Ho Chi Minh City ja Mekongi tuur

Vietjet lend hilines 2,5h… 🙄 kohale jõudsime siis lõpuks õhtul ja pikalt ei jõudnuki tiirutada.

Kui lennuk pilvedest allapoole sai hakkasid silma kaks asja, meeletult palju suuri vesiseid põllulappe ja legolinn.  Lihtsalt üüratu linn, kus madalaid maju nii tihedalt üksteise otsas, et hea, kui paar rohelist puud piilus välja.umbes selline vaade, nagu Trevori voodialune kast, kus lihtsalt vedeleb hunnikus lahtisi lego klotse üksteie otsas. No ja kui taksoga linnavahele jõudsime ja hiljem juba jalutasime, siis milline elu! Nii põnev! Selline andmine käib, ei mingit tipptundi, tipppäev iga päev. 

Mulle meeldivad väga Vietnami elavad linnad. Igal tänaval iga nurga taga midagi toimub, vaikset nurka lihtsalt pole. Ilma neid külastamat ei saa siin käia 😊. Hanoi oli natuke rahulikum ja vanalinn lihtsalt nii nunnu ja hubane, ilmset jääb mul ikka natuke lemmikumaks. Saigoni on ikka täitsa suurlinn ja liiklus eriti massiivne. Kui Hanois oli lihtsalt kõnnitee kitsam ja rollereid ja söögitoole täis, siis siin, kui on isegi täitsa vaba kõnnitee, tulevad rollerid hoopis sedamööda, et muust rivist kiiremini mööda saada.

Tegime siis siit 1-päevase Mekongi tuuri ka (8-17:00, sh 2+2h bussisõitu) ja eks oli arvata, et on turistikas.  Niisama jõe peal sõitmine oli nii mõnus, et enamus peatusi oleks võinud ära olla ja oleks rohkem jõeelu näinud. Kookoskommi tegemist oli huvitav vaadata ja lõunasöök oli väga hea. Piisavslt OK oli siiski tuur, et ei kahetse, et võtsime, saime ikkagi imeväikse aimu jōepealsest.

Täna peaks olema Vietnami viimane päev, aga lubas tormi ja kuna meil taas Vietjet, siis pole siin lennugraafikus miskit kindlust 🙄. Saigonis varahommikul veel ei saja, aga tuul hakkas juba õhtust tõusma. Lend meil õhtune ja uuel hommikul tahaks BKK-st juba tagasi koju. 

Advertisements

Neelud

Reisil olles ikka tekivad mingid koduse toidu igatsused, eriti minul, kes ma toidust väga lugu pean ☺️ ja mõtlesin need seekord kirja panna.

Maris

🔸tort Levier või Malina

🔸La Muu brownie jäätis

🔸igahommikune soolane kaerahelbepudru võiga

🔸Rucola pestoga pitsa

🔸kreeka jogurt

🔸Muhu leib

🔸kraanivesi

Evert

🔸juust, näiteks kaua laagerdunud kitsejuust

🔸hea vein

🔸külmsuitsu ja kuumsuitsu lõhe

🔸ahjukartulid ja triibuliha

Trevor

🔸pitsa

🔸piparkoogid

Ja kui saaks, võtaks siit kaasa hunnikutes mango-, jackfruit-, ananassi- ja banaanikrõpse (need on siin ima suhkruta ja õhuliselt krõbedad) ning värsket sidrunheina.

Phu Quoc – saareelu

Hanoist Phu Quoci tõi meid 2h-ne lend, kus enamus tundus isegi olema kohalik Vietnami turist perega. Vietnami keskosa jätsime vahele, kuna oktoobris pidi seal vihma ja tormi tõenäosus suurem olema ja ega ajaliselt poleks väga jõudnudki. Saarel oli plaanis olla 6 ööd ja siis 2 ööd oli puhvriks, et Mekongi kaudu rahulikukt HCMC minna, aga muutusime laisaks ja pikendasime veel saareelu ning lendame hoopis otse Saigoni ja sealt teeme siis kompromissina 1-päevase Mekongi tuuri.

Esimesed kuus ööd olime Ong Lang ranna lähedal ja seal oli mõnus rahulik külaelu. Turiste ka ikka muidugi juba natuke oli erinevatest kohtadest. No hotell sattus ka nii super, et tõesti oli mõnus olla, seda kohta soovitan soojalt. Ca 24€ vist oli tuba, Dragon Resort, ja neil superilus aed, tuba väga puhas, iga päev voodi tehtud uued rätikud, 3 pudelit vett, tuba ruumikas ja valgusküllane, suure valikuga buffet hommikusöök jne… Me ju pole ikka harjunud päris sellise luksusega reisil 😆.

Kuna neil aga enam kahte lisaööd pakkuda polnud, siis mõtlesime, et vaatame siis Long Beachi ala ka lähemalt üle, et äkki ongi mõnusad elavad tänavad ja võtsime viimased kaks ööd siin. Siin on ka ikka turiste juba, aga mitte ka väga palju, aga samas väga palju ühest suurest rahvusest ;). Mööda rannakeskust läbivat põhimaanteed jalutades tekkis mul pähe selline võrdlus, et Siem Reapi (vot oli see kift linn!) läbis ka sarnaselt selline suurem tee, kus rollerid vuhisesid, aga tänavaääred olid seal ikka kuidagi nii palju huvitavamad ja kiftima atmosfäriga. Duong Dongi turistide jaoks tehtud ööturg oli ka kuidagi üks igavamatest, kus käinud oleme. Samas, kui sõita läbi linnatänavaid, kus kohalike igapäevatoimetused koondunud, siis need oli väga põnevad uudistamiseks. Elu ikka kees ja rahvast oli palju. 

Igatahes saar on pisike ja ega siin meeletult teha pole, aga puhata tuleb ju ka osata, eks?   Nädalake siin on väga mõnus. Me sõitsime rolleriga erineivaid randu läbi, aga kaugemaid nurki veel avastamiseks jäi, jätsime ikka lebo- ja õppimispäevi ka. Külastatutest, aga võiks edasi soovitada kohustuslikku Sao beachi, Tranh veesilma, piprafarmi, Rach Vem kaluriküla, Chez Carole resortit, kus ilusad palmid ja võrkkiiged vee kohal ( vesi ise polnud ilus ja olid millimallikad) ja Eco Beach resort oli ilusate palmidega, söögiplatvorm vee kohal ja mõnus läbipaistev vesi, Ganh Dau kandis  paistis ka hele vesi, aga kuna kuurorte eriti polnud, oli rand must.

Mõtlesin, et panen mõned üldistavad iseloomustavad punktid ka kirja ja igaüks otsustab siis ise, kas see on tema jaoks pluss või miinus 😊. Meile igastahes siin täitsa meeldis.

🔸 Ei pea muretsema, et turistide pärast on saar jõudnud natuke “euroopastuda”: 

– prügi on piisavalt ( ja no nagu omajagu pealegi)

– kohalikke on palju ja elu käib ju ka nende järgi, vali ainult koht, kus seda vaadelda ja kogeda (Duong Dong, kalurikülad, niisama külad)

-mōned a la Starbucks immitatsioonid on, aga pigem vähe. Pitsat, friikaid ja itaalia toitu reklaamitakse, iseasi, kuidas nad neid teha oskavad. Acai bowlidest, avokaado gurmeest, ökomökost jms pole mõtet unistada, nagu näiteks Balil juba oli üsna popp.

-Pringles, Snickers ja Coca on ikka olemas 😊

🔸Saarel on palju lehmi teede ääres ja peal, jagub ka koeri, kes veel pole teed grillile leidnud, palju kirevaid kukki, kanad, pardid, haned, mõned gekod, palju kalu. Muud metsikut loodust nagu polnud, ahve ei kohanud.

🔸Saar on väga roheline, põhjaosas rohkelt džungliteid.

🔸Põhimaanteedelt viivad kõrvale punase saviga mudateed, kuigi ka neid asendatakse juba järjest enam betooniga.

🔸Käib vilgas kuurortite ehitus, ka lambist keset sisemaad.

🔸Õhtusöögiks seatakse mitmele poole üles plastiktoolid ja grilliletid. Toit on hea. Õlu on odav.

