Hati-hati, oled Balil!

Meie esimene 4-nädalane reis ja ikka tundub vähe! Esimesed 8 päeva oleme ringi tiirutamas Balil ja siis pea 3 nädalat Austraalias. Lõpuks ometi läheme Elerinile Ja Brianile külla!

Pisut lähemalt siis ka pealkirjast. Hati-hati on siin kirjutatud mitmetel teeäärsetel siltidel ning see tähendab aeglaselt. Kui googeldasin selle sõna kohta siis tegelikult sõna hati on otsetõlkes süda ja väljendi all peetakse lisaks ettevaatlikkusele silmas ka seda, et hoolitse enda ja oma südame eest. Peale selle teeäärse sildi on Balil veel mitmeid korduvaid asju, mis jäävad seda saart meenutama. Alustuseks on siin näiteks palju kanu ja kukkesid, nii väikeseid kui suuri, lihtsamaid ja uhkemavärvilisi ning loomuliku ja värvitud sulestikuga. Kanadel on vähe lahedam põli, aga kuked peavad enamasti leppima 40cm diameetriga punutud korvi all olemisega. Kukkedega seoses tekkis kohe ka küsimus, et kust mul ometi oli peas arusaam, et kuked kirevad koidikul, kas meil õpetatakase seda koolis või on see vana talurahva tarkus? Bali kuked kirevad igatahes päev läbi ja eriti tublisti ka öösel.

Palju on siin veel ka alati naeratavaid kohalikke, nagu ka mitmetes teistes Aasia riikides, koeri, warunge, Bintangi (kohalik õlu), rollereid, üsna uusi Toyotasid ja Hondasid, riisipõlde, pühakodasid, viirukeid, randasid, surfareid. Koerte kohta ütles kohalik, et see on neil püha loom ja koduvalvur, koer peab saama vabalt elada ja rihmade külge teda ei aheldata, kuigi mõned korrad ikka nägime keti otsas koera ka. Lehm neil siis ilmselt nii püha loom ei ole, kui India hindude seas tavaks on, sest neid nägime ainult keti otsas. Õnneks olid vabakasvatusega koerad inimeste suhtes ignorantsed ja hammaste näitamine käis ainult omasugustele.  

Toidust rääkides, ei saa üle ega ümber sõnast warung. Warung on siis algupärase definitsiooni järgi kohalike omanduses olev väike pood või söögikoht. Kas see ka tänaseni iga warungi kohta kehtib, ei ole kindel. Enamikes kuhu sattusime, oli tõepoolest näha, et terve pere näeb selle ülalpidamisega vaeva ning tööpäevad on pikad ja nii iga päev. Toidu valmistamise peale kulus nii 20 minutit, mis annab tunnistust, et kõik oli ikka värskelt tehtud. Riisikeetmises on nad tugevad, minu arust ei saa ma küll kunagi riisi 20 minutiga piisavalt pehmeks nagu paki peal kirjas ja pigem läheb 30 min ja lõpuks unustan juba aega vaadata ja saan ikka hoopis riisipudru. Kui toidust lähemalt rääkida, siis traditsiooniliste indoneesia toitude nimekiri, mida warungides pakuti, ei olnud kuigi pikk ja mitmekesine ning 8 päeva jooksul nähtud kokandustase jäi alla nii Taile, Sri Lankale, Malaisiale kui Hong Kongile. Võib-olla oli asi ka kohtades kuhu sattusime, aga ega siis nälg ju tabab alati ootamatult ja pole enam kannatust otsida. Siiski oli aru saada, kui teatud pererahvas paremini maitsestamiskunsti valdas. Põhiroad, mis siis kordusid olid babi guling - tervelt grillitud pōrsa erinevad lihalōigud riisiga, satay vardad – kanašašlõkk riisiga kõrval tavaliselt pähklikaste, banaanilehes grillitud kala, mie goreng – praetud nuudlid kana- või mereandidega ja peal praemuna ning nasi goreng – sama asi, aga praeriisiga. Puuviljalette oli suuremates linnades väga tihedalt, aga rannarajoonides kuidagi väga hõredalt. Ka valik oli pigem väike ja mõni lett pakkus ainult banaani või duriani. Duriani olime juba varem Sri Lankal proovinud ja mulle meenub ainult see pilt, kuidas üritasin seda viisakusest mäluda ja pererahva nurgataha kadudes sülitasin jäägi ruttu paberi sisse, seega seda ise seekord ostma ei hakanud. Mulle ei meenugi nagu hais, vaid veider konsistents. Mida üldse Bali puuviljalettidel ei olnud, oli mango. Milline pettumus, ma plaanisingi ainult mangodest elada! Vast Austraalias läheb sellega paremini (kui just hind hinge kinni ei löö), seal ju peaks olema mangofarmid ja olen mitmeid Elerini mangopostitusi näinud. Küll saime aga proovida Mundukis kasvatatud maasikaid (olid krõmpsud, aga mitte kuigi magusad), Põhja-Balil kasvatatud viinamarju (täitsa head, aga suurte seemnetega), rambutane, arbuusi, pitaiasid (maasikmetskaktus, paljudele tuntud kui dragon fruit), mangustane ja ohtralt banaane. 







