Meie 400h Austraalias: ca 160h päikest, 80h autosõitu, 60h telgis ööbimist, 50h purjetamist…

Pühapäeva hommik, Austraalia 11s päev, läbitud sõidukilomeetreid juba ca 3000 ringis. Võtame endale vabaduse sel hommikul sisse magada ja omas tempos kulgeda, ainsaks kohustuseks pesupäev. Kaua magamisest ei tule aga tänu akna taga tuure koguvale linnuorkestrile midagi välja ja peale lõunat hakkab juba vaikselt ligi hiilima igavus…

Kui algselt oli plaan esmaspäeva varahommikul Sydney poole sõitma hakata, et hilisel pärastlõunal kohal olla, siis otsustasime ikkagi juba õhtul teele asuda ja mõnes nelja-viie sõidutunni kaugusel asuvas kämpingus öömaja leida. Kui siis teel olles erinevaid telkimisplatse hakkasime otsima, saime peagi selgusele, et peale viite õhtul pole Austraalias küll mõtet plaanitegemist jätta. Ükski telefon enam ei vastanud ja tuli hakata mõtlema plaan B peale, milleks oli siis autos magamine või võimalikult soodsa hosteli leidmine. Kilukarbitunnetust me väga ei ihaldanud, seega hakkasime hotellivariante otsima. Ega seal väga valikuid ei olnudki, sest hinnad on Austraalias suht ulmelised. Kõige soodsam variant oli noortehostelis neljane naridega tuba ja selle eest oli kokku taks 120 taala, selle hinna sees sisaldus ka “tee ise oma voodi ära” pakett. Ütleme nii, et Aasia on oma puhaste, odavate ja kõrgetasemelise teenidusega kodumajutuste ja backpacker hostelitega ära hellitanud, aga pole hullu, pidin seal voodiputukate hirmus end kõigest viis tundi kratsima ja saimegi taas teele asuda. Sydneysse jõudsime juba ennelõunal ja jalutasime lihtsalt niisama ringi, nägime ära kuulsa ooperimaja ja Harbour Bridge’i ning nautisime miljoni dollari vaate kõrvale rahamagusat 10 taalast siidrit. Pärastlõuna veetsime aga kuulsal Bondi beachil, kuhu õnnestus sattuda just haialarmi ajal. Rannas üürgas sireen, surfarid aeti veest välja, vetelpääste paadid sõitsid merele ja helikopter tegi ranna kohal tiire – täielik action pakett.

Meie järgmine telkimisplats asus Sydney äärelinnas hipikommuuni laadses asumis, kus saime enda kasutusse enam-vähem telgisuuruse maalapi vaatega kõrvalmajakese ees diivanil suudlevatele tudengitele. Väga paljud asunikud olid seal end pikemaajaliselt sisse seadnud ja see oli nende jaoks ilmselt üks soodsamaid ööbimisvariante linnas tööl käimiseks. Sydney läheduses oli öö juba palju jahedam ning minul oli isegi paksu teki all lausa külm magada. Hommikul oli plaan taas varakult startida (äratus nii 5 paiku), kuna päevakava oli suht tihedalt täis planeeritud, aga meie õnnetuseks oli seekord uus autohäda kaelas – seekord siis oli autol aku tühjaks saanud. See probleem oli küll õnneks kiirema lahendusega kui rihma katkiminek ja pidime leppima kõigest pooleteisttunnise viivitusega (peale auto tööle saamist läksime veel autopoe avamist ootama, et järgmiseks ööks akulaadija osta). Automure selleks korraks taas lahendatud, sõitsime minu suurel nõudmisel ca 1,5h kaugusel olevatesse mägedesse, Blue Mountains. Seal nägime ära kuulsa Three Sisters vaate ning saime natuke matkata ka ühel väidetavalt sealse piirkonna parimal, National Pass, rajal. Oh, kuidas ma oleks tahtnud seal veel kauem ringi matkata, need rajad olid nii mitmekesised ja huvitavad. Ma olin nagu väike laps, kes iga nurga taga muudkui edasi jooksis, et äkki järgmise nurga taga on veel ägedam vaade. Mägedes lihtsalt on midagi nii erilist, eriti kui oled kasvanud Eesti laugel maastikul. Peale matkamist oli aeg taas tagumik mugavalt sisse seada ja võtta ette ca 10-tunine sõit Byron Bay poole. Sealne telkimiskoht oli mere ääres ja kohe varahommikul sai joosta Vaikse Ookeani päikesetõusu vaatama. Byron Bays jalutasime päeva peale lihtsalt niisama ringi, said nähtud nii kuulus majakas kui surfirand. Tegemist taaskord väga mõnusa hubase surfilinnaga.

Austraalia viimaseks päevaks oli Elerinil ja Brianil meile ülatus planeeritud. Ainus, mida nad ütlesid, oli see, et hommikul kell kolm on äratus ja Elerin viib meid Gold Coastile. Eks ma tegin omad järeldused, et nii varane ärkamine peab olema ometi seotud päikesetõusuga ja tegemist saab seega olla mingi sillaronimisega, mida oli kunagi Elerinile maininud või kuumaõhupalli sõiduga. Ja viimane ta oligi! Taas üks unistus vähem täita! Mis ei tähenda muidugi seda, et see nüüd üheks ja ainsaks korraks peab jääma. Peale kuumaõhupallisõitu, hommikusööki  ja veinidegusteerimist tegime nii, et meie läksime omapead Gold Coasti avastama ja Elerin viis Trevori meremaailma, kus nad siis atraktsioonide peal Trevori näoilmetest hindamatuid kaadreid said.

Kokku sõitsime oma Australia reisi jooksul läbi vist ca 6000km ja telgis magasime enam öid kui voodis. See riik on lihtsalt nii suur ja lai, et kõikide põnevate kohtade nägemiseks ei piisa vist isegi kiire tempo juures paarist-kolmest kuust. Ka paljud kohalikud pole oma maad läbi ja lõhki näinud, sest isegi nende jaoks on soodsam minna puhkama pigem Aasiasse kui reisida kodumaal. Loodus on Austraalias muidugi imeline ja tõeliselt mitmekesine, on rannad, mäed, kõrb, vihmamets jne. Loodetavasti tulevikus õnnestub veel sinna minna ning siis juba pikemalt. Järgmisel reisil sooviks teha outbacki trippi, näha Ayers rock’i, matkata rohkem vihmametsas ja mägedes, sõita mööda Great Ocean Roadi ja olla lihtsalt nii, et hakkaks kohe igav (kohe ikka mitu korda igav).

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kui me laupäeva varahommikul GC lennujaama poole sõitsime, siis üks auto sõitis meile kõrvale mille juht nägi kõvasti vaeva, et meie tähelepanu auto tagaosale juhtida. Poole tunni kaugusel lennujaamast seisime teepervel tühja tagumise rehviga. Sellegipoolest lahenes kõik taaskord õnnelikult ja suutsime järgmise tanklani välja sõita ning ka normaalsel ajal lennujaama jõuda. Ma pole veel märganud, et meil mõnel varasemal reisil nii palju tehnilisi viperusi oleks olnud!

Kruiisimine merel ja liival

Kui hommikul Airlie beachi jõudsime oli meil seal veel parajalt aega, et teha rahulik hommikusöök ja jalutada väikestes surfibutiikides. Airlie on armas pisike lõõgastunud olekuga linnake, kus suuremat inimliiklust tekitavad ikkagi turistid, kes Suurele Vallrahule suundumas. Poed on kõik Roxy, Billabong ja Quicksilver tüüpi, mis suunatud prilli-mütsi-bikiini-surfi-sukeldumiskraami tarbijatele. Oh, kuidas mulle meeldib see surfiriiete stiil ja värvid, et küll on kahju, et meil seda rannaaega ikka piinlikult vähe on.

Suur Vallrahu ja lein

Kaks päeva ja kaks ööd seilamist maailma suurima korallrifi kohal – tundub nagu unelm, eks? Kõik siiski päris nii lilleline ei olnud, nagu näiteks võitlemine merehaigusega ja GoPro otsimine lõputust korallimerest… OK, no tegelt dramatiseerin praegu natuke üle ka, tegelikult oli see vaatamata kõigele sigalahe!

Reisiseltskonnaga vedas meil väga, kuna kõik olid noored ning sekka ei sattunudki ühtegi hiinlast-jaapanlast. Jah, neid on igal pool mega palju ja nad on jube lärmakad ning üledramatiseerivad. Siinkohal pean vabandama, aga ma pole iseenda rumalusest ja laiskusest nende kahe rahvuse erinevust endale päris selgeks teinud. Kummad need ongi, kes räägivad nagu haukuvad koerad? Igatahes, kokku oli meid lisaks kahele meeskonnaliikmele sellel kruiisil 12 inimest, kellest viis moodustasime juba me ise, üks saksa poiss, kes armastas iseendaga rääkida, üks snoobidest üliagar viieline saksa-šveitsi paarike, üks lahe inglise paarike, üks inglise noor jeesus (no ikka selline kõhnake lokkis juuste ning heleda pika habemega ja puha) ning üks kapteni kõiketeadjast ärimehest pidevalt paljastuva õllekõhuga sõber. Purjekal jagus kahes peatuses ka lisakülalisi. Ühes kohas lendas masti peale lumivalge kollase lakaga papagoi, kes oli harjunud skipperi käest maiustamiseks küpsist saama ning teises peatuses tulid kapteni kutse peale kaljunukkide vahelt välja kotkad, et õhku visatud lihasaagile täpsuspüüdmist teha.

