀. Pikka pidu aga polnud ja magama saime 1 paiku öösel – Eesti aja järgi siis 3.

Korter oli meil Portos valitud Airbnb kaudu ja väga mõnus. Otse Ribeira südames, aknast paistis kindlus ja Duoro äärde oli ehk 100 meetrit. Kohe korteri all oli ka pagariäri hommikusöögi jaoks. Peagi sai selgeks, et sellised pagariärid on Portos nii tavalised ja enam-vähem iga viienda maja all. Terve hommikutunni on piklik läbi maja ulatuv pagarikoda kohalikke täis, kes pika leti taga kiirelt espresso shoti kõrvale saiakesi söövad. Kuna majad on kitsad ja üksteise küljes, siis ongi söögikohad ja poed maja läbivalt piklikud.

Porto ise oli väga mõnus linnake ning päevaga jalutasime läbi kõik peamised vaatamisväärsused ja järgmisel päeval võtsime rendist auto, et Duoro oru poole teele asuda.

Esimesel Porto päeval vedas ilmaga hästi ja päeva aeg päikesega oli paras lühikese varrukaga olla, hommikul ja õhtul oli ikkagi dressikas vajalik. Teisel hommikul oli küll pilvisem ja sajusem, aga saime 4km kaugusel olevasse autorenti siiski pigem kuivalt jalutatud.

Meie 400h Austraalias: ca 160h päikest, 80h autosõitu, 60h telgis ööbimist, 50h purjetamist…

Pühapäeva hommik, Austraalia 11s päev, läbitud sõidukilomeetreid juba ca 3000 ringis. Võtame endale vabaduse sel hommikul sisse magada ja omas tempos kulgeda, ainsaks kohustuseks pesupäev. Kaua magamisest ei tule aga tänu akna taga tuure koguvale linnuorkestrile midagi välja ja peale lõunat hakkab juba vaikselt ligi hiilima igavus…

Kui algselt oli plaan esmaspäeva varahommikul Sydney poole sõitma hakata, et hilisel pärastlõunal kohal olla, siis otsustasime ikkagi juba õhtul teele asuda ja mõnes nelja-viie sõidutunni kaugusel asuvas kämpingus öömaja leida. Kui siis teel olles erinevaid telkimisplatse hakkasime otsima, saime peagi selgusele, et peale viite õhtul pole Austraalias küll mõtet plaanitegemist jätta. Ükski telefon enam ei vastanud ja tuli hakata mõtlema plaan B peale, milleks oli siis autos magamine või võimalikult soodsa hosteli leidmine. Kilukarbitunnetust me väga ei ihaldanud, seega hakkasime hotellivariante otsima. Ega seal väga valikuid ei olnudki, sest hinnad on Austraalias suht ulmelised. Kõige soodsam variant oli noortehostelis neljane naridega tuba ja selle eest oli kokku taks 120 taala, selle hinna sees sisaldus ka “tee ise oma voodi ära” pakett. Ütleme nii, et Aasia on oma puhaste, odavate ja kõrgetasemelise teenidusega kodumajutuste ja backpacker hostelitega ära hellitanud, aga pole hullu, pidin seal voodiputukate hirmus end kõigest viis tundi kratsima ja saimegi taas teele asuda. Sydneysse jõudsime juba ennelõunal ja jalutasime lihtsalt niisama ringi, nägime ära kuulsa ooperimaja ja Harbour Bridge’i ning nautisime miljoni dollari vaate kõrvale rahamagusat 10 taalast siidrit. Pärastlõuna veetsime aga kuulsal Bondi beachil, kuhu õnnestus sattuda just haialarmi ajal. Rannas üürgas sireen, surfarid aeti veest välja, vetelpääste paadid sõitsid merele ja helikopter tegi ranna kohal tiire – täielik action pakett.

Meie järgmine telkimisplats asus Sydney äärelinnas hipikommuuni laadses asumis, kus saime enda kasutusse enam-vähem telgisuuruse maalapi vaatega kõrvalmajakese ees diivanil suudlevatele tudengitele. Väga paljud asunikud olid seal end pikemaajaliselt sisse seadnud ja see oli nende jaoks ilmselt üks soodsamaid ööbimisvariante linnas tööl käimiseks. Sydney läheduses oli öö juba palju jahedam ning minul oli isegi paksu teki all lausa külm magada. Hommikul oli plaan taas varakult startida (äratus nii 5 paiku), kuna päevakava oli suht tihedalt täis planeeritud, aga meie õnnetuseks oli seekord uus autohäda kaelas – seekord siis oli autol aku tühjaks saanud. See probleem oli küll õnneks kiirema lahendusega kui rihma katkiminek ja pidime leppima kõigest pooleteisttunnise viivitusega (peale auto tööle saamist läksime veel autopoe avamist ootama, et järgmiseks ööks akulaadija osta). Automure selleks korraks taas lahendatud, sõitsime minu suurel nõudmisel ca 1,5h kaugusel olevatesse mägedesse, Blue Mountains. Seal nägime ära kuulsa Three Sisters vaate ning saime natuke matkata ka ühel väidetavalt sealse piirkonna parimal, National Pass, rajal. Oh, kuidas ma oleks tahtnud seal veel kauem ringi matkata, need rajad olid nii mitmekesised ja huvitavad. Ma olin nagu väike laps, kes iga nurga taga muudkui edasi jooksis, et äkki järgmise nurga taga on veel ägedam vaade. Mägedes lihtsalt on midagi nii erilist, eriti kui oled kasvanud Eesti laugel maastikul. Peale matkamist oli aeg taas tagumik mugavalt sisse seada ja võtta ette ca 10-tunine sõit Byron Bay poole. Sealne telkimiskoht oli mere ääres ja kohe varahommikul sai joosta Vaikse Ookeani päikesetõusu vaatama. Byron Bays jalutasime päeva peale lihtsalt niisama ringi, said nähtud nii kuulus majakas kui surfirand. Tegemist taaskord väga mõnusa hubase surfilinnaga.

Austraalia viimaseks päevaks oli Elerinil ja Brianil meile ülatus planeeritud. Ainus, mida nad ütlesid, oli see, et hommikul kell kolm on äratus ja Elerin viib meid Gold Coastile. Eks ma tegin omad järeldused, et nii varane ärkamine peab olema ometi seotud päikesetõusuga ja tegemist saab seega olla mingi sillaronimisega, mida oli kunagi Elerinile maininud või kuumaõhupalli sõiduga. Ja viimane ta oligi! Taas üks unistus vähem täita! Mis ei tähenda muidugi seda, et see nüüd üheks ja ainsaks korraks peab jääma. Peale kuumaõhupallisõitu, hommikusööki  ja veinidegusteerimist tegime nii, et meie läksime omapead Gold Coasti avastama ja Elerin viis Trevori meremaailma, kus nad siis atraktsioonide peal Trevori näoilmetest hindamatuid kaadreid said.

Kokku sõitsime oma Australia reisi jooksul läbi vist ca 6000km ja telgis magasime enam öid kui voodis. See riik on lihtsalt nii suur ja lai, et kõikide põnevate kohtade nägemiseks ei piisa vist isegi kiire tempo juures paarist-kolmest kuust. Ka paljud kohalikud pole oma maad läbi ja lõhki näinud, sest isegi nende jaoks on soodsam minna puhkama pigem Aasiasse kui reisida kodumaal. Loodus on Austraalias muidugi imeline ja tõeliselt mitmekesine, on rannad, mäed, kõrb, vihmamets jne. Loodetavasti tulevikus õnnestub veel sinna minna ning siis juba pikemalt. Järgmisel reisil sooviks teha outbacki trippi, näha Ayers rock’i, matkata rohkem vihmametsas ja mägedes, sõita mööda Great Ocean Roadi ja olla lihtsalt nii, et hakkaks kohe igav (kohe ikka mitu korda igav).