🔸Siin on palju piprakasvatusi.

🔸Klassikalist paradiisiranda siin ei ole,  mõned ilusamad rannad kuurortites siiski leiab, aga nii kui hotelli rannapiir lõpeb, on juba prügi.

🔸Palme siin on, aga mitte igal rannapiiril.

🔸Vees võib olla kõrvetavaid meduuse.

🔸Inimesed on väga sõbralikud ja armastavad palju selfiesid teha (eriti koos blondide lastega 😊) nagu ka mujal Vietnamis.

🔸Aa, kas ma mainisin juba, et siin on palju prügi ja palju kirevaid kukki? 🙃

Hanoi, Halong Bay ja Sapa

Kui Kambodža viisa tegemine oli nagu teatraalne shōu, siis Vietnami viisa tegemine oli tõesti nagu naljanumber. Kõigepealt annad paremalpool järjekorras oma pataka pabereid ära ja siis jääd ootama, kuni vasakule poole ekraanile tuleb sinu pilt, et raha anda ja dokumendid kätte saada. See on siis teooria. Tegelikkuses siis kõigepealt sahmerdasid seal ees grupijuhid või giidid, kes sebisid oma grupile passid tagasi, siis arvestatav aeg vaikust, kuni ekraanile ilmus lõpuks kellegi pilt, mis jäi siis omakorda ekraanile vist 10ks minutiks pidama ja juba sahmerdasid seal leti eest taas giidid. Piiriohvitserid jalutasid aga rahulikult ringi ja rääkisid juttu, vahepeal siis ka mõne passi tagastades. Olime vähemalt 30min või enam viisakalt eemal oodanud, aga siis otsustasin ka minna leti ette beebiga lehvitama, et äkki kellelgi hakkab ometi tuluke põlema või hale vms. No ca 10 min pärast hakkaski ja valis siis näo järgi meie passid, üleval ekraanil endiselt tükk aega seisnud Hindu pilt.

No ja kui siis lõpuks meil vastas olnud autojuhini jõudsime, kes võiks arvata oli ootamisest tüdinud ja turboga meid hotelli viib, siis wrong again! Ta jättis meid tee äärde ootama, kuni auto toob ja siis läks nagu suppper tigusammul telefoni näppides parkla poole. Nagu ikka väääga aeglaselt. 90 alas sõitis ka rahulikult 80ga. Hotelli me siiski enne südaööd jõudsime. 

Terve järgmise päeva avastasime Hanoi vanalinna ja kohalikku toitu. Ca kella 10st 18ni vist panime jutti. Väga kift vanalinn on, elu kohe keeb. Reisikotte pakkides polnud kindel, kas siin käruga on midagi üldse teha, aga võtsime ikka kaasa, et kui ette jääb või enam tänavatele ära ei mahu, siis anname lihtsalt ära. Reaalsuses mahub käru Hanoi vanalinna vägagi hästi ära ja nii on mugav väikese lapsega linna avastada. Lihtsalt tuleb sõita koos teiste sõiduvahenditega tee peal, kuna kõnnitee on reserveeritud söögitoolide, müügikraami ja parkivate rollerite alla. Ülekäiguradu on siin ka väga palju, keegi küll seetõttu seisma ei jää, tuleb ennast läbi suruda ja teha rollerite vahel slaalolimit ja siis nemad teevad ka jalakäiate vahel slaalomit. Tänavad on kirevad ja samalaadsed tooted on siis koondunud erinevatele tänavatele, metallitooted, jalanõud, siid, mänguasjad, ürdid, üliodav North Face jne. Toitu leiab igal pool ja kohalikud istuvad kõnniteel söögikoha ees seltskondlikutel söömaaegadel ja nad söövad tõesti väga palju. Nagu suppi ja siis kana ja riisi ja siis hautatud hiina kapsast ja siis muudkui ringiratast nad seal poti taga söövad pool tundi kuni tunnike.

Järgmise päeva varahommikul läksime 2pv 1öö Halong Bay kruiisile. Bussisõit Halong linna ca 4h ja lõunast paadile. Kruiisil olid väga head toidud ja väga palju toitu. Ilmaga vedas meil ka ja saime vaheapeal ilusat sinist taevast. Meelelehutuseks siis viidi meid viewpointi, koopasse, pärlifarmi, kajakiga sõitma, õpetati kevadrulle tegema ja hommikul tai chid. Tõesti ilus koht on see ja mis siis kui turistikas, see paadimeri seal kaljude vahel on just kift vaatepilt. Neid laevu, mis öö peale jäid polnud hirmus palju. Kruiis lõppes järgmisel päeval lõunasöögiga ja taas ca 4h bussisõitu tagasi Hanoisse.

Hotellis sättisin nats kotte ja tegime fuajees öörongini aega parajaks.  Valisin ühe soodsama vaguni Dream Express ja oli väga OK. Hiina turistid olid lärmakad, kuna nood ju reisivad alati suure grupina, aga mingi hetk sai ka nende õhtusöömaaeg läbi. Rong oli kenasti graafikus 22:00-06:10 ja siis veel ca 40min mööda okseralli teed minibussiga Sapasse. Ühel lapsel (mitte meie omal) bussis ikka magu andis järgi.

Sapa oli kui porimülgas 😊. Seal ehitatakse teid ja mitmeid hotelle ja siis on kõik üles kaevatud ja vihma sadas ka usinalt, et igal pool oli korralik muda ja ojakesed voolasid. Esimesel päeval oli kõige “kuivem”, et siis selline seenevihm vaheldus suduga ja minutike vist isegi päike paistis. Mul oligi esialgu ainult üks öö majutust pandud ja järgmisel päeval tahtsin matkama minna ja kodumajutuse öö teha, aga ilm ei soosinud seda ja Evert arvas, et ei pea hakkama mingit survivorit mängima 😆. Seega pikendasin hotelli veel ühe öö ja bussi sain ühe päeva varasemaks, aga istumisbussi asemel oli magamisbuss vaba. Kokku olime siis Sapas pea 3 päeva. Paari päeva pärat läheb ilm ka ilusaks vaatsin…

Sapa ümbrus on kindlasti muidu super ilus, kui vaid midagi näha on. Me olime ikka täitsa pilvede sees ja kui kolmandal päeval madalamal asuvasse külasse sõitsime, siis saime õrna aimduse, mis vaade seal halli massi all peidus on. Esimesel päeval kui ilm meid kõigest seenevihmaga õnnistas saime matkata lähimasse vähemusrahvuste külla CatCat. Lähedalasuvad külad kõik ikka suht turistikad ja oi kuidas need kohalikud sappa haagivad ja siis parseldama kukuvad. Sarnaseid rahvusi olime varem natuke ka Põhja-Tais näinud. Riided on neil kiftid kirjud. Minule kui hobikäsitöölisele ja hilpharakale palju vaatamist 😊.

Kui üldiselt Sapas ei õnnestunud nii maitsva toidu otsa sattuda, kui oli Hanois, siis hotelli köök oli erand. Minu suur lemmik on toitudes sidrunhein. Ka oli Sapa kliima kui Pho Bo jaoks loodud. Banh Mi õnnestus meil aga saada selline, et kana sinna vahele oli pandud enam vähem saba, reieluu ja koibadega.

Sapa Express magamisbuss oli nii mugav ja puhas ja meil lasti esimestena istmed ka etteritta valida, et ca 5h30 min läks sujuvalt. 

Nüüd olemegi plaanitust varem tagasi Hanois ja läheme oma lisapäeval linna kodustama ja ilmselt odavate North Face’dega nats veel oma garderoobi täiendama 😊.

Tere Kambodža!

AirAsia lend kiire ja korralik, viisa saamine aeglane ja humoorikas. No tegelt kõige kauem ehk ei läinud, ca 45min-1h, aga kui passid andsime suht järjekorra ees korraga, siis kätte saime ikka kõik ise ajal. Tööjaotus oli nii, et kaks piiriohvitseri võtsid avaldused ja raha, siis kolm muudkui aga tembeldasid ja üks siis jagas teatraalselt riigi nimesid hõigates ja pilte näidates passid laiali, terve kamp taotlejaid puntras leti taga ootamas nagu kutsikad toidujärjekorras.