Esimene põrastlõuna merel oli üsna tasasel veel ning lihtsalt imeline! Kujuta ette, kui paned selga oma kõige värskemalt soetatud päevitusriided, mille kandmist oled juba ammu oodanud ja planeerinud ning siis sätid ennast sisse purjeka etteotsa, jalad vee poole rippumas, käes jahutav siider, silmad kinni ning nägu paitamas õrn tuulehoog ja soe päike. Imeline, ma ütlen! Edasi viis tee meid Falsa Narasse snorkeldama ja kuna Austraaalia kirdevetes on suur oht saada kõrvetada ohtlike meduusidega, siis oli kohustuslik alati kanda kalipsot. Trevori jaoks oli sptesiaalselt olemas ka pisike eriti nunnu kollaste neoontriipudega kalipso. Esimese päeva snorkeldamise kohta ma küll kahjuks kalade ja korallide osas jään kirjelduse võlgu, sest mul oli ühe teise “projektiga” käed-jalad tööd täis. Nimelt jõudsin ma vette minna ja hakata teiste poole ujuma, kui äkki tundsin, et GoPro oli varuka küljest lahti tulnud. Nöör millega ta mu küljes oli, oli katki läinud. See põks mu südames sellel ebameeldiva avastuse hetkel! Kutsusin kohe kapteni kummipaadiga appi ja Brian hakkas ka sukelduma ja otsima, aga kahjuks ei paistnud mu kaamerat kusagil. Mul oli tegelikult oranž hõljuk ka GopPro’l taga, aga kuna monopod oli ka küljes, siis ehk oli sellega koguraskus ikkagi liialt suur. Ega ma polnud kunagi tulnud ka selle peale, et hõljukit üldse vees ennem testida. Kaamera sidusin enne vette minekut spetsiaalselt veel kalipso varrukal oleva nööri külge, kui kapteni abiline laevas need kaua kõlama jäävad sõnad ütles: “Viimane asi, mis sa soovid, on oma GoPro kaotada.” Tema sõnaski selle ära! Keegi peab ju süüdi olema! Ülejäänud õhtu saatsin mööda suht tuima zombie näoga, kuigi ei saaks öelda, et ma purjeka külge riputatud võrkkiiges olemist ja tähistaeva vaatamist ei nautinud.

Uskumatu, kogu Bali reisi materjal ja natuke Austraalia algusest on lihtsalt hetkega läinud. Pea nelja tunni jagu kaadreid. See, kuidas ma mägedes metsas jalutades kohviube noppiva vana tädikesega kokku sattusin ja kes mu kaamerasse oma laia hambutu naeratusse suunas, see kuidas me paduvihmas rolleriga riisipõldude vahel koduteed otsisime, see kuidas me paradiisiranda läksime ja sattusime sellise raju tormi kätte, et puud raksudes murdusid, see kuidas meid Amedis kohalikule poissmeesteõhtule kutsuti ja me kohaliku erootikatantsu tunnistajaks olime, see kuidas me Mt Tamborinis jalutasime ning Elerin madu nähes tormijooksu tegi jne jne. Kusjuures mul oli just mälukaart varsti-varsti täis saamas. Edaspidiseks õpetuseks olgu siis see, et mälukaardid pigem väikesed ja palju!

Teise päeva hommikul ärkasin selle peale, kui  mootorile hääled sisse pandi ja see mis järgnes, ei olnud sugugi meeldiv. Pea paar tundi korralikku raputamist. Jah, justnimelt raputamist, mitte loksumist. Olin oma asemel külili ja kuigi tean, et alati soovitatakse lainega üles horisonti vaatama minna, siis mulle tundus, et ehk elan selle kõigutamise ikka voodis vaikselt külili olles ja silmi kinni hoides üle. Kui aga Evert poolel teel oksendama minnes minu voodi juures peatus ja Trevorit vaatama palus minna, kuna tal oli ka halb olla, siis ei olnud mul enam varianti, kui püsti tõusta. Kolisime üles tekile ja kogu ülejäänud päeva üritasin õlgu silmapiiriga ühel joonel hoida. Taaskord tõdesime, et meist merekarusid ei ole. Muus osas olid teise päeva plaanides kaks rannapeatust ja kaks snorkeldamispeatust. Hommikul kohe esimene retk viiski Whitsunday saarele Hill Inlet Lookouti, kust avanes imeline vaade türkiissinisele veele, kuhu hiljem ka oma jalad sisse saime kasta. Astumine maailma ühele ilusaimale rannale, Whitehaven beach, oli maagiline. Liiv olit tõepoolest lumivalge, imepehme ja krudisev, vesi oli nii hele ja moodustas erineva sügavusega kohtades heledamaid ja tumedaimaid siniseid varjundeid. Meie polnud tõepoolest varem veel võrdväärsele rannale sattunud. Tänu varahommikusele üle lainete hüppamisele, jõudsime randa ka just piisavalt vara, et suuremaid turistimasse vältida. Lahkuma asudes tuli järjest mitmeid paaditäisi inimesi juurde ning siis poleks enam endast ilma taustal selfiesid tegevate jaapani turistideta võimalik pilti teha olnud.

Snorklimispeatused pakkusid ka väga palju elamusi, kuna osad kalad olid seal pea minusuurused ja ei peljanud ka otse nina alla ujuda. Ma olen muidugi üldse vähe snorkeldanud veel oma elus, aga see oli nendest mõnest korrast Tais ja Balil palju võimsam. Kalu on tõesti palju ja väga värvilisi ning koralliaiad oli veepinnale nii lähedal, et päris raske oli kriimustamata hakkama saada. Brian on vees nagu kala ning sukeldub aga lupsti maskiga vee alla. Tal õnnestuse vees ühte pisemat haikala jälitada ja ühe suure kalaga “the ultimate selfie” saada.

Kolmanda purjepäeva hommikul otsustas kapten, et lubab roolima ka kõik huvilised ja oi, kui hirmus see minu jaoks oli. Ma ei ole sügavsinise põhjatu merega just väga hea sinasõber ja ammugi ei tea ma kui suur purjeka kalle on veel turvaline, aga kui roolis on nõrguke naisterahvas, kes seda tuules olles vastusuunda ei jaksa pöörata ning masti kalle läheneb juba 90-kraadile, siis ma eelistan, et sel hetkel oleks rool ikkagi kogenud kapteni kätes. Nii ma siis sel koduteel pea 90 kraadise nurga alla istudes vaikselt närveerisin, kuni enamus soovijatest olid oma sõidu tehtud saanud. Ma olen vist liiga vanaks jäänud, et nii arglikuks olen muutunud…

Teddiga liival

Küll oli tore pärastlõunal vahelduseks turvaliselt kahe jalaga maa peal olla. Kõikusin veel küll järgmised paar päeva, aga vähemalt oleks kukkudes ainult käed või jalad marraskil, mitte all põhjatu ookean ja vett täis kopsud. Airliest sõitsime tagasi Bundabergi lähedal olevasse Elliot Headsi, kus juba varem olime telkinud, et siis Brian saaks hommikul kohe Audil rihma vahetatud ning rendiauto tagasi antud. Ca 9h sõitu ja olimegi pimedas kohal. Uuel päeval said remonditööd tehtud peale lõunat ning kuna siis poleks enam Hervey Bayst Fraseri poole mineva praami peale õigel ajal jõudnud, broneerisime endale 4-veduse auto järgmiseks päevaks ja kasutasime õhtul ära võimalust minna käpingust ca 15km kaugusel olevasse kilpkonnade varjupaika. Mon Repos Turtle Sanctuary’s oli meil võimalus näha pisikesi beebikilpkonnasid maa seest välja tulemas ning merre minemas, et alustada oma pikka eluteekonda. Väga maagiline tunne oli olla selle tunnistajaks ning saime kilpkonnade kohta teada väga palju huvitavaid fakte.

Taaskord uus hommik ning varajane start, et olla hiljemalt kella kaheksaks paaritunnise autosõidu kaugusel olevas Hervey Bays autorendifirma ukse taga. Peale tunniajast videoõpetust ja hoiatusi said poisid Teddi võtme kätte ning võisime kogu kraami taas ühest autost teise ümber pakkida ja sadamasse suunduda. Ülesõit kestis talutavad 30 minutit ja poisid võisid oma liivasõiduskused proovile panna. Fraseri saar on maailma suurim liivasaar, 120 km pikk ja 24 km lai, ning vastupidiselt tavapärastele liivaväljadele, kasvab selle liiva peal taimestik – ka vihmamets. Asfaltit on saarel ehk alla kilomeetri, kahe kuurorti juures, ning kõik ülejäänud teed on liivast. On rannateed, kus sõit toimubki otse rannaliival, paralleelselt veega, ja siis on sisemaa teed, mis on ikka eriti rajud ja üsna raskelt läbitavad. Oma autoga nendes sügavates liiva ja kännu aukudes poleks küll raatsinud sõita, aga Teddi meil oli just sellisteks sõitudeks ehitatud. Teddi oli beeži ja rohelist värvi 90-ndatest pärit Jeep Cherokee, kellel kere kõrgemaks tõstetud ja just Fraseri teede jaoks sobivad kangemad vedrud alla pandud. Teddi meile päris alati aknaid avada ei soovinud ning muusikat ei mänginud, aga kellele see muusika, kui sul on kõrval merekohin ja tuulevilin. Pealegi, Teddi oli ikkagi praktiline tööloom ja selle juures isegi üsna fotogeeniline.

Kahe päevaga saime nähtud suurema osa peamistest vaatamisväärsustest, millest eriti mainimist väärt on Pinnacles mitmevärvilised liivakaljud, Lake Wabby, milleni jõudmiseks on vaja esmalt rassida 40 minutit mööda paksu liivaga rada sisemaa poole, siis metsast lagedale jõudes avaneb vaade kui kümnekordsele Piusale ning peale väikest värskendavat kastmist järgneb taas 40 minutit korralikku liivas sumpamist, Indean Head lookout, kust avaneb vaade kahele poole rannajoonele ning sisemaa üüratutele liivaväljadele ja Lake McKenzie oma lumivalge ja ülipehme liiva ning helesinise veega. Kogu selle aja jooksul nägime ainult ühte dingot. Muidu on neid seal väga palju ning nende eest joosta, maa pinnal süüa, toitu laokile ja lapsi järelvalveta jätta ei tohi. Vastavalt suurtele hoiatustele saigi valitud aiaga piiratud telkimisala, mis iseenesest ei tähendanud, et looduslikkust vähe oleks. Kuna kogu telkimispiirkond oli nii suur, siis aeda ei märganudki ja ka sinna ala sisse jäi paks mets, palju linnulaulu ning hommikul kaks äkiliselt meie poole tulevat roomajalist. Seekord ei olnud tegemist ussidega vaid olid mingid 60-70 sentimeetrit pikad tursked sisalikulised. Esimene ehmatas meid, kui kuulsime puu otsas midagi sahistavat allapoole liikumas ja mõne aja pärast pani üks meid kõikki laua peale hüppama, kui joostes tee poolt lähenes. Too, kes mööda maad tuli, oli nii julge, et ühegi toikaga ei saanud tast alguses lahti. Ta oli nimelt maias meie laua alla kukkunud porganite ja muude toidupalakeste peale, aga lõpuks lasi ta meid ikkagi laua pealt maha telki pakkima.