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kui me laupäeva varahommikul GC lennujaama poole sõitsime, siis üks auto sõitis meile kõrvale mille juht nägi kõvasti vaeva, et meie tähelepanu auto tagaosale juhtida. Poole tunni kaugusel lennujaamast seisime teepervel tühja tagumise rehviga. Sellegipoolest lahenes kõik taaskord õnnelikult ja suutsime järgmise tanklani välja sõita ning ka normaalsel ajal lennujaama jõuda. Ma pole veel märganud, et meil mõnel varasemal reisil nii palju tehnilisi viperusi oleks olnud!

Kruiisimine merel ja liival

Kui hommikul Airlie beachi jõudsime oli meil seal veel parajalt aega, et teha rahulik hommikusöök ja jalutada väikestes surfibutiikides. Airlie on armas pisike lõõgastunud olekuga linnake, kus suuremat inimliiklust tekitavad ikkagi turistid, kes Suurele Vallrahule suundumas. Poed on kõik Roxy, Billabong ja Quicksilver tüüpi, mis suunatud prilli-mütsi-bikiini-surfi-sukeldumiskraami tarbijatele. Oh, kuidas mulle meeldib see surfiriiete stiil ja värvid, et küll on kahju, et meil seda rannaaega ikka piinlikult vähe on.

Suur Vallrahu ja lein

Kaks päeva ja kaks ööd seilamist maailma suurima korallrifi kohal – tundub nagu unelm, eks? Kõik siiski päris nii lilleline ei olnud, nagu näiteks võitlemine merehaigusega ja GoPro otsimine lõputust korallimerest… OK, no tegelt dramatiseerin praegu natuke üle ka, tegelikult oli see vaatamata kõigele sigalahe!

Reisiseltskonnaga vedas meil väga, kuna kõik olid noored ning sekka ei sattunudki ühtegi hiinlast-jaapanlast. Jah, neid on igal pool mega palju ja nad on jube lärmakad ning üledramatiseerivad. Siinkohal pean vabandama, aga ma pole iseenda rumalusest ja laiskusest nende kahe rahvuse erinevust endale päris selgeks teinud. Kummad need ongi, kes räägivad nagu haukuvad koerad? Igatahes, kokku oli meid lisaks kahele meeskonnaliikmele sellel kruiisil 12 inimest, kellest viis moodustasime juba me ise, üks saksa poiss, kes armastas iseendaga rääkida, üks snoobidest üliagar viieline saksa-šveitsi paarike, üks lahe inglise paarike, üks inglise noor jeesus (no ikka selline kõhnake lokkis juuste ning heleda pika habemega ja puha) ning üks kapteni kõiketeadjast ärimehest pidevalt paljastuva õllekõhuga sõber. Purjekal jagus kahes peatuses ka lisakülalisi. Ühes kohas lendas masti peale lumivalge kollase lakaga papagoi, kes oli harjunud skipperi käest maiustamiseks küpsist saama ning teises peatuses tulid kapteni kutse peale kaljunukkide vahelt välja kotkad, et õhku visatud lihasaagile täpsuspüüdmist teha.

Esimene põrastlõuna merel oli üsna tasasel veel ning lihtsalt imeline! Kujuta ette, kui paned selga oma kõige värskemalt soetatud päevitusriided, mille kandmist oled juba ammu oodanud ja planeerinud ning siis sätid ennast sisse purjeka etteotsa, jalad vee poole rippumas, käes jahutav siider, silmad kinni ning nägu paitamas õrn tuulehoog ja soe päike. Imeline, ma ütlen! Edasi viis tee meid Falsa Narasse snorkeldama ja kuna Austraaalia kirdevetes on suur oht saada kõrvetada ohtlike meduusidega, siis oli kohustuslik alati kanda kalipsot. Trevori jaoks oli sptesiaalselt olemas ka pisike eriti nunnu kollaste neoontriipudega kalipso. Esimese päeva snorkeldamise kohta ma küll kahjuks kalade ja korallide osas jään kirjelduse võlgu, sest mul oli ühe teise “projektiga” käed-jalad tööd täis. Nimelt jõudsin ma vette minna ja hakata teiste poole ujuma, kui äkki tundsin, et GoPro oli varuka küljest lahti tulnud. Nöör millega ta mu küljes oli, oli katki läinud. See põks mu südames sellel ebameeldiva avastuse hetkel! Kutsusin kohe kapteni kummipaadiga appi ja Brian hakkas ka sukelduma ja otsima, aga kahjuks ei paistnud mu kaamerat kusagil. Mul oli tegelikult oranž hõljuk ka GopPro’l taga, aga kuna monopod oli ka küljes, siis ehk oli sellega koguraskus ikkagi liialt suur. Ega ma polnud kunagi tulnud ka selle peale, et hõljukit üldse vees ennem testida. Kaamera sidusin enne vette minekut spetsiaalselt veel kalipso varrukal oleva nööri külge, kui kapteni abiline laevas need kaua kõlama jäävad sõnad ütles: “Viimane asi, mis sa soovid, on oma GoPro kaotada.” Tema sõnaski selle ära! Keegi peab ju süüdi olema! Ülejäänud õhtu saatsin mööda suht tuima zombie näoga, kuigi ei saaks öelda, et ma purjeka külge riputatud võrkkiiges olemist ja tähistaeva vaatamist ei nautinud.

Uskumatu, kogu Bali reisi materjal ja natuke Austraalia algusest on lihtsalt hetkega läinud. Pea nelja tunni jagu kaadreid. See, kuidas ma mägedes metsas jalutades kohviube noppiva vana tädikesega kokku sattusin ja kes mu kaamerasse oma laia hambutu naeratusse suunas, see kuidas me paduvihmas rolleriga riisipõldude vahel koduteed otsisime, see kuidas me paradiisiranda läksime ja sattusime sellise raju tormi kätte, et puud raksudes murdusid, see kuidas meid Amedis kohalikule poissmeesteõhtule kutsuti ja me kohaliku erootikatantsu tunnistajaks olime, see kuidas me Mt Tamborinis jalutasime ning Elerin madu nähes tormijooksu tegi jne jne. Kusjuures mul oli just mälukaart varsti-varsti täis saamas. Edaspidiseks õpetuseks olgu siis see, et mälukaardid pigem väikesed ja palju!

Teise päeva hommikul ärkasin selle peale, kui  mootorile hääled sisse pandi ja see mis järgnes, ei olnud sugugi meeldiv. Pea paar tundi korralikku raputamist. Jah, justnimelt raputamist, mitte loksumist. Olin oma asemel külili ja kuigi tean, et alati soovitatakse lainega üles horisonti vaatama minna, siis mulle tundus, et ehk elan selle kõigutamise ikka voodis vaikselt külili olles ja silmi kinni hoides üle. Kui aga Evert poolel teel oksendama minnes minu voodi juures peatus ja Trevorit vaatama palus minna, kuna tal oli ka halb olla, siis ei olnud mul enam varianti, kui püsti tõusta. Kolisime üles tekile ja kogu ülejäänud päeva üritasin õlgu silmapiiriga ühel joonel hoida. Taaskord tõdesime, et meist merekarusid ei ole. Muus osas olid teise päeva plaanides kaks rannapeatust ja kaks snorkeldamispeatust. Hommikul kohe esimene retk viiski Whitsunday saarele Hill Inlet Lookouti, kust avanes imeline vaade türkiissinisele veele, kuhu hiljem ka oma jalad sisse saime kasta. Astumine maailma ühele ilusaimale rannale, Whitehaven beach, oli maagiline. Liiv olit tõepoolest lumivalge, imepehme ja krudisev, vesi oli nii hele ja moodustas erineva sügavusega kohtades heledamaid ja tumedaimaid siniseid varjundeid. Meie polnud tõepoolest varem veel võrdväärsele rannale sattunud. Tänu varahommikusele üle lainete hüppamisele, jõudsime randa ka just piisavalt vara, et suuremaid turistimasse vältida. Lahkuma asudes tuli järjest mitmeid paaditäisi inimesi juurde ning siis poleks enam endast ilma taustal selfiesid tegevate jaapani turistideta võimalik pilti teha olnud.