Kambodžasse tulime siis muidugi kuulsat Angkor Wati vaatama ja oli võimas küll! Üsna lagunenud osati teine, samas oli näha usinaid taastamistöid. Mulle vist meeldiski 3 populaarsemast kõige enam Tomb Raiderist tuntud Ta Promh, kuigi kõik olid ju tegelikult väga fotogeenilised.

Siem Reap on ka väga kift linn. Selline elu käib nii üle linna ja kui linnast väljas. Põhimõtteliselt nagu Tallinnast välja viivad Paldiski mnt, Peterburi tee või Viljandi maante oleksid terves ulatuses ääristatud järjest turgude, puuviljalettide ja punaste plasstmasstoolidega foodtruckidega ja inimesi jagub igale poole. Turist on siis rohkem kesklinnas ja kohalik maantee ääres, mis viib linnast välja.

Toidu hinnad kesklinnas suht krõbedad, soodsamas kohas nuudli või riisiroog 6-8$, hästi otsides leiab ka 4$-ga ja samas leidsime ka kohaliku toidulavka, kus siis sama asi 1,50-2$ ( nagi Taiski tänaval) ja maitse missugune. Kõht ka ok veel, kellel kohe see küsimus turgatas 😆. Tuk-tuk hind ca 5-10min 2$ ja linna saamise ots on meil hotelli poolt tasuta.

Sattus ka selline juhus siis seekord, kui läksime kerjaja õnge 😊. Tahtis teine lapsele süüa ja no Evert siis saatis mind temaga poodi (eks me olime ka lihtne saak ka, endal suud jäätisest matsumas, tal väidetavalt beebi puusal nälgas). Ostsin talle siis piimapulbri ja arvestades hinda 6€, siis kahtlustan, et see läks küll järelturule ja beebi saab hoopis riisi. Tulusam, kui tavaline rahakerjamine. Oh, well…

Vihmahooaeg küll, aga ilmad väga OK olnud praegu. Lauspäikest pole, vahelduv pilvisus, viimasel päeval veerandtunnike seenevihma. Ja kui lennujaama sõitsime sadas juba rohkem.

Üle pika aja tagasi Aasias

Tundub nagu igavik, aga arvutasin, et viimati vist käisime 2,5 aastat tagasi Balil, et polegi väga ammu tegelt ka. 

Seekord siis kiire lend Finnairiga Bangkoki (30min +1,5h HEL +10h). Polnudki ammu nendega sõitnud ja lennuk oli lausa nagu otse tehasest. See muidugi ei tähendanud siiski mõnusalt magatud öötunde… Sättisime me Evertiga, mis me sättisime, aga no ei leidnud kuidagi sobivat asendit. Brentile tegime põrandale aseme, Trevor magas põhimõtteliselt üle kolme istme  ja üle meie. Nii me siis vahetasimegi külgi, sättisime T pead ja jalgu, et ise paremasse poosi niheleda, proovisin ka T kõrvale üle kolme istme sättida, Evertil siis T jalad ja minu keha koormaks, proovisin ka B kõrvale põrandale kohta leida ja nii see hommikusöögi aeg kätte jõudis. Oh, jah…

Bangkokis olime seekord lühidalt ja võtsime kava suht vabalt, kuna vaatamisväärsused nähtud. Kuninga matusteks käis igatahes vilgas kaunistus-, ehitus- ja turvatöö. 

Aa, ja vastavalt vihmahooajale jagus muidugi ka mürtsu-pauku-vihma. Esimene ennelõunane paugatus oli nii vali, et esmalt Evert arvas, et kõrvalhoone hakkas kokku kukka vms. Öösel sadas ja müristas ka nii kõvasti nagu sõda oleks lahti läinud, kohati tundus, kas aken on ikka kinni, oleks nagu voodi kõrval need hääled kõik. Hommikul kui lennujaama minekuks taksot tellisime soovitati ka 1h asemel 2h aega varuda, sest osa tänavaid pidid olema isegi kuni autoaknani vee all. Õhtuks oli see vesi siiski oma tee kanalisatsiooni või kuhu iganes leidnud ja autojuht ohkas kergendusega.

AirAsia edasilend oli nii sujuvalt organiseeritud, et kui me lõpuks 30min enne väljumist väravasse otsustasime minna, oli juba final call. Tund aega õhus läks ka nii kiiresti.

Guatemala

Juba see nimi kõlab eriliselt, eks? 🙂

Kuna meie lend jõudis pisut enne südaööd, siis tellisin majutuse poolt meile auto vastu, ei soovinud hakata katsetama öös nende potentsiaalselt kahtlaste „röövimõtetega” autojuhtidega. Pealinna jätsime oma reisil ohtlikkuse tõttu vahele ja ega seal vist midagi väga vaadata ka poleks olnud, seega viis vastutulnud auto meid ca 1-1,5 tunni kaugsel asuvasse väiksesse koloniaallinna Antiguasse. Tegemist ülinunnu linnaga, kus värvilised madalad majad ja munakivitänavad ning ümberringi kõrgumas vulkaanid. Sealkandis sõidavad inimesed väga rämakate autodega, millel siis aknad on ülitumedaks toonitud ja kastikad näevad eriti gängstad väja.

Jet lag’i põdemiseks ma eriti aega ei jätnud ja hommikul tegime linnatiiru ning pärastlõunal ronisime juba Pacaya vulkaani otsa. Bussiga viidi meid kõrgemale mäenõlvale ja no see minibussisõit sinna oli ka selline kergelt okseralli mekiga. Jalgsiretk kestis ca 3h ja ülesronimine võttis ikka korralikult võhmale. Me vist nii palju polnudki veel oma reisidel ülesmäkke roninud. Tükk maad stardist edasi jälitasid meid kohalikud ka hobustega, ilmselt viimase hetkeni lootes, et meie oleme keti kõige nõrgem lüli, kuna oleme lapsega, aga me ei murdunud :). Trevor ikka vingub vahel, et väsinud, aga tegelikult jaksab ta hästi, sest hetk peale vingumist ta juba jookseb. Mingist maast enam hobustega edasi ei tuldud ka ja siis polnud enam varianti, kui omal jõul vastu pidada. Kui vaid Trevor oleks teadnud, et need kohalikud meile küüti pakuvad hobustega :D. Mida ülespoole, seda vähemaks rohelust jäi ja seda mustemaks ning graanulilisemaks muutus pinnas (nagu kergkruus). Täitsa üleval pidasime pikniku ja päikeseloojangul hakkasime tagasi allapoole laskuma. Laskumine oli kõige lihtsam põhimõtteliselt joostes, sest pinnas oli nii pehme ja graanulitest libe, et astumisest ei tulnud nagu midagi välja. Trevor pani seal korralikult ninali tuhka ka, aga sai sellest kukkumisest peagi üle, sest egas tema ju teiste suurte meeste ees ka nuta. Nii kahju, et ma vist seal veel ei filminudki midagi.

Uuel päeval liikusime juba edasi, sest neljapäev oli Chichicastenangos kuulus turg. Enamus bussisõite tegime ikkagi turistidele mõeldud minibussidega, sest jah nii oli turvalisem ja kiirem kuigi negatiivse poolena muidugi ka kulukam. Tihti ei läinudki sobivasse kohta ühtegi kohalikku chicken bus’i otse, vaid oleks pidanud tegema ümberistumisi. Chichi turul oli kraami elusloomadest ja puuviljadest, käsitöö ja matšeetedeni välja ning seltskond mõnusalt kirju! Pool päeva jätsime turu jaoks ja siis viis seesama meid hommikul peale võtnud minibuss edasi Panajachelisse Atitlani järve äärde. Panas oli mul vaja raha välja võtta, kuna hiljem järve peal mitu päeva enam seda võimalust ei oleks ja nagu mainitud siis korraga saab välja võtta ca 200€ kanti ja seega peab suht täpselt ette mõtlema, millal taas pangaautomaadile juurdepääs võib tekkida. Selle kohta uurisin juba ette, kas Panas automaat on, paraku juhtus nii, et üks pangautomaat ei töötanud ja õnneks oli seal siiski olemas veel ka teine automaat, mis tegi kõik protseduurid peaaegu kuni lõpuni ära, välja arvatud siis see raha väljastamise koht… No tore! Hiljem muidugi vaatasin, et summa oli ikkagi maha ka läinud. Arvasin, et seda summat ma enam kunagi ei näe, aga hiljem Eestis tagasi olles tegin pangale selle kohta kaebuse ja Swed siis edastas selle vastavale pangale edasi ja oh seda õnne, kui paari kuu möödudes ilmuski summa tagasi. Tarkus sellest siis selline, et edaspidi võtsin automaadis esmase hooga alati miinimumsumma, et automaadi töökorrasolekut testida ja siis võtsin juba ülejäänud päevalimiidi summa välja. Sama panga automaadi juures teises linnas filmisin ka igaks-juhuks mobiiliga seda protseduuri, kui jälle peaks äkki lõpus tüng tulema :).