Mis meile usu ja tavade koha pealt eriti silma torkas oli sarongiga ehitud väikesed altarid/postid peaaegu iga majapidamise juures, pisikesed palmilehtedest punutud korvikesed lilleõite ja põlevate viirukitega iga erineva nurga peal ja sissepääsu ees, mõeldud kurjade deemonite rahustamiseks ning annetuste andmine maale – enne söömist ja joomist läks alati kōigepealt tilgake maha. Kahjuks läks muidugi peale söömist-joomist tihti ka muu praht lihtsalt maha, ka siis kui oli harukordne juhus ja prügikast oligi tõpoolest olemas.

Kuna ma siin ülevalpool ka rollerite rohkust mainisin, siis natuke juttu ka teeoludest ja transpordist. Ega väga ikka bussiliiklust ei silmanud, kui siis rohkem just Denpasari kandis ja lõunapoolsaarel juba turismibusside näol. Midagi suuremat nägime ikka põhjapool ka, aga need bussid tundusid küll täiesti tühjad. LP’s mainitud pisemate mikrobussidega toimiv ühistransport jäi meile üsna märkamatuks ja võib-olla polnud ka graafikud nii tihedad. Arvestades, kui kitsad on teed ja kuidas kohalikel on kõigil oma rollerid või autod, siis ega ühistranspordi ülalpidamiseks paarist reisijast tõesti piisa. Kõige kiiremini viib sihtkohta ikka roller, sellega on hea autodest ja kastikatest mööda saada, sest ummikud on kerged tekkima, kui selle kitsa tee peal mõni kastikas on otsustanud väikese teeäärse peatuse teha (või kaks, mõlemad väikeste vahedega üksteisest teiselpool teed, sest kus ikka on parim peatus kui seal, kus üks auto juba ees ja tee kõige kitsam). Üldiselt jäi mulje, et suurema masina omanikud suhtusid rollerijuhtidesse lugupidavalt ja vajadusel ikka andsid teed ka. Muidugi vahele said paremini need, kes julgemad ja tugevama närvikavaga. Mulle kohati tundus, et Evert oli enamikest kohalikest hullem juht või siis nagu mõni hullem kohalik. Kui väiksematel teedel oli küll tihe aga siiski rahulikum liiklus, siis Denpasari viiva peatee juures juhtus ikka nii, et kolmest reast sai foori taga viis-kuus. Kes julgem, see surus end ikka foorijärjekorras ettepoole ja ma räägin siinkohal autodest, mitte rolleritest.   

Sissejuhatust on juba piisavalt pikk olnud ja asuks siis nüüd ka jupiti reisipäevade kirjeldamise kallale. Üht-teist ikka juhtus, mis jääb pikalt meelde. 

1. päev 

Lend jõudis meil Singapurist kesköö paiku ja õnneks läksid kõik protseduurid kiirelt, et ruttu minna transporti otsima. Lennujaama taksoletis oli fikseeritud hind Ubudi keskusesse 300 000 ruupiat. Kuna see oli pisut enam, kui kirjutas LP (hiljem saime aru, et kuigi mul oli kõige uuem LP, siis mõne aastaga on ikka nii mõnedki hinnad tõusnud), otsustasime välja maad uurima minna. Seal lajatasid julgemad hinnaks 60 dollarit ehk 600 000 ruupiat. Jalutasime sellise nahaalsuse peale  lihtsalt ilma kauplemata minema. Lõpuks saime pakkumise 250 k, millest aadressi näitamise peale sai ikkagi 300 k, kuna koht keskusest väljas. No heakene siis küll, tahaks ju lihtsalt magama saada, kuigi Eesti aja järgi oli kell veel ca 18.

Hommikuks oli üsna varane äratuskell pandud, et saaks päevarütmi normaalseks. Käisime Monkey Forestis, kus siis nagu nimigi ütleb oli palju ahve, aga lisaks metsale ka tempel. Oli OK jalutuskäik, aga ei midagi erilist, ainult selle pärast ei maksaks Ubudisse tulla. Edasi läksime pisut eemal ühte templit vaatama ning tagasiteel jäime korraliku vihma kätte. Paduka kätte siis täpsemalt öeldes.  Oi kui märjad me olime ja ei leidnud kohe ka õiget tagasiteed. Lisaks tõmbas vihm liikluse täiesti umbe, aga rolleriga pressib lõpuks ikka kusagilt läbi. Märjalt rolleriga sõites vōtab ikka korraliku kananaha ihule isegi soojas kliimas. Need riided olid meil Bali reisi  lõpuni kilekotis karantiinis, sest peale niiskes kuivamist ei ole see hais enam talutav.