Snorklimispeatused pakkusid ka väga palju elamusi, kuna osad kalad olid seal pea minusuurused ja ei peljanud ka otse nina alla ujuda. Ma olen muidugi üldse vähe snorkeldanud veel oma elus, aga see oli nendest mõnest korrast Tais ja Balil palju võimsam. Kalu on tõesti palju ja väga värvilisi ning koralliaiad oli veepinnale nii lähedal, et päris raske oli kriimustamata hakkama saada. Brian on vees nagu kala ning sukeldub aga lupsti maskiga vee alla. Tal õnnestuse vees ühte pisemat haikala jälitada ja ühe suure kalaga “the ultimate selfie” saada.

Kolmanda purjepäeva hommikul otsustas kapten, et lubab roolima ka kõik huvilised ja oi, kui hirmus see minu jaoks oli. Ma ei ole sügavsinise põhjatu merega just väga hea sinasõber ja ammugi ei tea ma kui suur purjeka kalle on veel turvaline, aga kui roolis on nõrguke naisterahvas, kes seda tuules olles vastusuunda ei jaksa pöörata ning masti kalle läheneb juba 90-kraadile, siis ma eelistan, et sel hetkel oleks rool ikkagi kogenud kapteni kätes. Nii ma siis sel koduteel pea 90 kraadise nurga alla istudes vaikselt närveerisin, kuni enamus soovijatest olid oma sõidu tehtud saanud. Ma olen vist liiga vanaks jäänud, et nii arglikuks olen muutunud…

Teddiga liival

Küll oli tore pärastlõunal vahelduseks turvaliselt kahe jalaga maa peal olla. Kõikusin veel küll järgmised paar päeva, aga vähemalt oleks kukkudes ainult käed või jalad marraskil, mitte all põhjatu ookean ja vett täis kopsud. Airliest sõitsime tagasi Bundabergi lähedal olevasse Elliot Headsi, kus juba varem olime telkinud, et siis Brian saaks hommikul kohe Audil rihma vahetatud ning rendiauto tagasi antud. Ca 9h sõitu ja olimegi pimedas kohal. Uuel päeval said remonditööd tehtud peale lõunat ning kuna siis poleks enam Hervey Bayst Fraseri poole mineva praami peale õigel ajal jõudnud, broneerisime endale 4-veduse auto järgmiseks päevaks ja kasutasime õhtul ära võimalust minna käpingust ca 15km kaugusel olevasse kilpkonnade varjupaika. Mon Repos Turtle Sanctuary’s oli meil võimalus näha pisikesi beebikilpkonnasid maa seest välja tulemas ning merre minemas, et alustada oma pikka eluteekonda. Väga maagiline tunne oli olla selle tunnistajaks ning saime kilpkonnade kohta teada väga palju huvitavaid fakte.

Taaskord uus hommik ning varajane start, et olla hiljemalt kella kaheksaks paaritunnise autosõidu kaugusel olevas Hervey Bays autorendifirma ukse taga. Peale tunniajast videoõpetust ja hoiatusi said poisid Teddi võtme kätte ning võisime kogu kraami taas ühest autost teise ümber pakkida ja sadamasse suunduda. Ülesõit kestis talutavad 30 minutit ja poisid võisid oma liivasõiduskused proovile panna. Fraseri saar on maailma suurim liivasaar, 120 km pikk ja 24 km lai, ning vastupidiselt tavapärastele liivaväljadele, kasvab selle liiva peal taimestik – ka vihmamets. Asfaltit on saarel ehk alla kilomeetri, kahe kuurorti juures, ning kõik ülejäänud teed on liivast. On rannateed, kus sõit toimubki otse rannaliival, paralleelselt veega, ja siis on sisemaa teed, mis on ikka eriti rajud ja üsna raskelt läbitavad. Oma autoga nendes sügavates liiva ja kännu aukudes poleks küll raatsinud sõita, aga Teddi meil oli just sellisteks sõitudeks ehitatud. Teddi oli beeži ja rohelist värvi 90-ndatest pärit Jeep Cherokee, kellel kere kõrgemaks tõstetud ja just Fraseri teede jaoks sobivad kangemad vedrud alla pandud. Teddi meile päris alati aknaid avada ei soovinud ning muusikat ei mänginud, aga kellele see muusika, kui sul on kõrval merekohin ja tuulevilin. Pealegi, Teddi oli ikkagi praktiline tööloom ja selle juures isegi üsna fotogeeniline.

Kahe päevaga saime nähtud suurema osa peamistest vaatamisväärsustest, millest eriti mainimist väärt on Pinnacles mitmevärvilised liivakaljud, Lake Wabby, milleni jõudmiseks on vaja esmalt rassida 40 minutit mööda paksu liivaga rada sisemaa poole, siis metsast lagedale jõudes avaneb vaade kui kümnekordsele Piusale ning peale väikest värskendavat kastmist järgneb taas 40 minutit korralikku liivas sumpamist, Indean Head lookout, kust avaneb vaade kahele poole rannajoonele ning sisemaa üüratutele liivaväljadele ja Lake McKenzie oma lumivalge ja ülipehme liiva ning helesinise veega. Kogu selle aja jooksul nägime ainult ühte dingot. Muidu on neid seal väga palju ning nende eest joosta, maa pinnal süüa, toitu laokile ja lapsi järelvalveta jätta ei tohi. Vastavalt suurtele hoiatustele saigi valitud aiaga piiratud telkimisala, mis iseenesest ei tähendanud, et looduslikkust vähe oleks. Kuna kogu telkimispiirkond oli nii suur, siis aeda ei märganudki ja ka sinna ala sisse jäi paks mets, palju linnulaulu ning hommikul kaks äkiliselt meie poole tulevat roomajalist. Seekord ei olnud tegemist ussidega vaid olid mingid 60-70 sentimeetrit pikad tursked sisalikulised. Esimene ehmatas meid, kui kuulsime puu otsas midagi sahistavat allapoole liikumas ja mõne aja pärast pani üks meid kõikki laua peale hüppama, kui joostes tee poolt lähenes. Too, kes mööda maad tuli, oli nii julge, et ühegi toikaga ei saanud tast alguses lahti. Ta oli nimelt maias meie laua alla kukkunud porganite ja muude toidupalakeste peale, aga lõpuks lasi ta meid ikkagi laua pealt maha telki pakkima.