Maismaale saamiseks oli meil broneeritud kõige hilisem poole üheksane praam, mida tegelikult erinevatel infolehtedel välja ei reklaamita ja ka alguses Fraserile suundudes meile seda sadamatöötaja millegipärast väga müüa ei soovinud, aga jäime oma nõudmisele kindlaks ja saime tänu sellele Fraseril teise päeva rahulikus tempos võtta. Sadamasse praami ootama sõitsime enne pimedat ja saime veel ennem ülesõitu 10- taalase veiniklaasi saatel Kingfisher lahe kail päikeseloojangut nautida ning hiljem auto kõrval asfaldil pikniku pidada. Ennem, kui tagasi sisemaal olles kodupoole liikuma saime hakata, tuli taaskord asjad ühest autost teise tõsta ja poistel Teddile liiva ja soolavee jääkide puhastamise näol korralik värskenduskuur teha. Meie Elerini ja Trevoriga alustasime samal ajal autos juba magamisprotseduuridega. Koduteel oli pikkust umbes neli tundi ja lihtne see autojuhile ei olnud. Üritasin endal ka ikka tikke silmavahel hoida ja Brianile seltsi pakkuda. Tõenäoliselt ajasin suht mõttetud ja seosetut juttu, esitades iga lausega suht suvalisi ja erinevatest teemadest pärit küsimusi, aga sellel kõigel oli üllis eesmärk Brianit teadvusel hoida. Ja oh mind rumalat, kes ma algselt kogu Austraalia reisi planeerides enamus sõite poistele öö peale üritasin sättida, et kogu päevavalguse ajast maksimumi võtta. See lühikegi pooleldi öösse jäänud sõit näitas, et praktikas see nii lilleline ei oleks olnud. Kui lõpuks öösel kolme paiku koju jõudsime, roomasime räpastena voodisse pehmete valgete linade vahele. Paradiis!

Kohtumine nunnu labradori, mao ja prügikollist kalkuniga

Tagasi Eesti auklikel teedel!

Tagasitulemise tegi vähegi mõnusamaks see, et ilmad olid päikselised – ühel tagasitulemisele järgnenud päeval näitas auto kraadiklaas lausa 14 kraadi – ning valges ärkamine ja töölt kojujõudmine tunduvad ka lausa luksusena. Kuigi ka koju saabudes oli elul meile üllatus varuks. Nimelt olime köögis kubu valguse sisse jätnud ja naabrimees ütles, et kuskil kaks nädalat põles, kuni katki läks. Pirn oli läbipõledes aga lühise tekitanud ja kogu voolu kilbist välja löönud. Meie jaoks tähendas see vaatama päikselisele ilmale 14 kraadisesse tuppa saabumist ja külmkapi suurpuhastust. Boiler ei jõudnud ka õhtuks vett üles soojendada ja seega piirdusime kuivsaunatamisega, et kehatemperatuuri vähegi normaliseerida. Teretulemast koju!

Kui nüüd kolm nädalat ajas tagasi minna, Austraaliale eelnenud viimasesse Bali päeva, siis algas see sellega, et rolleri rehv oli tühi. Ebaõnn ikka muudkui üritas endast tasahilju märku anda. Andsime katkisest rehvist majutusse teada ja jalutasime seni mõnesaja meetri kaugusel olevasse warungi hommikust sööma. Tagasi majutusse saabudes ootas meid ees uus kaunitar, veel vanem kui eelmine, läbitud sõidukilomeetreid 40 000 ja peale, aga endiselt sõidukorras. See andis meile viimasel päeval võimaluse nautida veelgi peatee sõidumärulit, mitmeid sadu trepiastmeid ja kauneid rannalaguune. Pimeda saabudes kogusime hotelli trepialusest oma kompsud kokku ja lahkusime taksoga lennujaama poole.

Kohal

Varahommikul Austraaliasse saabudes olime kõik väga elevil, aga eriti põnevil oli just Trevor, kuna tädi Elerin oli lubanud sünnipäeva tähistada. Ja igaüks ju teab, et kõigi õigete kommete kohaselt kaasneb sellega ka kingitus (vihje ju oli veel kaua unistatud Lego Minecraft kaevanduse näol antud). Piirikontroll lähtus aga põhimõtetest, kes kannatab, see kaua elab. Esimene peatus passikontroll: saime noomida, et meil peatumiskoha aadressi ega kontaktisiku telefoninumbrit polnud märgitud (see kõik ju ikka meie turvalisuse nimel). Teine peatus: uus passikoopia tegemine, kuna esimeses läks midagi nihu. Kolmas peatus toll: kas on või ei ole deklareeritavat kaupa. Kuna mul oli kotis Briani jaoks üks metsseakonserv ja liha ei tohi ilma deklareerimata riiki sisse tuua, siis märkisin loomulikult kõik dokumentidel ausalt. Küsiti ainult, mida ma deklareeritava kauba all silmas pidasin ja suunati järgmisesse sabasse. Neljas peatus ja sedakorda viimane peatus: biokontroll. Seal tuli seista üksteise taga laia joone peal ja visata seljakott joonele, nunnu labrador nuuskis kõik inimesed ja kotid mõlemalt küljelt läbi ning olimegi suutnud pea poolteist tundi erinevate tegevustega sisustada. Viisadokumente, mille peal oli spetsiaalselt kirjas, et see mitmeleheküljeline ports peab väljaprinditult kaasas olema, ei soovinud keegi näha. On rõõm teada, et oled kandnud kaasas midagi ebaolulist, samas kui kotis on iga millimeeter arvel.

Kõigepealt läksime koju, nautisime meile valmistatud hommikusööki ja kui olime jõulu- ja sünnipäevahooajast kogunenud kingitustega üle küllatud, olime valmis linnapeale suunduma. Elerin viis meid South Banksi, mis on Brisbane’i kesklinnas jõe äärde rajatud tehisrannakeste ja basseinide kogum. Liiv, palmid, jäätis, vetelpääste ja kõik jutud! Kuna olime seal tööpäeval, siis saime ruumi poolest laiutada ja jagasime basseini peamiselt värskete emadega. Nädala sees ja pühadel pidi see paksult inimesi täis olema, kuna Brisbane’il ei ole oma supelranda ookeani ääres – selleks tuleb pisut linnast välja sõita. Kogu ala oli väga puhas, ühelt poolt ümbritsetud väikeste kohvikute ning teiselt poolt jõe ja kõrgete kontorihoonetega. Mis mind üldse Brisbane’i puhul imestama pani oli see, et kesklinna alast väljas ei olnud eriti kõrghooneid. Näiteks Holland Park, kus Elerin ja Brian elasid, oli ilma tipptunnita ca 10 minuti kaugusel keskusest ja seal olid peamiselt eramajad, märkasin ainult üksikuid 2-3-korruselisi kortermaju. Nagu meil Kristiines ja Nõmmel on eramajade piirkond, ainult, et Brisbane on oluliselt suurem linna kui Tallinn ja isegi madalaid kortermaju tuli äärelinnas tikutulega taga otsida. Majade ees vohavad palmid ja erinevad puuviljapuud ning see kõik jätab sellise mõnusa hubase väikelinliku tunde.

Jookse Elerin, jookse!

Teisel päeval soovisime juba natuke rohkem ringi matkata ja otsustasime minna Mt Tamborine rahvusparki mõnele lühemale rajale, et kogeda vaateid, vihametsa, veesilmasid ja kõike sellist, mis Austraalia metsadele mõeldes kohe silme ette tuleb. Mul oli küll algselt soov minna Lamingtoni rahvusparki O’Reiley Treetop radadele, aga Brian arvas, et see jääb liialt kaugele ning meil oli vaja veel õhtul ettevalmistusi teha laupäeva varahommikul algavaks automatkaks. Mt Tambrorine’s valisime ühe 3,5km pikkuse raja, mille ideaalis oleks saanud läbida ringiratast. Rada langes mööda vihmametsa alla ja pärast üles, teepeale jäi erinevaid väga põnevaid jämedaid ning kõrgeid puid, eksootilisi palmipuid, tuulest räsitud ja mahalangenud palmilehti, nägime päris suurt kaani ja oli ka esimene kohtumine kalkuniga, mis nagu hiljem selgus on seal metsades väga tavaline ja tüütu, temperatuur oli mõnus ning mets pakkus parajat jahutust.