Too hetk aga ma seda veel ei osanud arvata, et kõik hästi lõpeb ja ega need südametuksed ja kõhukeeramine väga meeldivad ei olnud. Üks asi oli jah, et olen sellest summast ilma ja sellega tasub leppida, aga teine mure oli ikkagi see, et kuidas ma nüüd seal järve ääres majutuse eest maksan ja üldse söönuks saame. Ei teadnud ma too hetk ju ka seda, et nupp vähemalt niigi palju nokib, et majutuses sai kogu arve kenasti Paypal kaudu tasutud ja ei olnud vaja ka mingit rahvusvahelist makset teha, mis ju ilmsel ühe päevaga ei laekugi.

Panas viibisime ainult paadiootamise aja ja edasi läksime Santa Cruz la Lagunasse, kus meid ootas kolm ööd järve ääres. Neid järvevaateid ja mägesid ma ilmselt ei oskagi nii hästi kirjeldada, kui võimas ja maaliline see kõik lihtsalt oli, et ehk fotod annavad natukenegi aimu. Põhimõtteliselt tõusid järvest sirgelt üles rohelised omavahel põimunud lopsaka rohelusega mäed. Kuigi jah, oleks ju vaja olnud veel laiema nurgaga objektiivi ja fotol ikka kaob see 3D effekt ära.

Meie majutusasutus oli kohe paadidoki ääres ja toaks oli lopsakas aias asuv selline pisike katusekunku. Ülinunnu ja romantiline, kolmekesi lihtsalt oli pisut raske sellesse pisikesse voodisse mahtuda, aga no saime hakkama. Elektrit ikka niipalju oli, et telefone laadida sai, aga interneti tuba pandi vist sa 7st kinni, et inimesed pigem omavahel suhtleksid. Wifit ka meelega ei olnud. Seal oli ka traditsioon, et külalised said kõik ühisel õhtusöögil osaleda, kus olid tõesti väga maitsvad toidud. Meil oli ajavahest tingituna ainult raskusi 7se söömaajani üleval püsimisega :), peale õhtusööki pikalt seega teistega jutustama ei jäänud ja läksime oma katusekambrisse tuttu. Hommikuti oli muidugi uni ka väga varakult läinud.

Järve ääres jalutasime nii üleval asuvasse kohalike külasse kui ka mööda järveaäärt eemalasuvatesse küladesse. Kuna seal radadel pidavat olema LP järgi taaskord hea tõenäosus röövleid kohata, siis saigi majutusest selle kohta uuemat informatsiooni uuritud ja nad jah väga ei soovitanud päris San Marcoseni jalutada, et seal olevat üks kohalik matšeetega mees noosi ootel või hirmutamas, et ega ta pole kuri ja iga päev ei pruugi olla, aga no midagi nagu tahaks vist saada ikka ka. Me siis ei hakanud ka katsetama, kas see mittekuri matšeetega mees on tol päeval tee ääres tööd tegemas või ei.

Nii ülemine küla, kui kogu järveäärne pakkus uskumatuid vaateid. Kohati oli järveäärne rada tehtud vaiadest ka vee kohale ning tee äärde jäid nii veesilmad, kohviistandused, luksusvillad kui minikülad. Mitmed need külad ei ole mägede tõttu üldsegi teisiti ligipääsetavad, kui paadiga ja siis tuligi päevas päris mitu paaditäit inimesi ja erinevat kaupa Coca-Colast ehitusmaterjalideni välja. Paadisillal ootas kohalikke tuktuki takso, kes siis väikese raha eest inimesed ja muu kauba üles külla viis. See oli ikka parajalt järsk ja pikk maa ning igapäevaselt seda päris jala vist ei käiks isegi. Üleval külas võtsin osa ka vöö punumise õpetusest, mida viis oma tagatoas (või siis meie mõistes pigem hoovinurgas) läbi üks kohalik naisterahvas.

Vaatamata vihmahooajale, meil tegelikult üsna vedas ja päeva aeg oli päikese piiludes päris soe ja kohati tibas natukene, kõvem sadu jäi öhe ja siis kulus ikka korralik paks tekk marjaks ära. Vetsus tuli suht jooksuga ära käia, et pärast voodis teisi märjaks oma pidžaamaga ei teeks.

Kolmandal hommikul läksime juba üsna varakult kohalike paadiga tagasi Panasse, kus siis ootasime lausvihmas oma shuttle’it, mille olime majutuse kaudu bronninud, et tagasi Antiguasse saada. Too päev ja järgnev olidki tõeliselt vihmased. Antiguas jalutasime vihmas veel pühapäevaturul ja nautisime kohalikke saiakesi (neil on väga tugev saiakesekultuur, mis tuli mulle millegipärast üllatusena), kuni siis pick up truck meid järgmisesse majutusse viis. Järgnev öömaja oli linnast väljas mäenõlval asuv ökolodge, kus valikus erinevad puumajad. See majutus asus nii nõlval, et autoga sinna põhimõtteliselt ligi ei pääsenudki, meid pandi ühe nõlva peal maha, kus tee otsa sai ja edasi tuli siis mööda mudarada omal jalal hakkama saada. See oli selline vihmane 10-minutiline jalutuskäik mäest alla, üritades libedal mudal kuidagi püsti jääda. Kahjuks kõige ägedam pisike puumaja oli juba paar kuud varem broneeritud (kuigi ka mina panen üldiselt meie majutused kodus ette kinni, sest need, mis on tripadvisoris kiidetud, need ikkagi saavad ettebroneerimisega juba täis ja ma eelistan puhkusel mitte aega kulutada öömaja otsimise peale), aga meie mitte nii kõrgel asetsev kämpa tüüpi hütike oli ka nunnu, küll aga ei vedanud meil jah ilmaga eriti. Ka järgmisel päeval, kui tagasi Antiguas olime ja oma shuttle’it ootasime, et Semuc Champay’sse minna kallas korralikult. Majadel seal põhimõtteliselt pikki katuseservi ei ole ja ootasime enam vähem nina räästa all ja kõik, mis sealt hooga maha voolas, pritsis ka maast tagasi jalgadele. Minibuss muidugi ka hilines omajagu aega. Trevor oli ikka eriti muserdatud sel hommikull ja küsis, et miks me ta ometi siia reisile tõime :). Hiljem bussis, kui sai multikat vaadata ja ühtede Švetsi lastega mängida, kes olid perega aastaks Guatemalasse tulnud, oli vihm unustatud ja tuju hea.

Reisil kohtasime üldse väga palju inimesi, kes olid kas 3-, 6- või 12-ks kuuks rändama tulnud ja kõigi põhimure oli see, et aega on nii vähe ja tihti sai alustatud rahuliku tempoga, et siis lõpus oli neid tabamas kerge ärevus, et appi millele nüüd veel fokusšeerida, et nii palju oli plaanis veel näha, aga aega enam pole eriti. No ja kui meie kord oli rääkida, poetasime suht vaikselt, et reisime siin kõigest 3 nädalat. Väga palju turiste oli muidugi Ühendriikidest, aga kohtasime ka päris mitmeid inimesi Euroopast ja kuigi domineerisid nooremad ülikooliealised reisijad, siis kohtasime ka peresid. Näiteks hiljutimainitud Šveitsi pere oli kahe lapsega aastaks Guatemalasse reisima tulnud ja ca 6-kuud olid nad juba paiksemalt veetnud, kus neil õnnestus lapsed kohalikku kooli saada, aga muidu oli plaanis koduõpe. Kohtasime ka ühte 1,5-aastase lapsega Kanada peret, kes reisisid jalgratastega.