Maismaale saamiseks oli meil broneeritud kõige hilisem poole üheksane praam, mida tegelikult erinevatel infolehtedel välja ei reklaamita ja ka alguses Fraserile suundudes meile seda sadamatöötaja millegipärast väga müüa ei soovinud, aga jäime oma nõudmisele kindlaks ja saime tänu sellele Fraseril teise päeva rahulikus tempos võtta. Sadamasse praami ootama sõitsime enne pimedat ja saime veel ennem ülesõitu 10- taalase veiniklaasi saatel Kingfisher lahe kail päikeseloojangut nautida ning hiljem auto kõrval asfaldil pikniku pidada. Ennem, kui tagasi sisemaal olles kodupoole liikuma saime hakata, tuli taaskord asjad ühest autost teise tõsta ja poistel Teddile liiva ja soolavee jääkide puhastamise näol korralik värskenduskuur teha. Meie Elerini ja Trevoriga alustasime samal ajal autos juba magamisprotseduuridega. Koduteel oli pikkust umbes neli tundi ja lihtne see autojuhile ei olnud. Üritasin endal ka ikka tikke silmavahel hoida ja Brianile seltsi pakkuda. Tõenäoliselt ajasin suht mõttetud ja seosetut juttu, esitades iga lausega suht suvalisi ja erinevatest teemadest pärit küsimusi, aga sellel kõigel oli üllis eesmärk Brianit teadvusel hoida. Ja oh mind rumalat, kes ma algselt kogu Austraalia reisi planeerides enamus sõite poistele öö peale üritasin sättida, et kogu päevavalguse ajast maksimumi võtta. See lühikegi pooleldi öösse jäänud sõit näitas, et praktikas see nii lilleline ei oleks olnud. Kui lõpuks öösel kolme paiku koju jõudsime, roomasime räpastena voodisse pehmete valgete linade vahele. Paradiis!

Kohtumine nunnu labradori, mao ja prügikollist kalkuniga

Tagasi Eesti auklikel teedel!

Tagasitulemise tegi vähegi mõnusamaks see, et ilmad olid päikselised – ühel tagasitulemisele järgnenud päeval näitas auto kraadiklaas lausa 14 kraadi – ning valges ärkamine ja töölt kojujõudmine tunduvad ka lausa luksusena. Kuigi ka koju saabudes oli elul meile üllatus varuks. Nimelt olime köögis kubu valguse sisse jätnud ja naabrimees ütles, et kuskil kaks nädalat põles, kuni katki läks. Pirn oli läbipõledes aga lühise tekitanud ja kogu voolu kilbist välja löönud. Meie jaoks tähendas see vaatama päikselisele ilmale 14 kraadisesse tuppa saabumist ja külmkapi suurpuhastust. Boiler ei jõudnud ka õhtuks vett üles soojendada ja seega piirdusime kuivsaunatamisega, et kehatemperatuuri vähegi normaliseerida. Teretulemast koju!

Kui nüüd kolm nädalat ajas tagasi minna, Austraaliale eelnenud viimasesse Bali päeva, siis algas see sellega, et rolleri rehv oli tühi. Ebaõnn ikka muudkui üritas endast tasahilju märku anda. Andsime katkisest rehvist majutusse teada ja jalutasime seni mõnesaja meetri kaugusel olevasse warungi hommikust sööma. Tagasi majutusse saabudes ootas meid ees uus kaunitar, veel vanem kui eelmine, läbitud sõidukilomeetreid 40 000 ja peale, aga endiselt sõidukorras. See andis meile viimasel päeval võimaluse nautida veelgi peatee sõidumärulit, mitmeid sadu trepiastmeid ja kauneid rannalaguune. Pimeda saabudes kogusime hotelli trepialusest oma kompsud kokku ja lahkusime taksoga lennujaama poole.

Kohal

Varahommikul Austraaliasse saabudes olime kõik väga elevil, aga eriti põnevil oli just Trevor, kuna tädi Elerin oli lubanud sünnipäeva tähistada. Ja igaüks ju teab, et kõigi õigete kommete kohaselt kaasneb sellega ka kingitus (vihje ju oli veel kaua unistatud Lego Minecraft kaevanduse näol antud). Piirikontroll lähtus aga põhimõtetest, kes kannatab, see kaua elab. Esimene peatus passikontroll: saime noomida, et meil peatumiskoha aadressi ega kontaktisiku telefoninumbrit polnud märgitud (see kõik ju ikka meie turvalisuse nimel). Teine peatus: uus passikoopia tegemine, kuna esimeses läks midagi nihu. Kolmas peatus toll: kas on või ei ole deklareeritavat kaupa. Kuna mul oli kotis Briani jaoks üks metsseakonserv ja liha ei tohi ilma deklareerimata riiki sisse tuua, siis märkisin loomulikult kõik dokumentidel ausalt. Küsiti ainult, mida ma deklareeritava kauba all silmas pidasin ja suunati järgmisesse sabasse. Neljas peatus ja sedakorda viimane peatus: biokontroll. Seal tuli seista üksteise taga laia joone peal ja visata seljakott joonele, nunnu labrador nuuskis kõik inimesed ja kotid mõlemalt küljelt läbi ning olimegi suutnud pea poolteist tundi erinevate tegevustega sisustada. Viisadokumente, mille peal oli spetsiaalselt kirjas, et see mitmeleheküljeline ports peab väljaprinditult kaasas olema, ei soovinud keegi näha. On rõõm teada, et oled kandnud kaasas midagi ebaolulist, samas kui kotis on iga millimeeter arvel.

Kõigepealt läksime koju, nautisime meile valmistatud hommikusööki ja kui olime jõulu- ja sünnipäevahooajast kogunenud kingitustega üle küllatud, olime valmis linnapeale suunduma. Elerin viis meid South Banksi, mis on Brisbane’i kesklinnas jõe äärde rajatud tehisrannakeste ja basseinide kogum. Liiv, palmid, jäätis, vetelpääste ja kõik jutud! Kuna olime seal tööpäeval, siis saime ruumi poolest laiutada ja jagasime basseini peamiselt värskete emadega. Nädala sees ja pühadel pidi see paksult inimesi täis olema, kuna Brisbane’il ei ole oma supelranda ookeani ääres – selleks tuleb pisut linnast välja sõita. Kogu ala oli väga puhas, ühelt poolt ümbritsetud väikeste kohvikute ning teiselt poolt jõe ja kõrgete kontorihoonetega. Mis mind üldse Brisbane’i puhul imestama pani oli see, et kesklinna alast väljas ei olnud eriti kõrghooneid. Näiteks Holland Park, kus Elerin ja Brian elasid, oli ilma tipptunnita ca 10 minuti kaugusel keskusest ja seal olid peamiselt eramajad, märkasin ainult üksikuid 2-3-korruselisi kortermaju. Nagu meil Kristiines ja Nõmmel on eramajade piirkond, ainult, et Brisbane on oluliselt suurem linna kui Tallinn ja isegi madalaid kortermaju tuli äärelinnas tikutulega taga otsida. Majade ees vohavad palmid ja erinevad puuviljapuud ning see kõik jätab sellise mõnusa hubase väikelinliku tunde.

Jookse Elerin, jookse!

Teisel päeval soovisime juba natuke rohkem ringi matkata ja otsustasime minna Mt Tamborine rahvusparki mõnele lühemale rajale, et kogeda vaateid, vihametsa, veesilmasid ja kõike sellist, mis Austraalia metsadele mõeldes kohe silme ette tuleb. Mul oli küll algselt soov minna Lamingtoni rahvusparki O’Reiley Treetop radadele, aga Brian arvas, et see jääb liialt kaugele ning meil oli vaja veel õhtul ettevalmistusi teha laupäeva varahommikul algavaks automatkaks. Mt Tambrorine’s valisime ühe 3,5km pikkuse raja, mille ideaalis oleks saanud läbida ringiratast. Rada langes mööda vihmametsa alla ja pärast üles, teepeale jäi erinevaid väga põnevaid jämedaid ning kõrgeid puid, eksootilisi palmipuid, tuulest räsitud ja mahalangenud palmilehti, nägime päris suurt kaani ja oli ka esimene kohtumine kalkuniga, mis nagu hiljem selgus on seal metsades väga tavaline ja tüütu, temperatuur oli mõnus ning mets pakkus parajat jahutust.