Esimene pool rajast viis väikese vaateplatvormi ja koseni ning teisel etapil suutsime lihtsalt ära eksida. Mingi hetk avastasime, et see „tee“ mida mööda kõnnime ei tundu enam väga raja moodi olevat ning lõpuks kadus ka see olematu äratammutud lehtedega rajake ära. Mõnda aega ekselnud, otsustasime, et mõistlik oleks tagasi minna ja mitte oodata, kuni oleme täitsa võsas, õues pime ja telefoni akud tühjad, ning peagi leidsime üles ka õige raja. Uus rada läks ühel hetkel üle vesiseks pinnaseks – justkui nagu madalaks soiseks järvekeseks, mis tekkinud suurest vihmast ja üleujutusest. Üle selle veekogu sai ainult mööda mahalangenud palki ja kui mina, Evert ja Trevor olime juba üle jõudnud ning Elerini saabumist ootasime, siis poolel teel ta peatus ja lihtsalt jooksis elu eest tagasi. Ma enam ei mäletagi, kas ta karjus ka või mitte, see kõik nägi üsna humoorikas välja ja selle dramaatilise spurdi põhjustajaks oli üks madu. Madu oli ennast ähvardavalt püsti ajanud ja kui hiljem tehtud foto põhjal liiki üritasime selgeks teha, siis leidsime, et tegemist oli tõenäoliselt punakõhulise musta maoga, mis pole küll surmav aga siiski mürgine. Elerin ei olnud loomulikult nõus enam sama teed tagasi tulema ja ringiga ümber veekogu minekuks ei tundunud ka väga head versiooni olema. Algselt mõtlesime, et proovime, kuidas oleks edasi minna, aga siis lõppes mahakukkunud palk lihtsalt keset vett ära. Evert hakkas juba Trevorit sülle võtma ja proovima kuidagi üle vee astuda, kui avastas, et kohe palgi otsas teise puu all paistis kerratõmbunud madu. No selge, olime lõksus kahe mao vahel! Kiire perenõupidamine ja otsustasime, et läheme ikka tuldud teed tagasi ja proovime palgi kõrval kivil olevast maost mööda hiilida. Too hakkas meie liginedes muidugi taas pead tõstma, aga pisut aega oodates läks ta õnneks mingi hetk kuhugi palmilehe alla peitu ja saime mööda.  Kogu selle kaarutamisega saime kena kilomeetri oma matkale otsa. Metsas jalutades selgus ka see, miks Brian muigama hakkas, kui eelmisel päeval kodus matkamamineku soovi avaldasin ja arutasime, kuhu kõige mõistlikum ajalises mõistes oleks minna. Elerin nimelt polevat just meeletult suur metsa fänn. Tore, et saime talle siis kohe teisel päeval madu tutvustada!

Plaanide muutus

Kui õhtul kodus tripiks asju hakkasime pakkima, helistas mingi hetk Brian, kes veel tööl viimaseid puhkuseelseid toimetusi tegi, et ta peab ikkagi laupäeval ise haige kolleegi asemel tööl olema ja saame kella viiese stardi asemel hoopis lõunast liikuma hakata. Tal oli muidu laupäevast 1,5 nädalat puhkust võetud. Algne plaan oli laupäeva varahommikul Brisbane’st 3 km kaugusel oleva Rainbow Beachi kaudu Fraseri saarele minna, aga plaanide muudatus ajas reisikava segamini, sest pärastlõunal startides poleks meil mõõnaga klappinud ja me poleks sadamast enam mööda randa edasi telkimisala poole saanud. Tõusu ajal ei ole nimelt mõned rannad autoga läbitavad ja seal saarel liiklus peamiselt mööda rannajoont käibki. Valisime siis ühe teise telkimisplatsi, kuhu jõuaks enne pimedat ja samas oleks jälle natuke lühem maa järgmisel päeval edasi sõita. Otsustasime esimesel ööl telkida Brisbane’is 5 sõidutunni kaugusel olevas Elliot Heads Holiday pargis, kus õnnestus peremehe lahkuse peale saada väga hea hind, oli vist alla 40 dollari meie kõigi peale elektriga telkimiskoha eest. Austraalias oli keskmine telkimiskoha hind eraparkides meie viiesele seltskonnale kuskil 60 dollari ringis, mõni koht ka kallim. Kui aga leida sobiv telkimine mõnel riigi platsil (a la nagu meie RMK), mis küll enamjaolt nõuavad ligipääsuks 4WD (neliveduse auto) olemasolu, siis on taks ca 6 dollarit/inimene. Telkimiskohtades on üldiselt olemas elekter, vesi telgi kõrval platsil, eraldi võtme või koodiga ligipääsetavad dušširuumid, pesupesemisruumid ja vabalt kasutatavad puhtad väliköögid koos gaasigrilliga. Meie enda telkimisvarustus sisaldas 10-kohalist telki, mille sai üles pea kümne minutiga, pisikest Weberi gaasigrilli, ca 100*50*15cm kollast kohvrit, mis avanes imeliseks pinkidega lauaks, kahte madratsit ja autokülmikut. Nii on lausa lust telkida, magamine mugavamgi, kui mõnes hostelis.

Järgmisel päeval kui hommikusööki valmistasime, avastas Evert äkki auto taga midagi rippumas ning edasise uurimise käigus selgus, et autol oli pool rihma maha jooksnud. See pool, mis veel peal oli, ei jätnud just sellist muljet, et see meid turvaliselt 8 sõidutunni kaugusele viib. Taaskord plaanide muutus. Kuna pika otsimise peale Bundabergi autopoodidest sobivat rihma ei leidnud, tuli Audile uus rihm tellida, et kui hiljem Whitsundayst tagasi sõidame, see ära vahetada.  Kuna meil oli ikkagi esmaspäeva hommikuks broneeritud kruiis põhjapool ees ootamas, siis tuli võtta rendiauto, kõik asjad ümber laadida ja asuda 8-tunnisele teekonnale. See kõik lõi sassi ka plaani järgmisesse telkimiskohta valges jõuda.

Olin broneerinud ühe kena mereäärse telkimisplatsi Cape Hillsborough rahvuspaki QLD lehelt, mille nime googeldades tulid ainult erinevas versioonis imelised kängurutega rannapildid, aga kuna me jõudsime kohale kottpimedas, siis jäi ainult loota, et me telki mõne kahtlase eluka peale ei püstita. Looma me eest ei leidnud, küll aga ühe üksinda telkiva vanema mehe, kes nädalavahetuseks rahu ja vaikust nautima oli tulnud (nagu „backpacker killer“ või nii, oli Brianil tavaks öelda ühe Austraalia kriminaalse juhtumi põhjal). Meesterahvas osutus siiski lahkeks, aga eks seda nad ole alguses kõik. Antud telkimisplats oli ilma vooluta ja meil olid just sellised hästi paksud madratsid, mis vooluvõrku pannes ise õhku täis lähevad ja nende täispuhumine oleks ilmselgelt võtnud kogu öö. Saime telginaabrilt õnneks laenuks ühe pisikese kompressori, mille me kahjuks üsna pea ära suutsime lõhkuda. Kuna õhku tuli aeglaselt peale ja madrats oli üüratu, siis see lihtsalt kuumenes üle ja voolik läks katki. Mis siis ikka, meie lükkasime küljealuse olemasolevate rannarätikutega pisut pehmemaks ning Elerin ja Brian said magada ¾ tühja madratsiga, mis osutus siiski ebamugavamaks, kui meie küljealused 3 rätikut.

See öö, see oli vist üks pikemaid mu elus. Esiteks olid linnud meeletult lärmakad, teiseks kostus paar korda öö jooksul meeletult valju dingode ulgumine, kolmandaks pidin öö jooksul kaks korda kreepsu saama telgi lähedalt kostuva sahina peale, mis hommikul selgus, et olid põõsastes hüppavad kängurud ja neljandaks ärkasin kolina peale, mis telgiluku avades selgus, et oli välja unustatud prügikastis tuhniv kalkun. Ma mäletan, kuidas ma esimese hirmutava sahina peale lohutasin ennast mõttega, et pole hullu, varsti on hommik, aga hommik lihtsalt ei saabunud ega saabunud. Brian ja Elerin olid ka öösel telgi otsas oleva veerandtäis madratsi pealt telgi keskele põrandale kolinud, sest Brianil ei olnud mingit soovi öösel selle peale ärgata, kui dingo talle läbi võrgu näkku hingab. Hea naabrimees backpacker killer veetis aga kogu öö südamerahus lageda taeva all. Hommikune pakkimine sujus üle ootuste kiirelt ja Airlie beach, kust startis meie Whitsunday kruiis, oli kõigest pooleteise sõidutunni kaugusel.

Hati-hati, oled Balil!

Meie esimene 4-nädalane reis ja ikka tundub vähe! Esimesed 8 päeva oleme ringi tiirutamas Balil ja siis pea 3 nädalat Austraalias. Lõpuks ometi läheme Elerinile Ja Brianile külla!

Pisut lähemalt siis ka pealkirjast. Hati-hati on siin kirjutatud mitmetel teeäärsetel siltidel ning see tähendab aeglaselt. Kui googeldasin selle sõna kohta siis tegelikult sõna hati on otsetõlkes süda ja väljendi all peetakse lisaks ettevaatlikkusele silmas ka seda, et hoolitse enda ja oma südame eest. Peale selle teeäärse sildi on Balil veel mitmeid korduvaid asju, mis jäävad seda saart meenutama. Alustuseks on siin näiteks palju kanu ja kukkesid, nii väikeseid kui suuri, lihtsamaid ja uhkemavärvilisi ning loomuliku ja värvitud sulestikuga. Kanadel on vähe lahedam põli, aga kuked peavad enamasti leppima 40cm diameetriga punutud korvi all olemisega. Kukkedega seoses tekkis kohe ka küsimus, et kust mul ometi oli peas arusaam, et kuked kirevad koidikul, kas meil õpetatakase seda koolis või on see vana talurahva tarkus? Bali kuked kirevad igatahes päev läbi ja eriti tublisti ka öösel.

Palju on siin veel ka alati naeratavaid kohalikke, nagu ka mitmetes teistes Aasia riikides, koeri, warunge, Bintangi (kohalik õlu), rollereid, üsna uusi Toyotasid ja Hondasid, riisipõlde, pühakodasid, viirukeid, randasid, surfareid. Koerte kohta ütles kohalik, et see on neil püha loom ja koduvalvur, koer peab saama vabalt elada ja rihmade külge teda ei aheldata, kuigi mõned korrad ikka nägime keti otsas koera ka. Lehm neil siis ilmselt nii püha loom ei ole, kui India hindude seas tavaks on, sest neid nägime ainult keti otsas. Õnneks olid vabakasvatusega koerad inimeste suhtes ignorantsed ja hammaste näitamine käis ainult omasugustele.  