Õhtul peale linnatiiru olid meil piletid kecek tantsu vaatama, mis oli väga huvitav. Üks mees muidugi kukkus kohe alguses ära, sest graafik oli nats sassis veel ja õues pime. Etenduse raskeim osa oli minu meelest meeste kanda – kõik see tund aega suuga muusikat teha. Tantsule järgnes tulešou, kus üks mees tagus palja jalaga hõõguvaid kookospähkli koori laiali. Seda etendust kindlasti soovitan vaadata. 



 2. päev

Võtsime auto ja juhi, et peale mõnda vaatamisväärsust saada üles mägedesse järgmisesse ööbimispaika. Külastasime mõnda templit ja Jatiluwih riisiväljasid. Nende terrasside vahel oli väga maaliline ja mõnus jalutada. Oma ööbimiskohta Mundukis jõudsime enne pimedat ja saime veel ka majutuse rõdult vaadet nautida. Oleks me pimedas saabunud ja alles hommikul näinud, kui kõrgel mäe serval me asume, oleks imestusest põlved nõrgaks võtnud. Munduk ise on madalhoojal armas unine ja vaikne külake. 





 3. päev 

Käisime hommikul rolleriga ühe imeilusa kose juures ning hiljem avastasin, et Gopro oli kogemata pildistamise peale jäänud ja kõik videoklipid, mis ma seal aegluubis üles võtta üritasin, läksid tühja. Trevor veel kaotas kose juures silla all voolava vee sisse oma Crocsi ära ja Evert tegi ohtliku päästeoperatsiooni selle tagasisaamiseks, mida kõike omast arust filmisin, aga siis sain hoopis 2 udust pilti päästeoperatsiooni algusest ja lõpust.

Kuna Mundukis algas juba ennelõunal korralik sadu, siis otsustasime, et ei jää ikka teiseks ööks ja läheme päev varem Amedisse. Enne majutusest lahkumist avastasin, et mu prille pole kapi peal ja tean kindlasti, et jätsin need sinna. Kellele neid nüüd nii hädasti vaja oli, et hotelli mainet sellega alla tõmmata!





Sõit Amedisse kestis vist pea 4h, mille vahele mahtus ka väike jalasirutuspeatus ja jalkamäng kohaliku väikese poisiga. Majutus, mis meil muidu  järgmiseks kaheks ööks oli broneeritud, ei olnud sel päeval kahjuks vaba, aga õnneks oli perenaise tütrel ka oma majutus kohe pakkuda. Eks seal ongi kõigil mitu rauda tules.

4. päev

Amedi esimesel päeval võtsime kohe ette pika, ca 140-kilomeetrise rolleriringi mööda rannikut alla Candidasani ja siis sisemaad pidi tagasi. Juba alguses, kui teed küsisime, taheti meid sisemaad pidi suunduvale teele suunata ja kui ikka nõudsime juhised rannikuteele saamiseks, vaadati meid tükk aega imelikult, loeti peale hoiatussõnad ja siis viibati suund kätte. Nagu oleks sõtta saadetud! Asi nimelt selles, et rannikut pidi on Candidasasse topelt pikem sinka-vonka kitsas mägine tee (kokku 2h) ja teepeal ainult väikesed külad ning kui midagi juhtub, siis rollerit remontida ei saa ja arstiabi ka ei saa, aga vaated tõesti kenad. Meie jäime plaanile kindlaks ja saime nautida nii väikekülade elu kui maalilisi merevaateid. Tee ei olnud minu meelest ka sugugi kitsam, kui mujal Balil. Candidasa juures külastasime Tenganani küla, kus elatakse algupäraste Bali tavade järgi ja sama tagasihoidlikes tingimustes. A la nagu Rocca al Mare vabaõhumuuseum, aga inimesed päriselt ka elavad seal. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus osatakse ühte spetsiifilist topelt-ikat kangakudumistehnikat.

Edasi viis tee meid valgesse paradiisiranda Pasir Putih white sand beach. Tegemist oli mäe all asuva pisikese kaljudevahelise lahesopiga, kus olemas nii palmid kui valge liiv ja mõned warungid. Kui poisid olid jõudnud mõned minutid vees olla,  lähenesid väga kiirest tumedad vihmapilved ja enne, kui jõudsime asju kokku hakata panema, läks selline raju lahti. Tuul oli nii tugev, et liiv lendas teravalt vastu sääri ja puud olid paindes. Mõne hetkega andsid paar puud suure ragina saatel pingele järele ja kukkusid napilt mööda rannahütist ja autost. Kohalik warungiomanik  palvetas taevapoole, et oma elutööd ja elatusallikat päästa. Kohati oli nagu huvitav ja hirmus ühteaegu, me ei saanud rannast ka lahkuda, kuna metsavahel kõndimine oli sellise tormiga ja langevate okste ning puude tõttu ohtlik. Evert ja Trevor olid terve selle aja vees, kuna nii oli palju soojem ja see säästis ka nõelterava liivatormi käest. Õnneks vaibus kõige hullem möll poole tunni möödudes ja saime mööda mäenōlva turvaliselt üles rolleri juurde minna. Mäe peal oli palju väiksem tuul kui all rannas. 