Esimene pool rajast viis väikese vaateplatvormi ja koseni ning teisel etapil suutsime lihtsalt ära eksida. Mingi hetk avastasime, et see „tee“ mida mööda kõnnime ei tundu enam väga raja moodi olevat ning lõpuks kadus ka see olematu äratammutud lehtedega rajake ära. Mõnda aega ekselnud, otsustasime, et mõistlik oleks tagasi minna ja mitte oodata, kuni oleme täitsa võsas, õues pime ja telefoni akud tühjad, ning peagi leidsime üles ka õige raja. Uus rada läks ühel hetkel üle vesiseks pinnaseks – justkui nagu madalaks soiseks järvekeseks, mis tekkinud suurest vihmast ja üleujutusest. Üle selle veekogu sai ainult mööda mahalangenud palki ja kui mina, Evert ja Trevor olime juba üle jõudnud ning Elerini saabumist ootasime, siis poolel teel ta peatus ja lihtsalt jooksis elu eest tagasi. Ma enam ei mäletagi, kas ta karjus ka või mitte, see kõik nägi üsna humoorikas välja ja selle dramaatilise spurdi põhjustajaks oli üks madu. Madu oli ennast ähvardavalt püsti ajanud ja kui hiljem tehtud foto põhjal liiki üritasime selgeks teha, siis leidsime, et tegemist oli tõenäoliselt punakõhulise musta maoga, mis pole küll surmav aga siiski mürgine. Elerin ei olnud loomulikult nõus enam sama teed tagasi tulema ja ringiga ümber veekogu minekuks ei tundunud ka väga head versiooni olema. Algselt mõtlesime, et proovime, kuidas oleks edasi minna, aga siis lõppes mahakukkunud palk lihtsalt keset vett ära. Evert hakkas juba Trevorit sülle võtma ja proovima kuidagi üle vee astuda, kui avastas, et kohe palgi otsas teise puu all paistis kerratõmbunud madu. No selge, olime lõksus kahe mao vahel! Kiire perenõupidamine ja otsustasime, et läheme ikka tuldud teed tagasi ja proovime palgi kõrval kivil olevast maost mööda hiilida. Too hakkas meie liginedes muidugi taas pead tõstma, aga pisut aega oodates läks ta õnneks mingi hetk kuhugi palmilehe alla peitu ja saime mööda.  Kogu selle kaarutamisega saime kena kilomeetri oma matkale otsa. Metsas jalutades selgus ka see, miks Brian muigama hakkas, kui eelmisel päeval kodus matkamamineku soovi avaldasin ja arutasime, kuhu kõige mõistlikum ajalises mõistes oleks minna. Elerin nimelt polevat just meeletult suur metsa fänn. Tore, et saime talle siis kohe teisel päeval madu tutvustada!

Plaanide muutus

Kui õhtul kodus tripiks asju hakkasime pakkima, helistas mingi hetk Brian, kes veel tööl viimaseid puhkuseelseid toimetusi tegi, et ta peab ikkagi laupäeval ise haige kolleegi asemel tööl olema ja saame kella viiese stardi asemel hoopis lõunast liikuma hakata. Tal oli muidu laupäevast 1,5 nädalat puhkust võetud. Algne plaan oli laupäeva varahommikul Brisbane’st 3 km kaugusel oleva Rainbow Beachi kaudu Fraseri saarele minna, aga plaanide muudatus ajas reisikava segamini, sest pärastlõunal startides poleks meil mõõnaga klappinud ja me poleks sadamast enam mööda randa edasi telkimisala poole saanud. Tõusu ajal ei ole nimelt mõned rannad autoga läbitavad ja seal saarel liiklus peamiselt mööda rannajoont käibki. Valisime siis ühe teise telkimisplatsi, kuhu jõuaks enne pimedat ja samas oleks jälle natuke lühem maa järgmisel päeval edasi sõita. Otsustasime esimesel ööl telkida Brisbane’is 5 sõidutunni kaugusel olevas Elliot Heads Holiday pargis, kus õnnestus peremehe lahkuse peale saada väga hea hind, oli vist alla 40 dollari meie kõigi peale elektriga telkimiskoha eest. Austraalias oli keskmine telkimiskoha hind eraparkides meie viiesele seltskonnale kuskil 60 dollari ringis, mõni koht ka kallim. Kui aga leida sobiv telkimine mõnel riigi platsil (a la nagu meie RMK), mis küll enamjaolt nõuavad ligipääsuks 4WD (neliveduse auto) olemasolu, siis on taks ca 6 dollarit/inimene. Telkimiskohtades on üldiselt olemas elekter, vesi telgi kõrval platsil, eraldi võtme või koodiga ligipääsetavad dušširuumid, pesupesemisruumid ja vabalt kasutatavad puhtad väliköögid koos gaasigrilliga. Meie enda telkimisvarustus sisaldas 10-kohalist telki, mille sai üles pea kümne minutiga, pisikest Weberi gaasigrilli, ca 100*50*15cm kollast kohvrit, mis avanes imeliseks pinkidega lauaks, kahte madratsit ja autokülmikut. Nii on lausa lust telkida, magamine mugavamgi, kui mõnes hostelis.

Järgmisel päeval kui hommikusööki valmistasime, avastas Evert äkki auto taga midagi rippumas ning edasise uurimise käigus selgus, et autol oli pool rihma maha jooksnud. See pool, mis veel peal oli, ei jätnud just sellist muljet, et see meid turvaliselt 8 sõidutunni kaugusele viib. Taaskord plaanide muutus. Kuna pika otsimise peale Bundabergi autopoodidest sobivat rihma ei leidnud, tuli Audile uus rihm tellida, et kui hiljem Whitsundayst tagasi sõidame, see ära vahetada.  Kuna meil oli ikkagi esmaspäeva hommikuks broneeritud kruiis põhjapool ees ootamas, siis tuli võtta rendiauto, kõik asjad ümber laadida ja asuda 8-tunnisele teekonnale. See kõik lõi sassi ka plaani järgmisesse telkimiskohta valges jõuda.

Olin broneerinud ühe kena mereäärse telkimisplatsi Cape Hillsborough rahvuspaki QLD lehelt, mille nime googeldades tulid ainult erinevas versioonis imelised kängurutega rannapildid, aga kuna me jõudsime kohale kottpimedas, siis jäi ainult loota, et me telki mõne kahtlase eluka peale ei püstita. Looma me eest ei leidnud, küll aga ühe üksinda telkiva vanema mehe, kes nädalavahetuseks rahu ja vaikust nautima oli tulnud (nagu „backpacker killer“ või nii, oli Brianil tavaks öelda ühe Austraalia kriminaalse juhtumi põhjal). Meesterahvas osutus siiski lahkeks, aga eks seda nad ole alguses kõik. Antud telkimisplats oli ilma vooluta ja meil olid just sellised hästi paksud madratsid, mis vooluvõrku pannes ise õhku täis lähevad ja nende täispuhumine oleks ilmselgelt võtnud kogu öö. Saime telginaabrilt õnneks laenuks ühe pisikese kompressori, mille me kahjuks üsna pea ära suutsime lõhkuda. Kuna õhku tuli aeglaselt peale ja madrats oli üüratu, siis see lihtsalt kuumenes üle ja voolik läks katki. Mis siis ikka, meie lükkasime küljealuse olemasolevate rannarätikutega pisut pehmemaks ning Elerin ja Brian said magada ¾ tühja madratsiga, mis osutus siiski ebamugavamaks, kui meie küljealused 3 rätikut.