Toidust rääkides, ei saa üle ega ümber sõnast warung. Warung on siis algupärase definitsiooni järgi kohalike omanduses olev väike pood või söögikoht. Kas see ka tänaseni iga warungi kohta kehtib, ei ole kindel. Enamikes kuhu sattusime, oli tõepoolest näha, et terve pere näeb selle ülalpidamisega vaeva ning tööpäevad on pikad ja nii iga päev. Toidu valmistamise peale kulus nii 20 minutit, mis annab tunnistust, et kõik oli ikka värskelt tehtud. Riisikeetmises on nad tugevad, minu arust ei saa ma küll kunagi riisi 20 minutiga piisavalt pehmeks nagu paki peal kirjas ja pigem läheb 30 min ja lõpuks unustan juba aega vaadata ja saan ikka hoopis riisipudru. Kui toidust lähemalt rääkida, siis traditsiooniliste indoneesia toitude nimekiri, mida warungides pakuti, ei olnud kuigi pikk ja mitmekesine ning 8 päeva jooksul nähtud kokandustase jäi alla nii Taile, Sri Lankale, Malaisiale kui Hong Kongile. Võib-olla oli asi ka kohtades kuhu sattusime, aga ega siis nälg ju tabab alati ootamatult ja pole enam kannatust otsida. Siiski oli aru saada, kui teatud pererahvas paremini maitsestamiskunsti valdas. Põhiroad, mis siis kordusid olid babi guling – tervelt grillitud pōrsa erinevad lihalōigud riisiga, satay vardad – kanašašlõkk riisiga kõrval tavaliselt pähklikaste, banaanilehes grillitud kala, mie goreng – praetud nuudlid kana- või mereandidega ja peal praemuna ning nasi goreng – sama asi, aga praeriisiga. Puuviljalette oli suuremates linnades väga tihedalt, aga rannarajoonides kuidagi väga hõredalt. Ka valik oli pigem väike ja mõni lett pakkus ainult banaani või duriani. Duriani olime juba varem Sri Lankal proovinud ja mulle meenub ainult see pilt, kuidas üritasin seda viisakusest mäluda ja pererahva nurgataha kadudes sülitasin jäägi ruttu paberi sisse, seega seda ise seekord ostma ei hakanud. Mulle ei meenugi nagu hais, vaid veider konsistents. Mida üldse Bali puuviljalettidel ei olnud, oli mango. Milline pettumus, ma plaanisingi ainult mangodest elada! Vast Austraalias läheb sellega paremini (kui just hind hinge kinni ei löö), seal ju peaks olema mangofarmid ja olen mitmeid Elerini mangopostitusi näinud. Küll saime aga proovida Mundukis kasvatatud maasikaid (olid krõmpsud, aga mitte kuigi magusad), Põhja-Balil kasvatatud viinamarju (täitsa head, aga suurte seemnetega), rambutane, arbuusi, pitaiasid (maasikmetskaktus, paljudele tuntud kui dragon fruit), mangustane ja ohtralt banaane. 







Mis meile usu ja tavade koha pealt eriti silma torkas oli sarongiga ehitud väikesed altarid/postid peaaegu iga majapidamise juures, pisikesed palmilehtedest punutud korvikesed lilleõite ja põlevate viirukitega iga erineva nurga peal ja sissepääsu ees, mõeldud kurjade deemonite rahustamiseks ning annetuste andmine maale – enne söömist ja joomist läks alati kōigepealt tilgake maha. Kahjuks läks muidugi peale söömist-joomist tihti ka muu praht lihtsalt maha, ka siis kui oli harukordne juhus ja prügikast oligi tõpoolest olemas.

Kuna ma siin ülevalpool ka rollerite rohkust mainisin, siis natuke juttu ka teeoludest ja transpordist. Ega väga ikka bussiliiklust ei silmanud, kui siis rohkem just Denpasari kandis ja lõunapoolsaarel juba turismibusside näol. Midagi suuremat nägime ikka põhjapool ka, aga need bussid tundusid küll täiesti tühjad. LP’s mainitud pisemate mikrobussidega toimiv ühistransport jäi meile üsna märkamatuks ja võib-olla polnud ka graafikud nii tihedad. Arvestades, kui kitsad on teed ja kuidas kohalikel on kõigil oma rollerid või autod, siis ega ühistranspordi ülalpidamiseks paarist reisijast tõesti piisa. Kõige kiiremini viib sihtkohta ikka roller, sellega on hea autodest ja kastikatest mööda saada, sest ummikud on kerged tekkima, kui selle kitsa tee peal mõni kastikas on otsustanud väikese teeäärse peatuse teha (või kaks, mõlemad väikeste vahedega üksteisest teiselpool teed, sest kus ikka on parim peatus kui seal, kus üks auto juba ees ja tee kõige kitsam). Üldiselt jäi mulje, et suurema masina omanikud suhtusid rollerijuhtidesse lugupidavalt ja vajadusel ikka andsid teed ka. Muidugi vahele said paremini need, kes julgemad ja tugevama närvikavaga. Mulle kohati tundus, et Evert oli enamikest kohalikest hullem juht või siis nagu mõni hullem kohalik. Kui väiksematel teedel oli küll tihe aga siiski rahulikum liiklus, siis Denpasari viiva peatee juures juhtus ikka nii, et kolmest reast sai foori taga viis-kuus. Kes julgem, see surus end ikka foorijärjekorras ettepoole ja ma räägin siinkohal autodest, mitte rolleritest.   

Sissejuhatust on juba piisavalt pikk olnud ja asuks siis nüüd ka jupiti reisipäevade kirjeldamise kallale. Üht-teist ikka juhtus, mis jääb pikalt meelde. 

1. päev 

Lend jõudis meil Singapurist kesköö paiku ja õnneks läksid kõik protseduurid kiirelt, et ruttu minna transporti otsima. Lennujaama taksoletis oli fikseeritud hind Ubudi keskusesse 300 000 ruupiat. Kuna see oli pisut enam, kui kirjutas LP (hiljem saime aru, et kuigi mul oli kõige uuem LP, siis mõne aastaga on ikka nii mõnedki hinnad tõusnud), otsustasime välja maad uurima minna. Seal lajatasid julgemad hinnaks 60 dollarit ehk 600 000 ruupiat. Jalutasime sellise nahaalsuse peale  lihtsalt ilma kauplemata minema. Lõpuks saime pakkumise 250 k, millest aadressi näitamise peale sai ikkagi 300 k, kuna koht keskusest väljas. No heakene siis küll, tahaks ju lihtsalt magama saada, kuigi Eesti aja järgi oli kell veel ca 18.

Hommikuks oli üsna varane äratuskell pandud, et saaks päevarütmi normaalseks. Käisime Monkey Forestis, kus siis nagu nimigi ütleb oli palju ahve, aga lisaks metsale ka tempel. Oli OK jalutuskäik, aga ei midagi erilist, ainult selle pärast ei maksaks Ubudisse tulla. Edasi läksime pisut eemal ühte templit vaatama ning tagasiteel jäime korraliku vihma kätte. Paduka kätte siis täpsemalt öeldes.  Oi kui märjad me olime ja ei leidnud kohe ka õiget tagasiteed. Lisaks tõmbas vihm liikluse täiesti umbe, aga rolleriga pressib lõpuks ikka kusagilt läbi. Märjalt rolleriga sõites vōtab ikka korraliku kananaha ihule isegi soojas kliimas. Need riided olid meil Bali reisi  lõpuni kilekotis karantiinis, sest peale niiskes kuivamist ei ole see hais enam talutav.

Õhtul peale linnatiiru olid meil piletid kecek tantsu vaatama, mis oli väga huvitav. Üks mees muidugi kukkus kohe alguses ära, sest graafik oli nats sassis veel ja õues pime. Etenduse raskeim osa oli minu meelest meeste kanda – kõik see tund aega suuga muusikat teha. Tantsule järgnes tulešou, kus üks mees tagus palja jalaga hõõguvaid kookospähkli koori laiali. Seda etendust kindlasti soovitan vaadata. 



 2. päev

Võtsime auto ja juhi, et peale mõnda vaatamisväärsust saada üles mägedesse järgmisesse ööbimispaika. Külastasime mõnda templit ja Jatiluwih riisiväljasid. Nende terrasside vahel oli väga maaliline ja mõnus jalutada. Oma ööbimiskohta Mundukis jõudsime enne pimedat ja saime veel ka majutuse rõdult vaadet nautida. Oleks me pimedas saabunud ja alles hommikul näinud, kui kõrgel mäe serval me asume, oleks imestusest põlved nõrgaks võtnud. Munduk ise on madalhoojal armas unine ja vaikne külake. 





 3. päev 

Käisime hommikul rolleriga ühe imeilusa kose juures ning hiljem avastasin, et Gopro oli kogemata pildistamise peale jäänud ja kõik videoklipid, mis ma seal aegluubis üles võtta üritasin, läksid tühja. Trevor veel kaotas kose juures silla all voolava vee sisse oma Crocsi ära ja Evert tegi ohtliku päästeoperatsiooni selle tagasisaamiseks, mida kõike omast arust filmisin, aga siis sain hoopis 2 udust pilti päästeoperatsiooni algusest ja lõpust.

Kuna Mundukis algas juba ennelõunal korralik sadu, siis otsustasime, et ei jää ikka teiseks ööks ja läheme päev varem Amedisse. Enne majutusest lahkumist avastasin, et mu prille pole kapi peal ja tean kindlasti, et jätsin need sinna. Kellele neid nüüd nii hädasti vaja oli, et hotelli mainet sellega alla tõmmata!





Sõit Amedisse kestis vist pea 4h, mille vahele mahtus ka väike jalasirutuspeatus ja jalkamäng kohaliku väikese poisiga. Majutus, mis meil muidu  järgmiseks kaheks ööks oli broneeritud, ei olnud sel päeval kahjuks vaba, aga õnneks oli perenaise tütrel ka oma majutus kohe pakkuda. Eks seal ongi kõigil mitu rauda tules.