Antiguast Lanquini sõit kestis ca 8h (ca 300km) ja tee peale jäi päris mitu teesulgu, kuna vihamaga oli mudalihetest tingituna mõndades kohtades terve üks sõidusuund kivisid täis vajunud ja muidugi püänt jäi ikka lõppu, kus siis viimane tunnijagu teed tuli loksuda ca 30-kilomeetrise tunnikiirusega aukude vahel slaalomit sõites. Samas vaated olid muidugi taaskord jahmatavalt võimsad. Jah, Eesti laugel maastikul elades ei saa mul mägede imetlemisest ja nende kiitmisest küll. Kohale jõudsime Lanquini pimedas, kus siis majutuse autojuhid käisid ja otsisid ise oma kunded üles ning viskasime oma kompsud autokasti ja saime peagi Semuc Champeysse. Ka temperatuur oli seal juba oluliselt troopilisem.

Nagu ikka, ega meil ühe koha peal pikka pidu ei olnud ja plaanis oli 2 ööga hakkama saada. Hommikul käisime kuulsates astmelistes basseinides ujumas. Inimesi ikka oli, aga mitte päris murdu. Kahjuks koopatuurile ei hakanud igaks-juhuks Trevori pärast minema, kuna see ikkagi nõudis iseseisvat ujumisoskust. Selelst oli muidugi kahju, sest see tundus nii lahe ja ekstreemne kogemus olevat. Samamoodi jäi seekord vaateplatvormi tippu turnimata, kuna hotelli kohalikud ei pidanud seda kahjuks turvaliseks (no ikka nende matšeetega meest pärast).

Pärastlõunal käisime kohaliku pere juures šokolaaditegemise koolitusel. See oli tõesti elamus! Meie ja kohalike arvamused šokolaadist on õige pisut erinev :). Nende kodu oli siis meie mõistes pigem a la sealauta üles sätitud voodid, või tegelikult meil vist elavad sead ka valgemates tingimustes ja betoonseinte taga. Võib-olla siis pigem midagi nagu nukitsamehe filmist nõidade elamu, ikka muldpõrandaga ja mingitest juhuslikest plaatidest ja okstest seinad, kust valgus piilub läbi. Ma tean, et laut on väga koledasti kellegi kodu kohta öelda, aga see rohkem siis nagu parema pildi visualiseerimiseks, mitte et ma nende eluolu kohta midagi halba arvaksin. Eks me oleme ennegi selliseid elutingimusi näinud, aga seekord sai seda just rohkem seest uudistada.

Koolitus algas siis sellest, et toas oli kööginurka lõke tehtud ja paja peal sai kakaoube röstida ning saime maitsta ka kakaovilja sees olevaid marju (või seemnekestasid), mis olid päris mõnusa hapuka ja puuviljase maitsega. Kui oad röstitud, siis sai neid kiviplaadi peal peeneks uhmerdada, segada tekkinud pulbri sisse suhkur ja saime valida, kas soovime tšilli või kaneelimaitsega „šokolaadi”. See lõpptoote tegemine nägi välja nagu liivakoogi meisterdamine. Aga šokolaadikeste valmimisega asi ei piirdunud! Vanaema kallas kaussi vett, loputas seal käed kakaopurust puhtaks ja hakkas seal siis seda kiviplaati šokolaadijääkidest puhastama ja nii muuseas sai valmis ka kakao (jah, see loputusvedelik!). Jook läks siis kruusiga ringile ja isegi Trevor vaatas mulle mõnda aega küsiva näoga otsa, enne kui minu ütlemise peale siis väikese sõõmu ikka võttis. Ka Evert suutis viisakaks jääda ja sõõmukese loputusvett juua, aga hiljem ütles küll, et ega palju puudu maokokkutõmmetest jäänud. Ta meil selline õrnake 🙂 ja toidu visuaalne pool väga oluline! Kui kokkamisega ühel pool, siis tagasiteel majutusse tõmbasid lapsed meid kohe jalkat mängima. Tegelikult saime Gutemalas ka „meie tüüpi” šokolaadi Ixcacao ja see oli tõesti super, nii palju maitseid jäi veel kahjuks proovimata.

Järgmiseks hommikuks olid meil minibussi piletid Floresesse saamiseks, kuhu taaskord ca 7-tunnine teekond (ca 300km). Buss võttis meid enam-vähem õigel ajal peale ja siis ca 2h pärast oli jalasirutuspeatus linnas, mille nime ma enam ei mäleta. Peatus muidugi venis pikemaks kui 30min ja siis, kui uuesti teele asusime viis buss meid kuhugi nurgatagusesse garaažide vahele ja jäi seisma… No tundus suht kahtlane, ainus lootus oli see, et kümmekond turisti oli veel meiega selles jamas koos, kui midagi juhtuma peaks. Mingi naine tuli siis läbi bussiakna ja seletas tükk aega midagi hispaania keeles, millest me muidugi mõhkugi aru ei saanud. Igatahes Floresse viiva tee ääres pidi olema blokaad, kus siis kohalikud protesteerivad valitsuse vastu. Eelneval päeval oli just olnud iseseisvuspäev ja lähenemas presidendivalimised. Tee olla olnud juba ka eelneval päeval blokeeritud ja nad ei tea, kas lähevad inimesed eest ära või mitte, et äkki pole mõtet riskida ja siis seal blokaadi taga öös oodata, kuni läbi lastakse, et sõidame hoopis Rio Dulce kaudu (lisan hiljem allapoole kaardi ka siis nende asukohtade illustreerimiseks). Põhimõtteliselt tuli sõita tagasi, selleks, et minna edasi. See kõik näitab justnimelt nende ettemõtlemis ja planeerimisvõimet. No, kui sa tead, et on teeblokaad juba eelnevast päevast ja ikka siis viid turistid juba veerand maa peale ja lased neil veel lõunasöögipausi ka teha ja niisama passida ning siis teatad uudise, et sõidame ehk ikka tagasi ja suure ringiga. Johhaidii! Nagu nende vahemaade läbimine mingi käkitegu oleks! Lõpuks oli nii, et Rio Dulcesse jõudsime pimedas, kell pidi siis ikka 7-9 õhtul juba olema, sest olime juba mõnda aega ka pimedas sõitnud. Võttes arvesse seda, et pimedas sõitmine ei ole nii röövlite, kui teeolude seisukohalt turvaline ja lisaks paistis autojuht nii väsinud, et mitu tundi enne Rio Dulcet muudkui sirutas rooli kohal sõrmi ja käsi, mis ilmselgelt olid ca 10-11-tunnisest sõidust juba väga väsinud, otsustasime, nagu ka mõned teised reisikaaslased, jääda ööseks Rio Dulcesse ja leida seal mingi öömaja ning hommikul uus transport otsida ja siis need järgijäänud 3-4 sõidutundi Floresesse teha.

Rio Dulces majutuse leidmisega läks suht lihtsalt, sest juba oli keegi kohalik öömaja reklaamiga bussipeatuses turistide ootel ja arvestades koha hinda ja hilist tundi, ega me pikalt ei otsustanud. Üks Taani paar ja üks Saksa 50-ndates meesterahvas tulid ka meiega jõe peale majutusse (see 50-ndates meesterahvas haakis paariks järgnevaks päevaks end meile korralikult sappa) ning ühed noored otsustasid linna hotelli jääda, kuna ei julgenud pimedas 5-minutilist paadisõitu ette võtta ja meie jaoks jäi nende valik 50-eurose hinnaga ka liiga kalliks. Hiljem hommikul nendega taas kohtudes, ütlesid nad, et oli väga nigel öö olnud. Meie majutus aga see eest oli nagu unenägu :).