See öö, see oli vist üks pikemaid mu elus. Esiteks olid linnud meeletult lärmakad, teiseks kostus paar korda öö jooksul meeletult valju dingode ulgumine, kolmandaks pidin öö jooksul kaks korda kreepsu saama telgi lähedalt kostuva sahina peale, mis hommikul selgus, et olid põõsastes hüppavad kängurud ja neljandaks ärkasin kolina peale, mis telgiluku avades selgus, et oli välja unustatud prügikastis tuhniv kalkun. Ma mäletan, kuidas ma esimese hirmutava sahina peale lohutasin ennast mõttega, et pole hullu, varsti on hommik, aga hommik lihtsalt ei saabunud ega saabunud. Brian ja Elerin olid ka öösel telgi otsas oleva veerandtäis madratsi pealt telgi keskele põrandale kolinud, sest Brianil ei olnud mingit soovi öösel selle peale ärgata, kui dingo talle läbi võrgu näkku hingab. Hea naabrimees backpacker killer veetis aga kogu öö südamerahus lageda taeva all. Hommikune pakkimine sujus üle ootuste kiirelt ja Airlie beach, kust startis meie Whitsunday kruiis, oli kõigest pooleteise sõidutunni kaugusel.

Hati-hati, oled Balil!

Meie esimene 4-nädalane reis ja ikka tundub vähe! Esimesed 8 päeva oleme ringi tiirutamas Balil ja siis pea 3 nädalat Austraalias. Lõpuks ometi läheme Elerinile Ja Brianile külla!

Pisut lähemalt siis ka pealkirjast. Hati-hati on siin kirjutatud mitmetel teeäärsetel siltidel ning see tähendab aeglaselt. Kui googeldasin selle sõna kohta siis tegelikult sõna hati on otsetõlkes süda ja väljendi all peetakse lisaks ettevaatlikkusele silmas ka seda, et hoolitse enda ja oma südame eest. Peale selle teeäärse sildi on Balil veel mitmeid korduvaid asju, mis jäävad seda saart meenutama. Alustuseks on siin näiteks palju kanu ja kukkesid, nii väikeseid kui suuri, lihtsamaid ja uhkemavärvilisi ning loomuliku ja värvitud sulestikuga. Kanadel on vähe lahedam põli, aga kuked peavad enamasti leppima 40cm diameetriga punutud korvi all olemisega. Kukkedega seoses tekkis kohe ka küsimus, et kust mul ometi oli peas arusaam, et kuked kirevad koidikul, kas meil õpetatakase seda koolis või on see vana talurahva tarkus? Bali kuked kirevad igatahes päev läbi ja eriti tublisti ka öösel.

Palju on siin veel ka alati naeratavaid kohalikke, nagu ka mitmetes teistes Aasia riikides, koeri, warunge, Bintangi (kohalik õlu), rollereid, üsna uusi Toyotasid ja Hondasid, riisipõlde, pühakodasid, viirukeid, randasid, surfareid. Koerte kohta ütles kohalik, et see on neil püha loom ja koduvalvur, koer peab saama vabalt elada ja rihmade külge teda ei aheldata, kuigi mõned korrad ikka nägime keti otsas koera ka. Lehm neil siis ilmselt nii püha loom ei ole, kui India hindude seas tavaks on, sest neid nägime ainult keti otsas. Õnneks olid vabakasvatusega koerad inimeste suhtes ignorantsed ja hammaste näitamine käis ainult omasugustele.  

Toidust rääkides, ei saa üle ega ümber sõnast warung. Warung on siis algupärase definitsiooni järgi kohalike omanduses olev väike pood või söögikoht. Kas see ka tänaseni iga warungi kohta kehtib, ei ole kindel. Enamikes kuhu sattusime, oli tõepoolest näha, et terve pere näeb selle ülalpidamisega vaeva ning tööpäevad on pikad ja nii iga päev. Toidu valmistamise peale kulus nii 20 minutit, mis annab tunnistust, et kõik oli ikka värskelt tehtud. Riisikeetmises on nad tugevad, minu arust ei saa ma küll kunagi riisi 20 minutiga piisavalt pehmeks nagu paki peal kirjas ja pigem läheb 30 min ja lõpuks unustan juba aega vaadata ja saan ikka hoopis riisipudru. Kui toidust lähemalt rääkida, siis traditsiooniliste indoneesia toitude nimekiri, mida warungides pakuti, ei olnud kuigi pikk ja mitmekesine ning 8 päeva jooksul nähtud kokandustase jäi alla nii Taile, Sri Lankale, Malaisiale kui Hong Kongile. Võib-olla oli asi ka kohtades kuhu sattusime, aga ega siis nälg ju tabab alati ootamatult ja pole enam kannatust otsida. Siiski oli aru saada, kui teatud pererahvas paremini maitsestamiskunsti valdas. Põhiroad, mis siis kordusid olid babi guling – tervelt grillitud pōrsa erinevad lihalōigud riisiga, satay vardad – kanašašlõkk riisiga kõrval tavaliselt pähklikaste, banaanilehes grillitud kala, mie goreng – praetud nuudlid kana- või mereandidega ja peal praemuna ning nasi goreng – sama asi, aga praeriisiga. Puuviljalette oli suuremates linnades väga tihedalt, aga rannarajoonides kuidagi väga hõredalt. Ka valik oli pigem väike ja mõni lett pakkus ainult banaani või duriani. Duriani olime juba varem Sri Lankal proovinud ja mulle meenub ainult see pilt, kuidas üritasin seda viisakusest mäluda ja pererahva nurgataha kadudes sülitasin jäägi ruttu paberi sisse, seega seda ise seekord ostma ei hakanud. Mulle ei meenugi nagu hais, vaid veider konsistents. Mida üldse Bali puuviljalettidel ei olnud, oli mango. Milline pettumus, ma plaanisingi ainult mangodest elada! Vast Austraalias läheb sellega paremini (kui just hind hinge kinni ei löö), seal ju peaks olema mangofarmid ja olen mitmeid Elerini mangopostitusi näinud. Küll saime aga proovida Mundukis kasvatatud maasikaid (olid krõmpsud, aga mitte kuigi magusad), Põhja-Balil kasvatatud viinamarju (täitsa head, aga suurte seemnetega), rambutane, arbuusi, pitaiasid (maasikmetskaktus, paljudele tuntud kui dragon fruit), mangustane ja ohtralt banaane. 







Mis meile usu ja tavade koha pealt eriti silma torkas oli sarongiga ehitud väikesed altarid/postid peaaegu iga majapidamise juures, pisikesed palmilehtedest punutud korvikesed lilleõite ja põlevate viirukitega iga erineva nurga peal ja sissepääsu ees, mõeldud kurjade deemonite rahustamiseks ning annetuste andmine maale – enne söömist ja joomist läks alati kōigepealt tilgake maha. Kahjuks läks muidugi peale söömist-joomist tihti ka muu praht lihtsalt maha, ka siis kui oli harukordne juhus ja prügikast oligi tõpoolest olemas.

Kuna ma siin ülevalpool ka rollerite rohkust mainisin, siis natuke juttu ka teeoludest ja transpordist. Ega väga ikka bussiliiklust ei silmanud, kui siis rohkem just Denpasari kandis ja lõunapoolsaarel juba turismibusside näol. Midagi suuremat nägime ikka põhjapool ka, aga need bussid tundusid küll täiesti tühjad. LP’s mainitud pisemate mikrobussidega toimiv ühistransport jäi meile üsna märkamatuks ja võib-olla polnud ka graafikud nii tihedad. Arvestades, kui kitsad on teed ja kuidas kohalikel on kõigil oma rollerid või autod, siis ega ühistranspordi ülalpidamiseks paarist reisijast tõesti piisa. Kõige kiiremini viib sihtkohta ikka roller, sellega on hea autodest ja kastikatest mööda saada, sest ummikud on kerged tekkima, kui selle kitsa tee peal mõni kastikas on otsustanud väikese teeäärse peatuse teha (või kaks, mõlemad väikeste vahedega üksteisest teiselpool teed, sest kus ikka on parim peatus kui seal, kus üks auto juba ees ja tee kõige kitsam). Üldiselt jäi mulje, et suurema masina omanikud suhtusid rollerijuhtidesse lugupidavalt ja vajadusel ikka andsid teed ka. Muidugi vahele said paremini need, kes julgemad ja tugevama närvikavaga. Mulle kohati tundus, et Evert oli enamikest kohalikest hullem juht või siis nagu mõni hullem kohalik. Kui väiksematel teedel oli küll tihe aga siiski rahulikum liiklus, siis Denpasari viiva peatee juures juhtus ikka nii, et kolmest reast sai foori taga viis-kuus. Kes julgem, see surus end ikka foorijärjekorras ettepoole ja ma räägin siinkohal autodest, mitte rolleritest.   