4. päev

Amedi esimesel päeval võtsime kohe ette pika, ca 140-kilomeetrise rolleriringi mööda rannikut alla Candidasani ja siis sisemaad pidi tagasi. Juba alguses, kui teed küsisime, taheti meid sisemaad pidi suunduvale teele suunata ja kui ikka nõudsime juhised rannikuteele saamiseks, vaadati meid tükk aega imelikult, loeti peale hoiatussõnad ja siis viibati suund kätte. Nagu oleks sõtta saadetud! Asi nimelt selles, et rannikut pidi on Candidasasse topelt pikem sinka-vonka kitsas mägine tee (kokku 2h) ja teepeal ainult väikesed külad ning kui midagi juhtub, siis rollerit remontida ei saa ja arstiabi ka ei saa, aga vaated tõesti kenad. Meie jäime plaanile kindlaks ja saime nautida nii väikekülade elu kui maalilisi merevaateid. Tee ei olnud minu meelest ka sugugi kitsam, kui mujal Balil. Candidasa juures külastasime Tenganani küla, kus elatakse algupäraste Bali tavade järgi ja sama tagasihoidlikes tingimustes. A la nagu Rocca al Mare vabaõhumuuseum, aga inimesed päriselt ka elavad seal. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus osatakse ühte spetsiifilist topelt-ikat kangakudumistehnikat.

Edasi viis tee meid valgesse paradiisiranda Pasir Putih white sand beach. Tegemist oli mäe all asuva pisikese kaljudevahelise lahesopiga, kus olemas nii palmid kui valge liiv ja mõned warungid. Kui poisid olid jõudnud mõned minutid vees olla,  lähenesid väga kiirest tumedad vihmapilved ja enne, kui jõudsime asju kokku hakata panema, läks selline raju lahti. Tuul oli nii tugev, et liiv lendas teravalt vastu sääri ja puud olid paindes. Mõne hetkega andsid paar puud suure ragina saatel pingele järele ja kukkusid napilt mööda rannahütist ja autost. Kohalik warungiomanik  palvetas taevapoole, et oma elutööd ja elatusallikat päästa. Kohati oli nagu huvitav ja hirmus ühteaegu, me ei saanud rannast ka lahkuda, kuna metsavahel kõndimine oli sellise tormiga ja langevate okste ning puude tõttu ohtlik. Evert ja Trevor olid terve selle aja vees, kuna nii oli palju soojem ja see säästis ka nõelterava liivatormi käest. Õnneks vaibus kõige hullem möll poole tunni möödudes ja saime mööda mäenōlva turvaliselt üles rolleri juurde minna. Mäe peal oli palju väiksem tuul kui all rannas. 

Tagasitee Amedisse läks taaskord läbi korraliku paduka, aga seekord olid meil teadlikult juba keebid varutud. Keebid, mis siin müüakse on päris korralikult tugevad ja ega siin ühekordsega midagi peale pole ka hakata. Ühe keebi rinnale tegime lisaaugu Trevori peanupu jaoks ka. Koduteel saime aru, kui laiaulatuslik see torm oli olnud, sest teed olid langenud puude tõttu suletud ja saemeeste taha tekkisid ummikud ning mõnes kohas oli liiklus ümber suunatud. Päris keeruline oli külavaheteedel õiget suunda leida, aga õnneks üks sama teed läbiv lahke kohalik küsis meilt, kuhu minna soovime, kui keset risti muudkui kahte suunda ja siis üksteisele otsa vaatasime. Edasi sõitsime natuke maad tema järgi ja kui ta oma sihtkohta jõudis, oli sealt ainult paar minutit peateeni ning paarikümne minuti pärast olime poolniisketena majutuses kohal. Ka Amedis oli torm olnud ning elekter oli ära ja tuli tagasi järgmise päeva varahommikul kell 5. Mobiililevi oli veel ka järgmise lõunani maas.

Nii kui rolleri pealt maha saime tuli juba öömaja perenaine meile selgeks tegema, et kohe-kohe algab tseremoonia ja sinna saab minna ainult kohaliku riietuse, sarongiga. Mis tseremoonia, ma aru ei saanud, kuna oma kümmekonna kodumajutuse pidamise aastatega polnud seitsmekümnendates perenaine inglise keelt suhu saanud. Tütar ja väimees, kes ka majutuse haldamise ja külalistega viimasel ajal ehk enamgi tegelesid, oskasid inglise keelt hästi, aga neid polnud käepärast. Kadek olevat juba tseremooniale läinud. Vaatasime küll natuke segaduses nägudega üksteisele Evertiga otsa, aga no kui tseremoonia, siis muidugi läheme! Kiire soojendav dušš peale vihmast rollerirallit ja läksime täpsemaid juhiseid küsima. Tädil on muidugi mugavalt oma majutuse kõrval ka väike riiete müügilett ja juba hakkas mu ümber sarongi keerutama, “I give you local price, good price!”. OK, endale ma tahtsin sarongi nagunii, aga poiste omade kangad olid nii inetud, et nendega poleks mul küll hiljem midagi teha. Küll ta juba keris riidelapikest Trevorile ümber, kui mina üritasin käte-jalgadega selgeks teha, et ega ometi lapsele ka sarongi pole vaja. Vastuseks ikka aina “Yes-yes, very nice! Local price 60 000 rupies”. Mina ikka jätkasin oma jonni, et äkki ikka saab laps ilma minna või kas saab laenutada. Rendi hinna kujundas ta tervelt pool täishinnast, mis minu pähe ei mahtunud ja kui ma ikka oma eitusele kindlaks jäin, siis andis tseremoonia jaoks lōpuks Trevorile sarongi tasuta laenuks. Evert sai oma sarongi ja mütsikese pereisalt laenata. Hiljem saime aru, et see tädike teeb ikka kõva müügitööd ja ürtitab alguses ikka korralikult nöörida. Kui tütar ütles snorklimaski rendi hinnaks 25 k ja siis seda tema ema käest laenutama läksime, oli hind lestadega 50k, siis ainult mask 30 k ja kui ütlesin, et tütar ütles komplekti hinnaks 25 k, siis muidugi oli vastuseks noogutus ja OK. Kõva ärinaine ikka. Majutus oli muidu super, heade hinnangutega ning tütar ja väimees turistidega ausa(ma)d.

Kirjutan pisut lähemalt siis ka tseremooniast, kuhu sarongisaaga tõttu lõpuks väikese hilinemisega jõudsime. Tegemist oli nädal enne pulmi toimuva poissmeestepeoga. Ühe välikatusealuse alla oli kogunenud suurde ringi istuma nii poolsada meest, kõrvaltvaatajatena olid platsis mõni üksik naine ja pundar lapsi, joodi õlut (mitte lapsed muidugi) ning jagati snäkke. Siis tuli ringi keskele kaunis tantsija ja hakkas ükshaaval mehi endaga tantsuplatsile tõmbama, tundub, et selle “au” eest tuli ka raha välja käia. Koos tantsimine nägi välja selline, et tehti mingeid legong tantsule omaseid liigutusi ja kui muusikas oli teatud rütmikoht, hakati erinevaid suguakti liigutusi imiteerima. Mõned olid ikka päris rajud ja ma sain korraliku kultuurišhoki. Huvitavad mängud neil siinpool maad. Ühe tantsu sisse mahtus neiule ca kümmekond meest ja kokku oli neli tantsijatari. Kogu see trall kestis üle tunnikese ja kõige enam lõbu tundus see lastele pakkuvat. Mehed oli kohati ikka üsna tõrksad ja häbelikud tantsuplatsile minema. Trevor vaatas kogu seda asja ammuli sui ja ikka naeris kaasa, samal ajal mina mõtlesin, kuidas seda hiljem küll lahti seletada. Kahe nädala möödudes pole veel aga mingeid küsimusi järgnenud, loodame, et siis mõned need tantsuliigutused hiljem lasteaiapeol ei meenu. Pidu ise pidi kestma südaööni, aga meie läksime 8-st sööma ja magama ära. Kui Kadekult küsisime, kas tal ka selline pidu oli, siis muigas ja vastas eitavalt.





5. päev

Ennelõunal käisime otse rannalt snorkeldamas ja pärastlõunal võtsime ette 4-tunnise teekonna Bali lōunarannikule. Meie majutus asus Padang-Padangis.

6.-8. päev

Asusime läbi sõitma erinevaid Bukit poolsaare randasid, mis kõik jäävad enamasti kaljude vahele ja sinna saamiseks on vaja ette võtta sadakond või enamgi trepiastet, mis võtaksid ilma kuumatagi juba korralikult võhmale. Minu lemmikud, nendest kuhu sattusime, olid üks kõrvalisem Padang-Padang beach (põhirand oli ülerahvastatud), Bingin, Balangan ja Green Bowl beach. Rannad on suurte ohtlike lainetega ja merepõhi hästi pehme. Kohati vajusid jalad lausa 20 cm liiva sisse ja igas rannas ei julgenudki väga puusasügavusest edasi minna.

Ühel varahommikul plaanisime Jimbaranis kalaturule minna, aga see lehk ja räpasus ei lasknud isegi rolleri pealt maha tulla. Oli ügesõnaga väheke teistsugune turg, kui Sri Lankal nähtu. Evert hiljem ütles, et tal jäi väga vähe oksendamisest puudu. Juba kolm rolleril valgenahalist tõmbas piisavalt tähelepanu, mis küll kohalike peades siis veel oleks toimunud, kui üks rolleri pealt öökima oleks tormanud.

Päris kõikidesse randadesse me ei sõitnud ka, kuna natuke tuli ikka päevituse kallal ka ju enne Austraaliat vaeva näha. Ühe rannakülastuse ajal jätkus ka mu ebaõnne saaga – just minu kiiver oli rolleri pealt läinud. Kolmest võimalikust just minu oma! Kahjuks läks edasise reisiga Austraalias ebaõnn veelgi suuremaks, aga sellest siis juba hiljem…



















Lisasin praegu mõned pildid telefonist ja hiljem siis kodus ootab ees see kõige raskem töö, kui vaja fotoka pilte sorteerida ja sellest suurest puntrast raske südamega parimad välja valida.

Videokokkuvõtete aeg – Sri Lanka

Läbi suurte tõrgete ja IT probleemide, õnnestus ikka lõpuks esimene klipike kokku saada. Närvirakkude säästmiseks oleks vaja uut arvutit aga ei raatsi :).