Tagasitee Amedisse läks taaskord läbi korraliku paduka, aga seekord olid meil teadlikult juba keebid varutud. Keebid, mis siin müüakse on päris korralikult tugevad ja ega siin ühekordsega midagi peale pole ka hakata. Ühe keebi rinnale tegime lisaaugu Trevori peanupu jaoks ka. Koduteel saime aru, kui laiaulatuslik see torm oli olnud, sest teed olid langenud puude tõttu suletud ja saemeeste taha tekkisid ummikud ning mõnes kohas oli liiklus ümber suunatud. Päris keeruline oli külavaheteedel õiget suunda leida, aga õnneks üks sama teed läbiv lahke kohalik küsis meilt, kuhu minna soovime, kui keset risti muudkui kahte suunda ja siis üksteisele otsa vaatasime. Edasi sõitsime natuke maad tema järgi ja kui ta oma sihtkohta jõudis, oli sealt ainult paar minutit peateeni ning paarikümne minuti pärast olime poolniisketena majutuses kohal. Ka Amedis oli torm olnud ning elekter oli ära ja tuli tagasi järgmise päeva varahommikul kell 5. Mobiililevi oli veel ka järgmise lõunani maas.

Nii kui rolleri pealt maha saime tuli juba öömaja perenaine meile selgeks tegema, et kohe-kohe algab tseremoonia ja sinna saab minna ainult kohaliku riietuse, sarongiga. Mis tseremoonia, ma aru ei saanud, kuna oma kümmekonna kodumajutuse pidamise aastatega polnud seitsmekümnendates perenaine inglise keelt suhu saanud. Tütar ja väimees, kes ka majutuse haldamise ja külalistega viimasel ajal ehk enamgi tegelesid, oskasid inglise keelt hästi, aga neid polnud käepärast. Kadek olevat juba tseremooniale läinud. Vaatasime küll natuke segaduses nägudega üksteisele Evertiga otsa, aga no kui tseremoonia, siis muidugi läheme! Kiire soojendav dušš peale vihmast rollerirallit ja läksime täpsemaid juhiseid küsima. Tädil on muidugi mugavalt oma majutuse kõrval ka väike riiete müügilett ja juba hakkas mu ümber sarongi keerutama, “I give you local price, good price!”. OK, endale ma tahtsin sarongi nagunii, aga poiste omade kangad olid nii inetud, et nendega poleks mul küll hiljem midagi teha. Küll ta juba keris riidelapikest Trevorile ümber, kui mina üritasin käte-jalgadega selgeks teha, et ega ometi lapsele ka sarongi pole vaja. Vastuseks ikka aina “Yes-yes, very nice! Local price 60 000 rupies”. Mina ikka jätkasin oma jonni, et äkki ikka saab laps ilma minna või kas saab laenutada. Rendi hinna kujundas ta tervelt pool täishinnast, mis minu pähe ei mahtunud ja kui ma ikka oma eitusele kindlaks jäin, siis andis tseremoonia jaoks lōpuks Trevorile sarongi tasuta laenuks. Evert sai oma sarongi ja mütsikese pereisalt laenata. Hiljem saime aru, et see tädike teeb ikka kõva müügitööd ja ürtitab alguses ikka korralikult nöörida. Kui tütar ütles snorklimaski rendi hinnaks 25 k ja siis seda tema ema käest laenutama läksime, oli hind lestadega 50k, siis ainult mask 30 k ja kui ütlesin, et tütar ütles komplekti hinnaks 25 k, siis muidugi oli vastuseks noogutus ja OK. Kõva ärinaine ikka. Majutus oli muidu super, heade hinnangutega ning tütar ja väimees turistidega ausa(ma)d.

Kirjutan pisut lähemalt siis ka tseremooniast, kuhu sarongisaaga tõttu lõpuks väikese hilinemisega jõudsime. Tegemist oli nädal enne pulmi toimuva poissmeestepeoga. Ühe välikatusealuse alla oli kogunenud suurde ringi istuma nii poolsada meest, kõrvaltvaatajatena olid platsis mõni üksik naine ja pundar lapsi, joodi õlut (mitte lapsed muidugi) ning jagati snäkke. Siis tuli ringi keskele kaunis tantsija ja hakkas ükshaaval mehi endaga tantsuplatsile tõmbama, tundub, et selle “au” eest tuli ka raha välja käia. Koos tantsimine nägi välja selline, et tehti mingeid legong tantsule omaseid liigutusi ja kui muusikas oli teatud rütmikoht, hakati erinevaid suguakti liigutusi imiteerima. Mõned olid ikka päris rajud ja ma sain korraliku kultuurišhoki. Huvitavad mängud neil siinpool maad. Ühe tantsu sisse mahtus neiule ca kümmekond meest ja kokku oli neli tantsijatari. Kogu see trall kestis üle tunnikese ja kõige enam lõbu tundus see lastele pakkuvat. Mehed oli kohati ikka üsna tõrksad ja häbelikud tantsuplatsile minema. Trevor vaatas kogu seda asja ammuli sui ja ikka naeris kaasa, samal ajal mina mõtlesin, kuidas seda hiljem küll lahti seletada. Kahe nädala möödudes pole veel aga mingeid küsimusi järgnenud, loodame, et siis mõned need tantsuliigutused hiljem lasteaiapeol ei meenu. Pidu ise pidi kestma südaööni, aga meie läksime 8-st sööma ja magama ära. Kui Kadekult küsisime, kas tal ka selline pidu oli, siis muigas ja vastas eitavalt.