Sissejuhatust on juba piisavalt pikk olnud ja asuks siis nüüd ka jupiti reisipäevade kirjeldamise kallale. Üht-teist ikka juhtus, mis jääb pikalt meelde. 

1. päev 

Lend jõudis meil Singapurist kesköö paiku ja õnneks läksid kõik protseduurid kiirelt, et ruttu minna transporti otsima. Lennujaama taksoletis oli fikseeritud hind Ubudi keskusesse 300 000 ruupiat. Kuna see oli pisut enam, kui kirjutas LP (hiljem saime aru, et kuigi mul oli kõige uuem LP, siis mõne aastaga on ikka nii mõnedki hinnad tõusnud), otsustasime välja maad uurima minna. Seal lajatasid julgemad hinnaks 60 dollarit ehk 600 000 ruupiat. Jalutasime sellise nahaalsuse peale  lihtsalt ilma kauplemata minema. Lõpuks saime pakkumise 250 k, millest aadressi näitamise peale sai ikkagi 300 k, kuna koht keskusest väljas. No heakene siis küll, tahaks ju lihtsalt magama saada, kuigi Eesti aja järgi oli kell veel ca 18.

Hommikuks oli üsna varane äratuskell pandud, et saaks päevarütmi normaalseks. Käisime Monkey Forestis, kus siis nagu nimigi ütleb oli palju ahve, aga lisaks metsale ka tempel. Oli OK jalutuskäik, aga ei midagi erilist, ainult selle pärast ei maksaks Ubudisse tulla. Edasi läksime pisut eemal ühte templit vaatama ning tagasiteel jäime korraliku vihma kätte. Paduka kätte siis täpsemalt öeldes.  Oi kui märjad me olime ja ei leidnud kohe ka õiget tagasiteed. Lisaks tõmbas vihm liikluse täiesti umbe, aga rolleriga pressib lõpuks ikka kusagilt läbi. Märjalt rolleriga sõites vōtab ikka korraliku kananaha ihule isegi soojas kliimas. Need riided olid meil Bali reisi  lõpuni kilekotis karantiinis, sest peale niiskes kuivamist ei ole see hais enam talutav.

Õhtul peale linnatiiru olid meil piletid kecek tantsu vaatama, mis oli väga huvitav. Üks mees muidugi kukkus kohe alguses ära, sest graafik oli nats sassis veel ja õues pime. Etenduse raskeim osa oli minu meelest meeste kanda – kõik see tund aega suuga muusikat teha. Tantsule järgnes tulešou, kus üks mees tagus palja jalaga hõõguvaid kookospähkli koori laiali. Seda etendust kindlasti soovitan vaadata. 



 2. päev

Võtsime auto ja juhi, et peale mõnda vaatamisväärsust saada üles mägedesse järgmisesse ööbimispaika. Külastasime mõnda templit ja Jatiluwih riisiväljasid. Nende terrasside vahel oli väga maaliline ja mõnus jalutada. Oma ööbimiskohta Mundukis jõudsime enne pimedat ja saime veel ka majutuse rõdult vaadet nautida. Oleks me pimedas saabunud ja alles hommikul näinud, kui kõrgel mäe serval me asume, oleks imestusest põlved nõrgaks võtnud. Munduk ise on madalhoojal armas unine ja vaikne külake. 





 3. päev 

Käisime hommikul rolleriga ühe imeilusa kose juures ning hiljem avastasin, et Gopro oli kogemata pildistamise peale jäänud ja kõik videoklipid, mis ma seal aegluubis üles võtta üritasin, läksid tühja. Trevor veel kaotas kose juures silla all voolava vee sisse oma Crocsi ära ja Evert tegi ohtliku päästeoperatsiooni selle tagasisaamiseks, mida kõike omast arust filmisin, aga siis sain hoopis 2 udust pilti päästeoperatsiooni algusest ja lõpust.

Kuna Mundukis algas juba ennelõunal korralik sadu, siis otsustasime, et ei jää ikka teiseks ööks ja läheme päev varem Amedisse. Enne majutusest lahkumist avastasin, et mu prille pole kapi peal ja tean kindlasti, et jätsin need sinna. Kellele neid nüüd nii hädasti vaja oli, et hotelli mainet sellega alla tõmmata!





Sõit Amedisse kestis vist pea 4h, mille vahele mahtus ka väike jalasirutuspeatus ja jalkamäng kohaliku väikese poisiga. Majutus, mis meil muidu  järgmiseks kaheks ööks oli broneeritud, ei olnud sel päeval kahjuks vaba, aga õnneks oli perenaise tütrel ka oma majutus kohe pakkuda. Eks seal ongi kõigil mitu rauda tules.

4. päev

Amedi esimesel päeval võtsime kohe ette pika, ca 140-kilomeetrise rolleriringi mööda rannikut alla Candidasani ja siis sisemaad pidi tagasi. Juba alguses, kui teed küsisime, taheti meid sisemaad pidi suunduvale teele suunata ja kui ikka nõudsime juhised rannikuteele saamiseks, vaadati meid tükk aega imelikult, loeti peale hoiatussõnad ja siis viibati suund kätte. Nagu oleks sõtta saadetud! Asi nimelt selles, et rannikut pidi on Candidasasse topelt pikem sinka-vonka kitsas mägine tee (kokku 2h) ja teepeal ainult väikesed külad ning kui midagi juhtub, siis rollerit remontida ei saa ja arstiabi ka ei saa, aga vaated tõesti kenad. Meie jäime plaanile kindlaks ja saime nautida nii väikekülade elu kui maalilisi merevaateid. Tee ei olnud minu meelest ka sugugi kitsam, kui mujal Balil. Candidasa juures külastasime Tenganani küla, kus elatakse algupäraste Bali tavade järgi ja sama tagasihoidlikes tingimustes. A la nagu Rocca al Mare vabaõhumuuseum, aga inimesed päriselt ka elavad seal. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus osatakse ühte spetsiifilist topelt-ikat kangakudumistehnikat.

Edasi viis tee meid valgesse paradiisiranda Pasir Putih white sand beach. Tegemist oli mäe all asuva pisikese kaljudevahelise lahesopiga, kus olemas nii palmid kui valge liiv ja mõned warungid. Kui poisid olid jõudnud mõned minutid vees olla,  lähenesid väga kiirest tumedad vihmapilved ja enne, kui jõudsime asju kokku hakata panema, läks selline raju lahti. Tuul oli nii tugev, et liiv lendas teravalt vastu sääri ja puud olid paindes. Mõne hetkega andsid paar puud suure ragina saatel pingele järele ja kukkusid napilt mööda rannahütist ja autost. Kohalik warungiomanik  palvetas taevapoole, et oma elutööd ja elatusallikat päästa. Kohati oli nagu huvitav ja hirmus ühteaegu, me ei saanud rannast ka lahkuda, kuna metsavahel kõndimine oli sellise tormiga ja langevate okste ning puude tõttu ohtlik. Evert ja Trevor olid terve selle aja vees, kuna nii oli palju soojem ja see säästis ka nõelterava liivatormi käest. Õnneks vaibus kõige hullem möll poole tunni möödudes ja saime mööda mäenōlva turvaliselt üles rolleri juurde minna. Mäe peal oli palju väiksem tuul kui all rannas. 