Mis selle Rio Dulce puhul unenägu oli? Põhimõtteliselt oli kogu majutus ehitatud nagu osaliselt kinni kasvanud jõe peale. Iga maja juurest järgmise juurde viis vee peale ehitatud laudtee. Oma toast wc-ssse minnes pidi pimedas hoolsad olema, et kogemata teelt mööda ei astu ja vette ei sulpsata :). Rio Dulcest saab ette võtta ka ilusate vaadetega jõeretki, aga kuna me olime isegi juba ühe päeva kaotanud, siis kahjuks seekord jäi see tegemata (jah, seekord, sest hing kisub sinna vist kunagi tagasi :)). Meie aga läksime kohe järgmise päeva varahommikul linna, et kohaliku bussiga ca 3-4 tunnine teegkond Floresesse ette võtta. Bussi mahtus ütlemata palju inimesi, et ega rohkem rasedana polekski sinna väga hästi mahtunud vist :D. Üks kohalik poiss oli nii viisakas, et lasi mul poole sõidu peal ca 30min ka istuda ja siis võttis oma koha tagasi. Päris meeldiv oli lõpuks sealt lämbest kilukarbist välja saada.

Floresesse läksime loomulikult maiade varemete Tikali pärast. Flores ise oli ka nii nunnu pisike värviliste majakestega linnake. Sealpool Guatemaalat oli kohe silmnähtavalt aru saada, et inimesed on natuke paremal elujärjel, kui riigi lõunaosas. Poed ja autod olid kohe kuidagi läänelikumad. Floreses olime kaks ööd, seega suuremaks toimetamiseks jäigi meil ainult üks täispikk päev, mille jooksul siis hommikul käisime vihmametsa kohal kõrguvatel köisradadel kõndimas, kuna polnud varem ühelgi kõrgel canopyl jalutada saanud ja pärastlõunal siis läksime Tikali tuurile. Tikal oli tõesti võimas! Meil oli ka ülihea giid, kes tõesti oli hingega asja juures ja pidi järgneval kuul isegi Euroopasse konverentsile minema maiade kultuurist kõnelema. Ma arvan, et peale meie grupi oli kogu valduste peale siis veel ehk umbes kuni paarkümmend turisti, seega saime ikka tõelises rahus seda kõike nautida ja džunglihäälte keskel olla. Loojangul hakkasid möirahvid eriti valjult häälitsema. Päikeseloojangut ronisime veel vaatama ühe kõrge püramiidi tippu, kus siis lõpus tuli veel jalalaba laiuste (mitte pikkuste) astmete ja telingute vahelt veel ülesse ronida ja siis servapeal lihtsalt kaugusesse üle džungli vaadata. See oli midagi erilist!

Uuel hommikul oligi meie Guatemala reis ühele poole saamas ja läksime mikrobussiga Belize’i piirile ja sealt siis juba edasi Belize City’sse.

Oli see ikka maa, kuidagi eriliselt on see kõik südamesse jäänud. Võib-olla sellest, et mälestused nii värsked veel ja sai ka taaskord palju uudset kogetud.

 

Guatemala, Belize, Mehhiko 13.10-5.11.2015, millest selline riigivalik?

Võtsin siis nüüd aastajagu hiljem ennast kokku ja oleks aeg teha ka selle reisi kohta väike ülevaade ja kolada mälusoppides.

Niisiis, meie esimene reis üle Atlandi.

Olin juba mõnda aega unistanud reisist Kesk-Ameerika suunal ning kui sain teada, et saame teise lapse, siis tuli asuda kiiresti seda unistust teoks tegema, sest mine tea, millal jälle kuhugi kaugele õnnestub saada. Olin selleks ajaks Kesk-Ameerika riikide kohta päris palju blogisid lugenud ja kuulanud tuttava Kesk-Ameerika reisikogemusi ning enamus sinna reisinud inimestest kiitsid kõige põnevamate ja enim südamesse jäänud sihtkohtadena kas Nicaraguat või Guatemalat. Kuna Nicaraguasse oleks meilt saanud peamiselt läbi Panama, kus sain aru, et vajalik on ka ainult lennujaama läbides kollatõve vaktsiini, mida ma rasedana kindlasti teha ei soovinud ja ehk poleks ka tohtinud, langes meie valik ikkagi Guatemala kasuks. Eks tegelikult oli mulle Guatemale kõige rohkem kripeldama ka jäänud erineivad blogisid ja raamatuid lugedes, kuigi hirmujutud ohtlikkusest ikkagi natuke ju ajasid kõhklema, aga kuna mind ei ole õnnistatud kannatlikkusega, et alustaks lihtsamast sihtkohast ja siis järgmine kord ehk satun unistuste riiki ka, siis loomulikult otsustasin ikka kohe unistuste poole püüelda ja alustada seljakotireisija jaoks väidetavalt ühest kõige ägedamast Kesk-Ameerika riigist!

Mis siis Guatemala puhul nii ahvatlevat tundub? Esiteks, ei ole see riik veel turistidest nii üle rahvastatud nagu näiteks Panama, Costa Rica ja Kariibi mere saared, lisaks on seal imeline koloniaalstiilis linn Antigua, ääretult maaliline Atitlan järvepiirkond, võimsad mäed ja vulkaanid, sügav dzungel, iidsed Maiade varemed Tikalis, mida veel meeletud rahvamassid ei külasta nagu Chitzen Itzat, kirju käsitöö ja rahvariided, seljakotireisijale sobilikum hinnatase võrreldes suurema osa muu Kesk-Ameerikaga jne jne…

Aga natuke kripeldas muidugi ikkagi see turvalisuse teema, eriti kui igas resisikirjelduses ja riigitutvustuses see suht rasvases kirjas välja oli toodud. No näiteks siin mõned väljavõtted Guatemala ohtlikkuse kohta, erinevatelt veebisaitidelt:

Välisministeerium:

/Guatemala kuritegevuse tase on üks kõrgemaid Ladina-Ameerikas. Pealinnas Guatemala Citys toimub keskmiselt 40 mõrva nädalas, riigis tervikuna keskmiselt 98 mõrva nädalas. Guatemala Citys turvalisi piirkondi ei ole. Viimastel aastatel on turistide vastu suunatud rünnakute arv suurenenud./

Hmmm…., mitte just väga julgustav algus riigi sissejuhatusele…

/Poliitiline olukord Guatemalas on pingeline. Meeleavaldused võivad aset leida eelneva hoiatuseta ja muutuda kiiresti vägivaldseks. Nähes suuri rahvamasse mingisse piirkonda kogunemas, tasub sellest piirkonnast eemale hoida./

US Embassy:

/The threat of violent crime in Guatemala is rated by the U.S. Department of State as “critical.” /

/To decrease the likelihood of becoming a victim, do not display items of value such as laptops, iPods, iPads, cameras, or jewelry and refrain from using a cell phone on the street. Carry a photocopy of your passport when out and about to avoid losing it during a robbery.

/A number of travelers have experienced carjackings and armed robberies as they drive away from the airport after arriving on international flights. Victims have been killed when they resisted an attack or refused to give up their money or other valuables. /

/We strongly encourage you not to use public ATMs. Scams involving attempts to acquire a victim’s ATM card and personal identification number (PIN) are common. /

Lisaks veel erinevatest kohtadest loetud hoiatused:

/Ära sõida ööbussiga ja pigem ka üldse Chicken bussiga, kuna neid ründavad jõugud tihemini ning ka öine liiklemine pole teedel ohutu./

/Kuulsate matkaradade (vulkaanid, Atitlani järv, Semuc Champey vaateplatvorm) ääres varitsevad matšeetedega (või ka tulirelvadega) röövlid ja nõuavad kogu raha, kaamerat. Neil meestel pole kaotada ka midagi, seega anna kõik ära, mis küsitakse./

/Ohtlikud on teatud piirkonnad, kus toimub narkokaubandus ja kõik piiriületuspunktid Mehhikosse minekuks ei olnud just väga heas nimekirjas./

Ja peale selle oli oktoobri- ja novembrikuus veel orkaanihooaja lõpp, aga mina sain puhkust just oktoobris-novembris ja ega hiljem suurema kõhuga ehk poleks väga tahtnudki minna ja nagu hiljem selgus, ega siis poleks kohalikku bussi mahtunudki.