Materjalid on filmitud kaameraga GoPro Hero 2, mille laenasime sõbralt. Peale selle kasutamist otsustasime ikkagi ka endale GoPro muretseda, sest kasutamine oli väga mugav ning kinnitusvõimalusi mitmeid. Pealegi, 1 video ütleb rohkem kui 1000 pilti :).

<p><a href=”http://vimeo.com/90779513″>Just the beginning – Sri Lanka part 1</a> from <a href=”http://vimeo.com/user24040497″>Maris Ebber</a> on <a href=”https://vimeo.com”>Vimeo</a&gt;.</p>

 

Sri Lanka

Kuna peale reisi jäime kohe haigeks ja oleme kodused, on mul olnud võimalus ka tasapisi pildid üle vaadata ning eelmistele postitustele juurde lisada. Kuna ma olen väga kehv otsustaja ja vähese aja möödumise tõttu emotsionaalne side reisifotodega veel suur :), siis sai pilte päris palju.

Marsruut

Meie marsruut

Kokkuvõtvalt jäime reisiga loomulikult väga rahule ja Evert ütles, väga hästi, et tema ei märganud kordagi, et keegi oleks kusagil riielnud või karjunud, isegi oma koduaedades mitte. Seega ka Sri Lanka inimesed on õnnelikud, naeratavad ja ei kurda tühja-tähja üle. Kohalikud on väga abivalmid, küll aga tuleb olla pisut skeptiline vaatamisväärsuste juures olevate abimeeste suhtes. Tihtipeale nad peale juhiste küsimist ei lõpeta suunava käeviipega vaid jalutavad lahkelt kaasa, et sa kindlasti ikka otsitud kohta jõuaksid, millele lõpus järgneb loomulikult “money” soov. Meie neile igatahes raha ei jaganud, kuna eesmärk on harida neid teemadel, et kui pole kokkulepet, siis pole ka hiljem midagi küsida, pealegi meie ju ei palunud neil endaga kaasa jalutada.

Ilmselt on minu eelmiste postituste järgi juba siililegi selge vastus küsimusele “Kes on Sri Lanka kiireim mees?”. Bussijuht siis loomulikult, kui kellelegi jäi veel kahtluseuss kõhtu. Bussiliiklus on saarel tihe, kiire, muusikaline (korralikus või ka vähemkorralikus bussis on supokas istmete all) ja natuke ka närvikõdi pakkuv, kui sa sõidu ajal liiklust ja möödasõite jälgid. Bussijuhid teevad möödasõite nii külavahel, mägedel, kui pimedas kurvis ja nendega kaasneb stabiilne signaalitamine. Bussid sõitsid ka sama liini teenindavast eesolevast bussist mööda, et reisijaid endale saada. Kuna teed on saare keskosas mägised ja kurvilised, siis kellel magu nõrk, tasub võtta merehaiguse tablett või silm kinni lasta (juhul kui õnnestus istekoht saada, seistes pole just parim lahendus). Bussi peal on eraldi spetsialist, kes piletiraha võtab ja tema saab ka alati aidata ja märku anda õige peatuse osas. Osavamad võivad teha nagu kohalikud, et hoo pealt peale ja maha. Bussisõit on igatahes Sri Lankal sama kohustuslik vaatamisväärsus nagu Sigiriya.

Värsket õhku Sri Lankal väga palju pole, suuremas linnas rikub selle liiklusvahendite vinguhais ja külakohtades suur alepõllundus. Mustusega on nii ja naa. Üüratuid prügimägesid ei leidu, aga kuna prügikasti leidmine on tehtud üsna võimatuks, siis kohalikud viskavad ikkagi oma sodi otse maha. Seda muidugi lõputult ei jäeta nii ning inimesed silma kinni ei pigista, see pühitakse hiljem mingi hetk ikkagi kõik kokku ja peale seda saabub puhas hetk ka.

Kaubandus on Sri Lankal meie silme läbi alles üsna vähearenenud. Selle all pean silmas puduturgude vähesust ja kaubavalikut. Kuna Sri Lanka sai iseseisvaks alles 2009. aastal, kui lõppes kodusõda, siis on see arusaadav ja praegu ongi veel võimalus nautida rikkumata Sri Lankat. Suured brändid, mida toidupoodides sellegi poolest leida võib, on: Maggi, Nescafe, Pringles, Red Bull ja Snickers (seda siiski vaid parimates poodides). Importkaubad on neil võrreldes muude hindadega väga kallid, Pringles maksis 2,5 eurot umbes nagu meilgi, kõige soodsam juust oli see ümmargune pakk, kus 8 sulajuustu kolmnurka sees ja see maksis ca 2 EURi, kilepakendites viilujuustu kümnene pakk võis maksta lausa 5-euro kanti. Väga maitsvaks osutusid kohalikud jogurtid, mis olid pisikeses topsis ja klassikalise vaniljemaitsega. Poed on väga pisikesed ja neid on pigem tihedalt ning valik üsna kesine, samas kõik hädapärane on olemas. Alkoholi peab otsima eraldi trellitatud wine shopist, kus 500ml Lion maksis kõige soodsamas kohas 160 ruupiat (0,92 eur), baarides happy hour’il 250. Kõige soodsam vein, mille poest leidsin ja sünnipäeva puhul ostsin oli 900 ruupiat ehk 5 eurot (enamikus poodides oli soodsaima veini hinnaks 1700 ruupiat), pokaal veini rannabaaris maksis 400 ruupiat. Puuviljade valik oli aga väga lai, ning turgudel mitu-mitu letti. Suur 2-kilone ananass maksis 150 ruupiat, väiksemad mangod 4tk/100ruupiat.

Toon siinkohal välja ka valuuta kursi 1EUR=174 ruupiat.

Toiduga läks meil reisi jooksul üldiselt hästi, kui üks suure näljaga valitud söökla välja arvata. Kindla peale minek on alati nuudlid ning väga hästi teevad nad rottisid (see on natuke nagu täidetud tortillatasku), mille suurus võib aga olenevalt söögikohast suuresti varieeruda. Parimad rottid saime me Ellas. Ka kottu rotti on maitsev – see on siis pisut vürtsikam eine, kus lintnuudlid krõbeda köögivilja ja valitud lihalisandiga. Väga suur rõhk on kalal ja seda nad oskavad ka hästi grillida. Õhtusöök koos kalaga maksis rannabaaris alates 700 ruupiast, nuudlid 350-st, mango lassi 200-st. Turistide jaoks on menüüs alati olemas friikartulid, aga ise nad söövad ikkagi toidu kõrvale riisi. Üldises hinnangus nad loomulikult Tai kulinaariasaavutuste vastu ei saa.

Mis me reisilt siis meeneks ostsime: ceyloni teed, palju maitseained, extra virgin kookosõli, papadami (peale õlis praadimist maitseb natuke nagu seakamar või nagu vanasti olid ühed ruudukujulised snäkid, mis õlis praadides paisusid), kaneelipuust hambatikke, Raffaello karbi asemele elevandijoonistusega käsitöökarbi passide hoidmiseks ja ühe kästiöömaski hea õnne tarbeks.

Hikkaduwa 3-5.02.2014

Hikkasse tulime Galle kaudu ja taas Sri Lanka kiireima liiklusvahendiga – bussiga. Majutuse panin telefoni teel päev varem Mirissas juba kinni ja seekord valisime koha, mis ranna pool ja natuke hotelli tüüpi. Tegelt oleks valinud ehk midagi muud, kui Driftersi (28 eur/öö), aga tipuhooajal on parima hinna-kvaliteedi suhtega kohad täis. Iseenesest ranna ääres ja suuremas öömajas on pigem just lärmakam ööbimine, tuba oli hotellis suht sama nagu oli kodumajutustes ja külalistemajades, samas hea vaheldus oli bassein ja sai ka soola- ja liivavabalt ennast jahutada, mis tegi juuksed rõõmsaks. Muidugi mu unenägudemaailm andis esimese öö halvale unele ka oma panuse, kui ketras merekohina saatel 2004a. katastroofi kohta tehtud tsunamifilmi stsenaariumit läbi.

Hikkaduwas on palju surfareid ja rannaäär on restorane ja tasuta rannatoole täis. Tänava ääres on palju kohti, kus osta hõlste, kleite, pükse, maske ja muid meeneid. Leidsime isegi ühe ülisuure supermarketi (umbes Säästuka suurune). Tänaval olid pisikesed õmblusateljeed, kus Billabongi tüüpi surfipüksid õmmeldakse 2 päevaga valmis ning kangavalik on väga lai. Lisaks tehakse ka bikiine. Trevori ning Everti püksid kokku läksid 8 euri, tellisime kohe kaks paari ja saime napilt enne rongile minekut kätte. Töö kiire ja õmblused korralikud.

Rannas oli väga lahe võtta laineid pisemat tüüpi veelauaga. Hikkaduwas on lained kohati lausa 2-meetrised ja veealune hoovus väga tugev ja ohtlik. Minu tõmbas hoovus kaldast nii kaugele ja õnneks üks surfikoolitaja natuke eemal märkas seda ja näitas näpuga, kuhu poole ujuda, et tagasi kaldapoole viiva hoovuse mõjuvōimu saada. Siis võtsin ilmselt ka oma suurima 1-meetrise laine :).

Küll andsid Hikkaduwa kandis tunda mingid nähtamatud putukad (vesikirp??), mille puhul hammustuse hetke ja looma ei taba, aga mingi hetk lihtsalt avastad end meeleheitlikult kratsimas ja näed, kuidas keegi on üle jala või käe joostes korraliku kupuraja maha jätnud (korraliku tähendab siis alates 6st kupust ja pigem ikka 10-nene rida ja peale).