Tagasitee Amedisse läks taaskord läbi korraliku paduka, aga seekord olid meil teadlikult juba keebid varutud. Keebid, mis siin müüakse on päris korralikult tugevad ja ega siin ühekordsega midagi peale pole ka hakata. Ühe keebi rinnale tegime lisaaugu Trevori peanupu jaoks ka. Koduteel saime aru, kui laiaulatuslik see torm oli olnud, sest teed olid langenud puude tõttu suletud ja saemeeste taha tekkisid ummikud ning mõnes kohas oli liiklus ümber suunatud. Päris keeruline oli külavaheteedel õiget suunda leida, aga õnneks üks sama teed läbiv lahke kohalik küsis meilt, kuhu minna soovime, kui keset risti muudkui kahte suunda ja siis üksteisele otsa vaatasime. Edasi sõitsime natuke maad tema järgi ja kui ta oma sihtkohta jõudis, oli sealt ainult paar minutit peateeni ning paarikümne minuti pärast olime poolniisketena majutuses kohal. Ka Amedis oli torm olnud ning elekter oli ära ja tuli tagasi järgmise päeva varahommikul kell 5. Mobiililevi oli veel ka järgmise lõunani maas.

Nii kui rolleri pealt maha saime tuli juba öömaja perenaine meile selgeks tegema, et kohe-kohe algab tseremoonia ja sinna saab minna ainult kohaliku riietuse, sarongiga. Mis tseremoonia, ma aru ei saanud, kuna oma kümmekonna kodumajutuse pidamise aastatega polnud seitsmekümnendates perenaine inglise keelt suhu saanud. Tütar ja väimees, kes ka majutuse haldamise ja külalistega viimasel ajal ehk enamgi tegelesid, oskasid inglise keelt hästi, aga neid polnud käepärast. Kadek olevat juba tseremooniale läinud. Vaatasime küll natuke segaduses nägudega üksteisele Evertiga otsa, aga no kui tseremoonia, siis muidugi läheme! Kiire soojendav dušš peale vihmast rollerirallit ja läksime täpsemaid juhiseid küsima. Tädil on muidugi mugavalt oma majutuse kõrval ka väike riiete müügilett ja juba hakkas mu ümber sarongi keerutama, “I give you local price, good price!”. OK, endale ma tahtsin sarongi nagunii, aga poiste omade kangad olid nii inetud, et nendega poleks mul küll hiljem midagi teha. Küll ta juba keris riidelapikest Trevorile ümber, kui mina üritasin käte-jalgadega selgeks teha, et ega ometi lapsele ka sarongi pole vaja. Vastuseks ikka aina “Yes-yes, very nice! Local price 60 000 rupies”. Mina ikka jätkasin oma jonni, et äkki ikka saab laps ilma minna või kas saab laenutada. Rendi hinna kujundas ta tervelt pool täishinnast, mis minu pähe ei mahtunud ja kui ma ikka oma eitusele kindlaks jäin, siis andis tseremoonia jaoks lōpuks Trevorile sarongi tasuta laenuks. Evert sai oma sarongi ja mütsikese pereisalt laenata. Hiljem saime aru, et see tädike teeb ikka kõva müügitööd ja ürtitab alguses ikka korralikult nöörida. Kui tütar ütles snorklimaski rendi hinnaks 25 k ja siis seda tema ema käest laenutama läksime, oli hind lestadega 50k, siis ainult mask 30 k ja kui ütlesin, et tütar ütles komplekti hinnaks 25 k, siis muidugi oli vastuseks noogutus ja OK. Kõva ärinaine ikka. Majutus oli muidu super, heade hinnangutega ning tütar ja väimees turistidega ausa(ma)d.

Kirjutan pisut lähemalt siis ka tseremooniast, kuhu sarongisaaga tõttu lõpuks väikese hilinemisega jõudsime. Tegemist oli nädal enne pulmi toimuva poissmeestepeoga. Ühe välikatusealuse alla oli kogunenud suurde ringi istuma nii poolsada meest, kõrvaltvaatajatena olid platsis mõni üksik naine ja pundar lapsi, joodi õlut (mitte lapsed muidugi) ning jagati snäkke. Siis tuli ringi keskele kaunis tantsija ja hakkas ükshaaval mehi endaga tantsuplatsile tõmbama, tundub, et selle “au” eest tuli ka raha välja käia. Koos tantsimine nägi välja selline, et tehti mingeid legong tantsule omaseid liigutusi ja kui muusikas oli teatud rütmikoht, hakati erinevaid suguakti liigutusi imiteerima. Mõned olid ikka päris rajud ja ma sain korraliku kultuurišhoki. Huvitavad mängud neil siinpool maad. Ühe tantsu sisse mahtus neiule ca kümmekond meest ja kokku oli neli tantsijatari. Kogu see trall kestis üle tunnikese ja kõige enam lõbu tundus see lastele pakkuvat. Mehed oli kohati ikka üsna tõrksad ja häbelikud tantsuplatsile minema. Trevor vaatas kogu seda asja ammuli sui ja ikka naeris kaasa, samal ajal mina mõtlesin, kuidas seda hiljem küll lahti seletada. Kahe nädala möödudes pole veel aga mingeid küsimusi järgnenud, loodame, et siis mõned need tantsuliigutused hiljem lasteaiapeol ei meenu. Pidu ise pidi kestma südaööni, aga meie läksime 8-st sööma ja magama ära. Kui Kadekult küsisime, kas tal ka selline pidu oli, siis muigas ja vastas eitavalt.





5. päev

Ennelõunal käisime otse rannalt snorkeldamas ja pärastlõunal võtsime ette 4-tunnise teekonna Bali lōunarannikule. Meie majutus asus Padang-Padangis.

6.-8. päev

Asusime läbi sõitma erinevaid Bukit poolsaare randasid, mis kõik jäävad enamasti kaljude vahele ja sinna saamiseks on vaja ette võtta sadakond või enamgi trepiastet, mis võtaksid ilma kuumatagi juba korralikult võhmale. Minu lemmikud, nendest kuhu sattusime, olid üks kõrvalisem Padang-Padang beach (põhirand oli ülerahvastatud), Bingin, Balangan ja Green Bowl beach. Rannad on suurte ohtlike lainetega ja merepõhi hästi pehme. Kohati vajusid jalad lausa 20 cm liiva sisse ja igas rannas ei julgenudki väga puusasügavusest edasi minna.

Ühel varahommikul plaanisime Jimbaranis kalaturule minna, aga see lehk ja räpasus ei lasknud isegi rolleri pealt maha tulla. Oli ügesõnaga väheke teistsugune turg, kui Sri Lankal nähtu. Evert hiljem ütles, et tal jäi väga vähe oksendamisest puudu. Juba kolm rolleril valgenahalist tõmbas piisavalt tähelepanu, mis küll kohalike peades siis veel oleks toimunud, kui üks rolleri pealt öökima oleks tormanud.

Päris kõikidesse randadesse me ei sõitnud ka, kuna natuke tuli ikka päevituse kallal ka ju enne Austraaliat vaeva näha. Ühe rannakülastuse ajal jätkus ka mu ebaõnne saaga – just minu kiiver oli rolleri pealt läinud. Kolmest võimalikust just minu oma! Kahjuks läks edasise reisiga Austraalias ebaõnn veelgi suuremaks, aga sellest siis juba hiljem…



















Lisasin praegu mõned pildid telefonist ja hiljem siis kodus ootab ees see kõige raskem töö, kui vaja fotoka pilte sorteerida ja sellest suurest puntrast raske südamega parimad välja valida.