Kujutage siis ette kui väga ma ikka pidin tahtma Guatemalasse minna, peale pidevalt selliste hoiatuste otsa komistamist :). Mu ema on veel eriti kõva internetis surfaja ning taustauuringu tegija ja tema oli ikka viimasel nädalavahetusel enne minekut suht vesiste silmadega. Aga oi, kui rahul ma olen, et otsustasin ikkagi minna ja olgu siinkohal juba ette öeldud, et päris nii hirmus see olukord seal kohapeal ei olnud ka.

Niipalju need hoiatused mind siiski hirmutasid, et kaamera teipisin läbipaistva teibiga üle, mis tekitas kulunud ja kriimulise välimuse effekti (siiamaani puhastan neid teibijääke ja pean taluma Everti normist, et johhaidii 😀 ), kaasa võtsin vana telefoni ja õuna märgile panin ka kenasti tagasihoidliku tumeda korpuse peale, passikoopiaid tegin tavapärasest rohkem ja poetasin erinevatesse kottidesse, sularaha ei võtnud pea üldse kaasa ja tegin endale tavakonto juurde ajutise pangakaardi teise parooliga, millele siis iga kord vahetult enne raha automaadist välja võtmist raha peale kandsin ja ülejäänud aja hoidsin kaardi rahast tühjana, pangaautomaatide kohta üritasin ka internetis iga linna kohta pisut eeltööd teha, et kus on probleemivabamad automaatid. Raha sai seal üldse turvalisuse kaalutlustel päevas maksimaalselt välja võtta ca 200€. Mõnes linnas tuli seega ka iga päev automaadisabas käia, et järgnevat tsivilisatsioonivabamat perioodi vastu pidada.

Aga üritaks siis nüüd algusest seda kõike meelde tuletama hakata…

img_4810

Lissabon

Jõudsime kohale küll südaöösel ja magama saime ehk 2 paiku, aga hommikul olime üleval nagu ikka  stabiilselt 7 ajal, sest meil ju oma personaalne äratuskell kaasas. Kusjuures kuigi mandri Portugali ajavahe Eestiga on 2h ja Assooridel veel lisaks 1h, siis päevauned ja lennud olid kuidagi just täpselt nii väsitanud, et Brent oli iga kord järgnevatel päevadel suht oma graafikus edasi: 19:30 paiku ööunne ja 7 paiku äratus, sinna vahele siis muidugi veel 5-7 söögipausi või “kontrollpausi” 😀.

Lissabonis alustasime esimest päeva kohe jalutuskäigutuuriga, mille trajektoorile jäid peamised vaatamisväärsused ja õhtul nautisime niisama jõe ääres päikest. Korter oli meil Alfama linnaosas, kohe lossimüüri ääres, seega peamised vanalinna vaatamisväärsused olid jalutuskäigu kaugusel, kuigi need munakivitüüpi teed, mitmed trepid ja meeletud künkad ei ole just kuigi vankrisõbralikud – korralik kruvilogistus beebile 😊. Kui vaatamisväärsused nähtud, saime edaspidi tänavalifte kasutada, mis viisid alla linna oluliselt mugavamalt ja kiiremini. Kuna Lissabon on ehitatud seitsme künka peale, siis on õnneks mugavusena ka mõned liftid ehitatud, mis erinevate tänavatasapindade vahel sõidavad. Kuulsaim neist on Santa Justa lift, kus tipus turistid linnapilte käivad tegemas. Tegelikult on selleks ka piisavalt muid häid kohti, mis on ilma järjekorrata ja tasuta. Igatahes, vaatamata peamisele turismipiirkonnale ja esimesele korrusele oli korter rahulik, ainult, et gaasiboiler kippus plahvatama…🙄😮.  Kui see oli juba üle paari korra paugu ja kerge tulesähvatusega uuesti juhtunud ja omanik muudkui boilerit sisse käinud lülitamas, siis teise päeva hommikul peale järgnevat pauku kirjutasin, et me ei tunne ennast nii mugavalt ja pean kuskilt otsast hakkama hotelli otsima. Omanik võttis kohe kenasti ise Airbnb’ga ühendust, et nad tühistaksid meie bronni ja uue koha aitaksid leida. Kõik toimus väga sujuvalt ja kogu 5 öö raha tehti vautcheriks, lisaks veel Airbnb omapoolne hinnalisa, juhuks kui uus majutus peaks kallim olema ja saime uue korteri bookida. Uus koht õnnestus valida palju parem (eelmine ei vastsnud küll päris pildimaterjalile), ainult kottide ümberkolimine oli tüütu. Kuna valisin korteri samasse piirkonda, ühe liftitaseme võrra peatänave lähemale, siis läks kolimine siiski suht ruttu. Korter oli vaatega ja puha 😊, ühest aknast paistis otse Santa Justa lift ja suuremad majad põhitänaval, teisest treppidega kitsad vahetänavad ja kirik. 

Teise päeva veetsime pea tervenisti rannas. Hommikul läksime rongiga Cascaisse (ca 50min sõitu), jalutasime kohe põhiranda praia da Rainha, kus Trevor sai lõpuks Evertiga palli taguda ja vettehüppeid teha ning linna tagasi minnes võtsime vanast korterist kompsud ja kolisime uude. Omanik oligi just remondimehega seal ning paigaldati elektriboilet, olevat odavam, kui gaasikat remontida.

Kolmandal päeval alustasime kohe Akvaariumi külastusest, mille piletid kodus juba ammu ära ostsin ja pärastlõunal uudistasime Mercado da Ribeira turgu, kus nii puuvilja kui kalaletid ja lisaks suur söögihall, kus erinevad Telliskivi tüüpi söögikohad korraga koos olid ja restoranikvaliteediga toitu pakkusid. Peale korralikku söömist uudistasime ringi veel Chiado tänavatel ja tegin nats suveniirishopingut. Kohalik käsitöö keraamika on jumalik! Samas on enamus suveniiripoode üldsegi hindude omad ja Made in China kraami täis. Brent sai just ühest sellisest naeratuse vastu hindu naisterahvalt kingituseks sardiini (kõik armastasid seal temaga juttu rääkida).

Viimasel neljandal päeval õnnestus hommikul kohe kuulsa, nr 28 trammi peale mahtuda, teha traditsiooniline hommikune kohvi ja saiatiir tüüpilises pastelarias ning kuna ilm tundus selginevat võtsime ikka Sintra reisi ka plaani. Rongiga oli Sintrasse ca 40min, aga kuna kõik lossid asuvad kõrgel künka peal erinevates kohtades, siis tuli veel bussiga ka üles sõita. Läksime esmalt kohe Pena paleed vaatama, kus võtsime pargipileti, millega pidi saama küll lossi sissepääsu juurde ja lossi eemalt ainult lopsakast aiast imetleda, aga tegelikult kohviku kaudu sai ikka väga palju nurgataguseid veel ette võtta ja soovi korral oleks saanud vist end ka täitsa sisse smuugeldada. Seal oli täpselt nii, et iga nurga taga tundus tulevat parem pilt 😀, et olekski võimud end nii tundideks pildistama ja avastama unustada. Uskumatu kuningaloss oli see küll, nagu Disney filmist, aga veel värvilisem ja uhkem ja nagu PÄRIS! Siis jalutasime sealt natuke allamäge mooride kindluse juurde. Vot see oli kindlus, kuhu vaenlasel raske pääseda! Ikka kõrgel mäe otsas ja pika-pika müüriga, kus peal siis saime ka ise jalutada ja vaateid sisse ahmida. 

Ilm oli Lissaboni päevadel kuiv ja soe ning kohalik võõrustaja ütleski, et on tavapärarult soe suvi ja sügis olnud. Inimesed ona nagu ikka sõbralikud ja armastavas lapsi ning jalgpalli 😊. 

Lend koju tuli meil juba 5:05 seega äratus oli täitsa öösel. Lufthansale tuli juba paar päeva Eestis maas olnu lumi justkui üllatusena, et lend Frankfurtist hilines 1h, kuna lennuk vahetati väidetavalt lühema maandumisraja tõttu väiksema vastu välja. Kodus võttis meid õhtul vastu 13-kraadine tuba 😁.