5. päev

Ennelõunal käisime otse rannalt snorkeldamas ja pärastlõunal võtsime ette 4-tunnise teekonna Bali lōunarannikule. Meie majutus asus Padang-Padangis.

6.-8. päev

Asusime läbi sõitma erinevaid Bukit poolsaare randasid, mis kõik jäävad enamasti kaljude vahele ja sinna saamiseks on vaja ette võtta sadakond või enamgi trepiastet, mis võtaksid ilma kuumatagi juba korralikult võhmale. Minu lemmikud, nendest kuhu sattusime, olid üks kõrvalisem Padang-Padang beach (põhirand oli ülerahvastatud), Bingin, Balangan ja Green Bowl beach. Rannad on suurte ohtlike lainetega ja merepõhi hästi pehme. Kohati vajusid jalad lausa 20 cm liiva sisse ja igas rannas ei julgenudki väga puusasügavusest edasi minna.

Ühel varahommikul plaanisime Jimbaranis kalaturule minna, aga see lehk ja räpasus ei lasknud isegi rolleri pealt maha tulla. Oli ügesõnaga väheke teistsugune turg, kui Sri Lankal nähtu. Evert hiljem ütles, et tal jäi väga vähe oksendamisest puudu. Juba kolm rolleril valgenahalist tõmbas piisavalt tähelepanu, mis küll kohalike peades siis veel oleks toimunud, kui üks rolleri pealt öökima oleks tormanud.

Päris kõikidesse randadesse me ei sõitnud ka, kuna natuke tuli ikka päevituse kallal ka ju enne Austraaliat vaeva näha. Ühe rannakülastuse ajal jätkus ka mu ebaõnne saaga – just minu kiiver oli rolleri pealt läinud. Kolmest võimalikust just minu oma! Kahjuks läks edasise reisiga Austraalias ebaõnn veelgi suuremaks, aga sellest siis juba hiljem…



















Lisasin praegu mõned pildid telefonist ja hiljem siis kodus ootab ees see kõige raskem töö, kui vaja fotoka pilte sorteerida ja sellest suurest puntrast raske südamega parimad välja valida.

Videokokkuvõtete aeg – Sri Lanka

Läbi suurte tõrgete ja IT probleemide, õnnestus ikka lõpuks esimene klipike kokku saada. Närvirakkude säästmiseks oleks vaja uut arvutit aga ei raatsi :).

Materjalid on filmitud kaameraga GoPro Hero 2, mille laenasime sõbralt. Peale selle kasutamist otsustasime ikkagi ka endale GoPro muretseda, sest kasutamine oli väga mugav ning kinnitusvõimalusi mitmeid. Pealegi, 1 video ütleb rohkem kui 1000 pilti :).

<p><a href=”http://vimeo.com/90779513″>Just the beginning – Sri Lanka part 1</a> from <a href=”http://vimeo.com/user24040497″>Maris Ebber</a> on <a href=”https://vimeo.com”>Vimeo</a&gt;.</p>

 

Sri Lanka

Kuna peale reisi jäime kohe haigeks ja oleme kodused, on mul olnud võimalus ka tasapisi pildid üle vaadata ning eelmistele postitustele juurde lisada. Kuna ma olen väga kehv otsustaja ja vähese aja möödumise tõttu emotsionaalne side reisifotodega veel suur :), siis sai pilte päris palju.

Marsruut

Meie marsruut

Kokkuvõtvalt jäime reisiga loomulikult väga rahule ja Evert ütles, väga hästi, et tema ei märganud kordagi, et keegi oleks kusagil riielnud või karjunud, isegi oma koduaedades mitte. Seega ka Sri Lanka inimesed on õnnelikud, naeratavad ja ei kurda tühja-tähja üle. Kohalikud on väga abivalmid, küll aga tuleb olla pisut skeptiline vaatamisväärsuste juures olevate abimeeste suhtes. Tihtipeale nad peale juhiste küsimist ei lõpeta suunava käeviipega vaid jalutavad lahkelt kaasa, et sa kindlasti ikka otsitud kohta jõuaksid, millele lõpus järgneb loomulikult “money” soov. Meie neile igatahes raha ei jaganud, kuna eesmärk on harida neid teemadel, et kui pole kokkulepet, siis pole ka hiljem midagi küsida, pealegi meie ju ei palunud neil endaga kaasa jalutada.