Colombosse otsustasime minna rongiga, kuna tundus, et meie maod on eesolevaks Stockholm-Tallinn laevasõiduks bussijuhtide poolt juba piisavalt treenitud. Raudtee kulges riigi kallimatel kruntidel, ehk enamjaolt paralleelselt rannajoonega, mis tähendas, et vaated olid väga kenad. Sinna äärde jäi mitmeid eksootilisi rannaribasid, kus arendus puudus või olid külg-külgepidi koos õnnetud kohalike hütid (Everti sõnadesse pannes, siis mõni pere elas puhta koerakuudis). Colombost lennujaama läksime bussiga ning põgusalt üle linna kiigates, võisime oma otsusega, seekordsel reisil pealinna mitte külastada, rahule jääda. Kuna lend läheb 6. varahommikul 4:15, tuleb ilmselt raske öö ja Qatari meelelahutusüsteemi nautimise asemel loodetavasti jääme magama. Evertil on juba ilmselt Angry Birdsi üleküllus ja minul raamat lõpusirgel. Trevor on kella 23:30st maganud.

Mirissa 29.01-3.02.2014

Tangallest Mirissasse saime Colombo bussiga, tunnike tivolit ja pärastlõunast kohal. Majutus oli kogu 5-ks ööks ette bookitud, Ancient tree guesthouse’s. Tegemist noorema pere hallatud majutusega, kus neil oma kodu juurde ehitatud üks single ja kaks double tuba ning randa 5-minutiline jalutuskäik. Nagu selgus, siis enamasti maad ei osteta, vaid saadakse vanematelt päranduseks ning kõrvalkruntidel asusid seega veel viie venna kodud ja külalistemajad. Öö hinnaks oli meil 13 euri ja hommikusöök hinnas, ütleks nüüd, et moosist ja saiast on tükiks ajaks isu täis (kuigi neil oli tõeliselt hea lõkkel röstitud sai), puuvilju aga mahub veel üüratult :).

Mirissa on ka üsna väike koht, hilbulette on ehk 3-5 kanti, pisikesi poode ja puuvilju jagub. Mirissa rannas on juba mitmeid rannarestorane ja baare ning tasuta rannatoolid. Kaupmehed rannas tüütamas ei käi. Natuke juba meenutas Lõuna-Goa õhustikku, aga palmid ja hütid ei olnud nii ilusad. Laine oli meetrine ja peale ujumist kukkus ka imeväikestest bikiinidest välja kilekotitäis liiva. Rannas oli õhtul suur rõhk mereandide lettidel ning kes meelitas sööjaid tuledesära, kes tulešou, kes hea muusika ning kes live-grillimisega.

Trevori sünnipäeva puhul oli Elerin salaja kokku leppinud tordi ja kaunistused, mille peale lõi Trevoris eriline häbelikkuse geen välja :). Argo kinkis talle snickersi ja 1000 ruupiat ning võtsimegi ette rolleritiiru, et ehk leiame suuremas linnas mänguasjapoe. Eriti ei leidnud küll, ega kohalikel lastel mänguasju pole tegelikult väga näinud ka. Enamus lelusi on poodides plastikust titekad autod. Lõpuks leidsime ühest poest sõdurite komplekti ja väikese legovormeli. Kuna meie kinkisime Trevorile Ninja kilpkonna, politseimehe ja tsikli, siis ta oli ikka leitud legolaadse vormeli üle väga rõõmus. Lisaks jagus kingirahast ka Pringlesi jaoks. Sõitsime läbi ka Galle Fort’i, kus leidsime laheda kvaliteetse suveniiripoe Barefoot. Tagasiteel otsisime üles Jungle beachi, mis LP järgi pidi olema eraldatud rannake, aga turistid või kohalikud olid seal juba risustamisega oma töö teinud. Rand oli küll pisike, raskemini ligipääsetav, helesinise vee ja isegi ühe rannabaariga. Turiste oli juba paarikümne kandis, seega leitud Dikwella rannale jääb tublisti alla. Tagasiteel Mirissasse vaatsime üle ka kuulsad vaiade peal istuvad kalamehed. Kuna LP hoiatas, et kalamehed pidid fotokat nähes vaiadelt ülehelikiirusel alla saama, et klotsi küsida, siis leppisime kokku, et teen rolleri peal istudes kiirelt mõned pildid ära ja nii kui keegi raha hakkab küsima, annab Evert gaasi :).Tegelikkuses oli juba teeservas mees valmis ja Evert siis tegi, nagu teda huvitaks, kui palju maksab vaia peal istumine, samal ajal kui mina pildid ära klõpsisin ja siis nagu otsustasime et ahh, ei raatsi ka :) ja põrutasime edasi.

Minu sünnipäevahommikul oli äratus juba 5:30 ja läksime vaalavaatlusele. Ettevõte sai valitud pika kogemuse järgi ning selline, kes annab hiljem oma panuse ka loodusesse tagasi ja kasutab ausaid meetodeid. Vaalavaatluse jaoks tuli sõita 1,5 h avamerele (võib vist isegi öelda ookeanile) ja rappumine oli korralik. Ma võtsin selle laevareisi jooksul 3 merehaiguse tabletti, noh, et vast küll-küllale liiga ei tee ja ehk pean ikka siis pildistamishetkeni vastu. Pidasin! Siiski küll kaame näolapi ja hädise pilguga. Ühe vaala leidsime ka, keda siis jälgida. Kõige paremini tuvastab vaala ära ülespuhutava veejoa järgi, siis on ca 5 min aega, et pilti teha ja peale sukeldumist on vaal vee all 7-12min. Enamjaolt väga suurelt vaala seljaosa veest välja ei ulatunud, aga tema võimsusest ja suurusest sai aimu, eriti pikalt näitas ta end meile viimase veepealetuleku ajal. Sinivaal on maailma suurim loom ja neid pidi olema maailmas säilinud kõigest 5000tk ning parimaid kohti nende jälgimiseks ongi Sri Lanka ja ka Sri Lanka rannikust pidid nad tänu inimfaktorile iga aastaga üha kaugemale liikuma. Delfiine kahjuks ei näinudki ja mul olid selles osas palju suuremad ootused, kuna isegi Goa ranniku lähedal nägime suuri delfiiniparvesid. Raja & the Whales tariif oli reisi eest 6000 ruupiat (35,-/in), aga on ka palju uusi ettevõtmisi, kes pakuvad väljasõite 4000 eest ja vōib-olla kasutavad loomade ligimeelitamiseks ka teatud ebasoovitatavat aparatuuri.

Edasised päevad veetsime oma päevituse täiustamise kallal :) ning jalutasime niisama rannaäärt läbi. Trevorile meeldis väga lainetes möllata ja liuelda, tal oli pea kohe paksult liiva täis ja nägime Evertiga palju vaeva nii tava kui wc duššiga, et ta pead puhtaks saada ( või noh, pigem puhtamaks). Veesurve ei ole siinkandis just kõige tugevam.

Kaks õhtut sōime oma majutuses, kus osati väga maitsvalt kala teha ja kolm õhtut rannarestoranides. Rannast 5 min eemal sisemaal on peale päikesloojangut tüütud putukad ja juba seetõttu on rannas mõnusam tiksuda ja muusikat ning merekohinat kuulata.

Tangalle 27-29.01.2014

Peale safarit tulime Tissast Tangallesse bussiga, mille juht üritas taas oma eelmise sõidu aega ületada. Olles ühes tükis kohal, läksime kohe ühte majutusse, mille kohta olin varasemalt kodus uurimistööd teinud ja positiivse märkme maha jätnud, et uurida, kas neil vabu tube on. Seekord oli mul booking tegemata. Meile pakuti pere sviiti, kus tuba Argole, tuba meile, kahe peale wc, külmik ja telekas!, suur rõdu kööginurga, laua ja merevaatega. Tundus, et võib olla päris kallis värk, aga saime hinnaks 5000 ruupiat, mis teeb siis meie pere jaoks ca 20 eurot/öö ja Argole 10. Randa on ka ca 5 min jalutada ning turistihorde siin taaskord ei paista. Isegi imelikult vähe on neid ja majutuse onu kinnitas, et on küll tipphooaeg aga turiste nüüd paar päeva vähem olnud ja hajuvad erinevate randade peale ära. No mis meil selle vastu olla saab, kui saame ranna peaegu iseendale!

Tiirutasime ühe päeva rolleriga ka lähiümbruses ringi. Vaatasime üle Hummawaya (Kudawella) blow hole’i, mis oli päris lahe, kuidas õigete lainete kokkupuutel pritsib üles parimatel aegadel kuni 25m veejuga. Kohalikud tundsid juba selle hingeelu ja andsid märku, kui fotokas valmis seada. Ca 3-5 minuti tagant toimusid pursked ja kuigi jaanuar pole tegelikult just parim aeg selle külastuseks, on see seda vähest 250 ruupiat (ca 1,5 eur) ikka väärt ja joa kõrgus olid piisavalt efektne. Kui oma pildistamisega ühele poole sain, avastasin, et mul on üle keha ja fotoka soolaterad.

Teelt eksides sattusime ka kohalike kalasadamasse, kus meremehed olid just laevalt saaki maha võtmas ja turule müümiseks ette valmistamas. Toimus oksjoni tüüpi kalamüük järgmistele meestele, kes siis kaubaga edasi turule-söögikohtadesse läksid. Nägime ka korraliku tuunikala ära – ca 1,2-1,5 m. Dikwella alguses leidsime ühe väga mõnusa rahuliku ranna, kuhu just päris mööda sirget teed ei jõua ja pigem ära eksides. Peale meie olid seal sel hetkel ühed kohalikud end pesemas ja kogu oldud aja jooksul käis läbi ehk 2-3 turistipaari. See rand oli palju parem ja kenam, kui Tangalle parimaks nimetatud Goyambokka. Siiski olid Tangalle rannad kõik üsna väherahvastatud, mitu randa jäid kohe tee äärde ja Goyambokka jäi teest eemale ja sinna pääses külavaheteelt mööda kitsast, kahe krundi vahel olevat rada. Tangalle linnas oli olemas wine store, päris suur toidupood ja puuvilja turg, kesisemalt oli söögikohti ja hilbukauplusi. Meie oma majutusasutuse pakutav toit oli küll täitsa maitsev. Lisaks asub Tangalles Sri Lanka presidendi kodukant ja seetõttu oli ringi liikumas ka päris palju politseinikke.