Portugali jäävad meile aga meenutama mäed, rannad, kaljuseinad, sillad, portvein, saiakesed, espresso, sardiinid, tursakala koogid, tuunikalapasteet, jalgpall, kitsad tänavad, vanad majad, punased katused, kuumad kastanid, azuljeod, keraamika, sõbralikud inimesed jne, jne.

Assooridel

Oma piiratud aja tõttu valisime Assooridest välja ühe saare, Sao Migueli, mis on põhisaar ja kõige mitmekülgsem. Lissabonist Sao Migueli saarele lendas ca 2h + 1h hilinemist. Ma ei mõista, kuidas neil kohe on nii pea laiali otsas nende pardalelaskmise tegevustega, kui see rutiin toimub päevast päeva sarnaselt. Eks võib-olla on seal telgitaguseid erisusi, mida mina lihtsalt ei tea… Sellel lennul olid õnneks Trevori kõrvad ka korras.

Korter oli meil pealinnas Ponta Delgadas, kus kõik mugavused käe-jala kaugusel ja samas hea keskne asukoht päevamatkadeks. Ponta Delgadas on suurem osa maju 2-3 kordsed, kõik üksteise küljes kinni nagu ridaelamud ning korterid asetsevad pikkusesse ja on kitsad (tihti ühe toa laiused). Majasid on nii värvilisi, lihtsalt valgeid, kui ka valge ja laavakivi kooslusega. Tänavad on kohati ikka väga kitsad, nii et autod on pargitud suht vastu maja seina ja peeglid sees ning ka siis jääb sõiduruumi nibin-nabin. Ühe tüüpilisema tänava peale jääb tavaliselt 1-2 kodupoodi, 1 puuviljäri, 1 apteek, 2-4 pagariäri või tavernat ja mitu uste peal uudistavat papit või memme.

Esimesel päeval sõitsime saare lääneosas. Vaatasime läbi pilvede Sete Cidades järve, käisime Mosteirose linnakeses ja Ponta Ferrarias, kus kohe merekaldal tuleb maa seest kuuma termaalvett ja siis see seguneb ookeaniveega ning mõõna ajal pidavat olema hea soe ujuda. Meie vees ei käinud, kuna oli tõus ja vesi jahedam ning tuul oli ka mega.

Teisel päeval uudistasime Furnases kuumavee allikaid, kus aukudes siis kohalikud tavernad kuulsat pajarooga cozidot küpsetavad. Pott pannakse auku varahommikul 4 paiku ja lõuna paiku on kõik lihad (kana, siga, veis, chorizo ja vesrivorst) ning köögiviljad pehmeks haudunud. Maitsesime selle vaatamata väheatraktiivsele välimusele ikka ära ja olnud söödav, aga ei olnud ka kuigi maitsekas. Muidu nagu pajaroog ikka, aga ma ise oleks lisanud veel korralikult pipart, küüslauku ja sibulat! Tol päeval tiirutasime veel läbi Lagoa da Fogo, Ribeira Grande, põhjaranniku külakesi, Euroopa ainsa teeistanduse Cha Gorranea ja ananassikasvatuse.

Kolmadal päeval läksime Caldeira Velha looduslikesse kuumavee basseinidesse mõnulema, mis asusid kui keset džunglit. Seal oli tõeliselt mõnus ja need imelised palmi ja sõnajala hübriidid! Ilm oli vihmane ja mägedes 15 kraadi, mis kusjuures ei tundunudki kõige jahedam, vesi oli väikese kose all 27 ja väikses basseinis/tiigikeses 39 kraadi. Viimasest ei tahtnud kuidagi välja tulla, vaatamata vee sogasele välimusele ja võhivõõrastele kaasmõnulejetale. Vesi oli kollane ja läbipaistmatu ning rauatükke täis ja pidi jäädavalt pävkad ning valged rätikud ära rikkuma. Puhas tervistav loodus 😊! Vedrumadratsi peal kangeks magatud selga küll ära ei ravinud 😀. Ülejäänud päeva sõitsime taas erinevaid külakesi läbi ja õhtu lõpetasime ikka veini ja tapas‘tega.

Neljandal päevalt võtsime ette tee idakaldale Nordestesse, kuhu saamiseks mõnda aega tagasi, enne korraliku maantee rajamist, tuli läbida umbes kaks korda nii palju kilomeetreid kui Sao Migueli saar üldse pikk on. Idapool on nimelt maastik ja rannik veelgi dramaatilisemad. Alustuseks käisime mitmete koskedega rahvuspargis, kus alustades ühe kose vaatamisega märkad silmanurgast veel teist ja siis kuuled kolmandat ja juba kostub kusagilt neljas vulin ning aeg muudkui kulgeb nurgatuseid läbi jalutades ja pilte klõpsides. Edasi viis tee Farol do Arnel majakani, mille kohta olin lugenud, et soovitatav on sinna jala minna, kuna 35 kraadine kallak ja kitsas tee ei ole iga auto jaoks sobivad. Lisaks oli kohale jõudes lausa silt tee juurde pandud “Dangerous road ahead! Reccommended to walk.”, aga no Evert arvas, et kui tee on juba tehtud, siis ega see on ikka sõitmiseks ja järelikult võimalik! Muidu ju oleks keelumärk ees. Nii ma siis hoidsin terve tee alla hinge kinni, et rendiauto allservad ja küljed terveks jääks ja parastasin, et ma ju ütlesin! See allaminek ei tahtnud ka kuidagi lõppeda. Üles tagasi mina igatahes enam autoga ei läinud 😊. Trevor pidi ka igaks-juhuks jala tulema, et autos draamat ei teeks ja käsiks äkki pidurdada vms, sest üles oli vaja stabiilselt minna. Aga ülestulek olevat Everti sõnul vähempingelisem olnud kui allaminek ja õnneks sai see napilt enne vihma tehtud, libedaga poleks see ehk nii sujuvalt õnnestunud. Trevor oli muidugi üles jõudes laip nagu pildilt näha, tema ju meil ikka teeb kõike draamaga 😊. See “küngas” seljatatud käisime Nordeste vaateplatvormidel ja tagasiteel Porto Formos rannas. Tol päeval õnnestus pärastlõunal isegi Ponta Delgada naabruses tuulevaiksemat rannailma nautida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Assoorid olid mega ilusa loodusega! Need meeletud mäed ja orud, üks suur hunnik rohelust ja teeäärseid ümbritsevad lõpmatud hortensiaread, palju põllumajandust ja küngastel muru söövad “Milka” lehmad, vulkaanilised rannad ja kaljumürakad, kuumaveeallikad ja džunglilaadsed metsad, väikesed nunnud külakesed ja valged ning värvilised madalad majad. Kokku sõitsime saarel 5 päevaga läbi ca 800km, Sao Miguel ise on ca 63x15km, mis näitab hästi, et tõuse ja langusi ning looklemist ikka jagus.  Ainus, mis selle ilu täiel rinnal nautimist võib pisut tagasi tõmmata on ilm. Neil lihtsalt võib ühe päeva jooksul olla neli aastaaega ja kui uksest väljudes paistab päike, siis nurga taga võivad juba olla vihmapiisad, mägedes on üldiselt suure tõenäosusega pilved suht madalal ja tuul eriti tugev. Suvel ilmselt on tõenäosus selget ilma ikka rohkem saada, aga ka siis pidi ikka ilmastik suht vahelduv olema. Meie saime ka ikka korralikult tuult, pilvi, mõnel päeval vihma ja mõnel päikest. Kraadid on iseensest väga OK ka oktoobris, 18-22 kandis ja suht sarnane kraadivahemik on kusjuures ööpäev läbi. 

Viiendal, meie tagasisõidu päeval oli tuul nii tugev, et juba hommikul vaatsin, et mitmed lennud olid tühistatud. Meie lend oli veel graafikus, aga ega seda infot eriti ei jagatud ja pidime lihtsalt lennujaamas ootama, kas piloodil tuleb turvaline lendamise tunne või mitte. Mõni lend, mida ka ilma tõttu juba tükk aega oli edasi lükatud, tühistati ikkagi peale mitmetunnist ootamist. Seda suurem oli ärevus võimaliku lendamise ja raputamise ees. Meil siiski vedas ja 17:45 asemel väljusime 20:30, lend oli sujuv ning südaööl olime Lissabonis.