Ilmselt on minu eelmiste postituste järgi juba siililegi selge vastus küsimusele “Kes on Sri Lanka kiireim mees?”. Bussijuht siis loomulikult, kui kellelegi jäi veel kahtluseuss kõhtu. Bussiliiklus on saarel tihe, kiire, muusikaline (korralikus või ka vähemkorralikus bussis on supokas istmete all) ja natuke ka närvikõdi pakkuv, kui sa sõidu ajal liiklust ja möödasõite jälgid. Bussijuhid teevad möödasõite nii külavahel, mägedel, kui pimedas kurvis ja nendega kaasneb stabiilne signaalitamine. Bussid sõitsid ka sama liini teenindavast eesolevast bussist mööda, et reisijaid endale saada. Kuna teed on saare keskosas mägised ja kurvilised, siis kellel magu nõrk, tasub võtta merehaiguse tablett või silm kinni lasta (juhul kui õnnestus istekoht saada, seistes pole just parim lahendus). Bussi peal on eraldi spetsialist, kes piletiraha võtab ja tema saab ka alati aidata ja märku anda õige peatuse osas. Osavamad võivad teha nagu kohalikud, et hoo pealt peale ja maha. Bussisõit on igatahes Sri Lankal sama kohustuslik vaatamisväärsus nagu Sigiriya.

Värsket õhku Sri Lankal väga palju pole, suuremas linnas rikub selle liiklusvahendite vinguhais ja külakohtades suur alepõllundus. Mustusega on nii ja naa. Üüratuid prügimägesid ei leidu, aga kuna prügikasti leidmine on tehtud üsna võimatuks, siis kohalikud viskavad ikkagi oma sodi otse maha. Seda muidugi lõputult ei jäeta nii ning inimesed silma kinni ei pigista, see pühitakse hiljem mingi hetk ikkagi kõik kokku ja peale seda saabub puhas hetk ka.

Kaubandus on Sri Lankal meie silme läbi alles üsna vähearenenud. Selle all pean silmas puduturgude vähesust ja kaubavalikut. Kuna Sri Lanka sai iseseisvaks alles 2009. aastal, kui lõppes kodusõda, siis on see arusaadav ja praegu ongi veel võimalus nautida rikkumata Sri Lankat. Suured brändid, mida toidupoodides sellegi poolest leida võib, on: Maggi, Nescafe, Pringles, Red Bull ja Snickers (seda siiski vaid parimates poodides). Importkaubad on neil võrreldes muude hindadega väga kallid, Pringles maksis 2,5 eurot umbes nagu meilgi, kõige soodsam juust oli see ümmargune pakk, kus 8 sulajuustu kolmnurka sees ja see maksis ca 2 EURi, kilepakendites viilujuustu kümnene pakk võis maksta lausa 5-euro kanti. Väga maitsvaks osutusid kohalikud jogurtid, mis olid pisikeses topsis ja klassikalise vaniljemaitsega. Poed on väga pisikesed ja neid on pigem tihedalt ning valik üsna kesine, samas kõik hädapärane on olemas. Alkoholi peab otsima eraldi trellitatud wine shopist, kus 500ml Lion maksis kõige soodsamas kohas 160 ruupiat (0,92 eur), baarides happy hour’il 250. Kõige soodsam vein, mille poest leidsin ja sünnipäeva puhul ostsin oli 900 ruupiat ehk 5 eurot (enamikus poodides oli soodsaima veini hinnaks 1700 ruupiat), pokaal veini rannabaaris maksis 400 ruupiat. Puuviljade valik oli aga väga lai, ning turgudel mitu-mitu letti. Suur 2-kilone ananass maksis 150 ruupiat, väiksemad mangod 4tk/100ruupiat.

Toon siinkohal välja ka valuuta kursi 1EUR=174 ruupiat.

Toiduga läks meil reisi jooksul üldiselt hästi, kui üks suure näljaga valitud söökla välja arvata. Kindla peale minek on alati nuudlid ning väga hästi teevad nad rottisid (see on natuke nagu täidetud tortillatasku), mille suurus võib aga olenevalt söögikohast suuresti varieeruda. Parimad rottid saime me Ellas. Ka kottu rotti on maitsev – see on siis pisut vürtsikam eine, kus lintnuudlid krõbeda köögivilja ja valitud lihalisandiga. Väga suur rõhk on kalal ja seda nad oskavad ka hästi grillida. Õhtusöök koos kalaga maksis rannabaaris alates 700 ruupiast, nuudlid 350-st, mango lassi 200-st. Turistide jaoks on menüüs alati olemas friikartulid, aga ise nad söövad ikkagi toidu kõrvale riisi. Üldises hinnangus nad loomulikult Tai kulinaariasaavutuste vastu ei saa.

Mis me reisilt siis meeneks ostsime: ceyloni teed, palju maitseained, extra virgin kookosõli, papadami (peale õlis praadimist maitseb natuke nagu seakamar või nagu vanasti olid ühed ruudukujulised snäkid, mis õlis praadides paisusid), kaneelipuust hambatikke, Raffaello karbi asemele elevandijoonistusega käsitöökarbi passide hoidmiseks ja ühe kästiöömaski hea õnne tarbeks.

Hikkaduwa 3-5.02.2014

Hikkasse tulime Galle kaudu ja taas Sri Lanka kiireima liiklusvahendiga – bussiga. Majutuse panin telefoni teel päev varem Mirissas juba kinni ja seekord valisime koha, mis ranna pool ja natuke hotelli tüüpi. Tegelt oleks valinud ehk midagi muud, kui Driftersi (28 eur/öö), aga tipuhooajal on parima hinna-kvaliteedi suhtega kohad täis. Iseenesest ranna ääres ja suuremas öömajas on pigem just lärmakam ööbimine, tuba oli hotellis suht sama nagu oli kodumajutustes ja külalistemajades, samas hea vaheldus oli bassein ja sai ka soola- ja liivavabalt ennast jahutada, mis tegi juuksed rõõmsaks. Muidugi mu unenägudemaailm andis esimese öö halvale unele ka oma panuse, kui ketras merekohina saatel 2004a. katastroofi kohta tehtud tsunamifilmi stsenaariumit läbi.

Hikkaduwas on palju surfareid ja rannaäär on restorane ja tasuta rannatoole täis. Tänava ääres on palju kohti, kus osta hõlste, kleite, pükse, maske ja muid meeneid. Leidsime isegi ühe ülisuure supermarketi (umbes Säästuka suurune). Tänaval olid pisikesed õmblusateljeed, kus Billabongi tüüpi surfipüksid õmmeldakse 2 päevaga valmis ning kangavalik on väga lai. Lisaks tehakse ka bikiine. Trevori ning Everti püksid kokku läksid 8 euri, tellisime kohe kaks paari ja saime napilt enne rongile minekut kätte. Töö kiire ja õmblused korralikud.

Rannas oli väga lahe võtta laineid pisemat tüüpi veelauaga. Hikkaduwas on lained kohati lausa 2-meetrised ja veealune hoovus väga tugev ja ohtlik. Minu tõmbas hoovus kaldast nii kaugele ja õnneks üks surfikoolitaja natuke eemal märkas seda ja näitas näpuga, kuhu poole ujuda, et tagasi kaldapoole viiva hoovuse mõjuvōimu saada. Siis võtsin ilmselt ka oma suurima 1-meetrise laine :).

Küll andsid Hikkaduwa kandis tunda mingid nähtamatud putukad (vesikirp??), mille puhul hammustuse hetke ja looma ei taba, aga mingi hetk lihtsalt avastad end meeleheitlikult kratsimas ja näed, kuidas keegi on üle jala või käe joostes korraliku kupuraja maha jätnud (korraliku tähendab siis alates 6st kupust ja pigem ikka 10-nene rida ja peale).

Colombosse otsustasime minna rongiga, kuna tundus, et meie maod on eesolevaks Stockholm-Tallinn laevasõiduks bussijuhtide poolt juba piisavalt treenitud. Raudtee kulges riigi kallimatel kruntidel, ehk enamjaolt paralleelselt rannajoonega, mis tähendas, et vaated olid väga kenad. Sinna äärde jäi mitmeid eksootilisi rannaribasid, kus arendus puudus või olid külg-külgepidi koos õnnetud kohalike hütid (Everti sõnadesse pannes, siis mõni pere elas puhta koerakuudis). Colombost lennujaama läksime bussiga ning põgusalt üle linna kiigates, võisime oma otsusega, seekordsel reisil pealinna mitte külastada, rahule jääda. Kuna lend läheb 6. varahommikul 4:15, tuleb ilmselt raske öö ja Qatari meelelahutusüsteemi nautimise asemel loodetavasti jääme magama. Evertil on juba ilmselt Angry Birdsi üleküllus ja minul raamat lõpusirgel. Trevor on kella 23:30st maganud.

Mirissa 29.01-3.02.2014

Tangallest Mirissasse saime Colombo bussiga, tunnike tivolit ja pärastlõunast kohal. Majutus oli kogu 5-ks ööks ette bookitud, Ancient tree guesthouse’s. Tegemist noorema pere hallatud majutusega, kus neil oma kodu juurde ehitatud üks single ja kaks double tuba ning randa 5-minutiline jalutuskäik. Nagu selgus, siis enamasti maad ei osteta, vaid saadakse vanematelt päranduseks ning kõrvalkruntidel asusid seega veel viie venna kodud ja külalistemajad. Öö hinnaks oli meil 13 euri ja hommikusöök hinnas, ütleks nüüd, et moosist ja saiast on tükiks ajaks isu täis (kuigi neil oli tõeliselt hea lõkkel röstitud sai), puuvilju aga mahub veel üüratult :).

Mirissa on ka üsna väike koht, hilbulette on ehk 3-5 kanti, pisikesi poode ja puuvilju jagub. Mirissa rannas on juba mitmeid rannarestorane ja baare ning tasuta rannatoolid. Kaupmehed rannas tüütamas ei käi. Natuke juba meenutas Lõuna-Goa õhustikku, aga palmid ja hütid ei olnud nii ilusad. Laine oli meetrine ja peale ujumist kukkus ka imeväikestest bikiinidest välja kilekotitäis liiva. Rannas oli õhtul suur rõhk mereandide lettidel ning kes meelitas sööjaid tuledesära, kes tulešou, kes hea muusika ning kes live-grillimisega.

Trevori sünnipäeva puhul oli Elerin salaja kokku leppinud tordi ja kaunistused, mille peale lõi Trevoris eriline häbelikkuse geen välja :). Argo kinkis talle snickersi ja 1000 ruupiat ning võtsimegi ette rolleritiiru, et ehk leiame suuremas linnas mänguasjapoe. Eriti ei leidnud küll, ega kohalikel lastel mänguasju pole tegelikult väga näinud ka. Enamus lelusi on poodides plastikust titekad autod. Lõpuks leidsime ühest poest sõdurite komplekti ja väikese legovormeli. Kuna meie kinkisime Trevorile Ninja kilpkonna, politseimehe ja tsikli, siis ta oli ikka leitud legolaadse vormeli üle väga rõõmus. Lisaks jagus kingirahast ka Pringlesi jaoks. Sõitsime läbi ka Galle Fort’i, kus leidsime laheda kvaliteetse suveniiripoe Barefoot. Tagasiteel otsisime üles Jungle beachi, mis LP järgi pidi olema eraldatud rannake, aga turistid või kohalikud olid seal juba risustamisega oma töö teinud. Rand oli küll pisike, raskemini ligipääsetav, helesinise vee ja isegi ühe rannabaariga. Turiste oli juba paarikümne kandis, seega leitud Dikwella rannale jääb tublisti alla. Tagasiteel Mirissasse vaatsime üle ka kuulsad vaiade peal istuvad kalamehed. Kuna LP hoiatas, et kalamehed pidid fotokat nähes vaiadelt ülehelikiirusel alla saama, et klotsi küsida, siis leppisime kokku, et teen rolleri peal istudes kiirelt mõned pildid ära ja nii kui keegi raha hakkab küsima, annab Evert gaasi :).Tegelikkuses oli juba teeservas mees valmis ja Evert siis tegi, nagu teda huvitaks, kui palju maksab vaia peal istumine, samal ajal kui mina pildid ära klõpsisin ja siis nagu otsustasime et ahh, ei raatsi ka :) ja põrutasime edasi.

Minu sünnipäevahommikul oli äratus juba 5:30 ja läksime vaalavaatlusele. Ettevõte sai valitud pika kogemuse järgi ning selline, kes annab hiljem oma panuse ka loodusesse tagasi ja kasutab ausaid meetodeid. Vaalavaatluse jaoks tuli sõita 1,5 h avamerele (võib vist isegi öelda ookeanile) ja rappumine oli korralik. Ma võtsin selle laevareisi jooksul 3 merehaiguse tabletti, noh, et vast küll-küllale liiga ei tee ja ehk pean ikka siis pildistamishetkeni vastu. Pidasin! Siiski küll kaame näolapi ja hädise pilguga. Ühe vaala leidsime ka, keda siis jälgida. Kõige paremini tuvastab vaala ära ülespuhutava veejoa järgi, siis on ca 5 min aega, et pilti teha ja peale sukeldumist on vaal vee all 7-12min. Enamjaolt väga suurelt vaala seljaosa veest välja ei ulatunud, aga tema võimsusest ja suurusest sai aimu, eriti pikalt näitas ta end meile viimase veepealetuleku ajal. Sinivaal on maailma suurim loom ja neid pidi olema maailmas säilinud kõigest 5000tk ning parimaid kohti nende jälgimiseks ongi Sri Lanka ja ka Sri Lanka rannikust pidid nad tänu inimfaktorile iga aastaga üha kaugemale liikuma. Delfiine kahjuks ei näinudki ja mul olid selles osas palju suuremad ootused, kuna isegi Goa ranniku lähedal nägime suuri delfiiniparvesid. Raja & the Whales tariif oli reisi eest 6000 ruupiat (35,-/in), aga on ka palju uusi ettevõtmisi, kes pakuvad väljasõite 4000 eest ja vōib-olla kasutavad loomade ligimeelitamiseks ka teatud ebasoovitatavat aparatuuri.

Edasised päevad veetsime oma päevituse täiustamise kallal :) ning jalutasime niisama rannaäärt läbi. Trevorile meeldis väga lainetes möllata ja liuelda, tal oli pea kohe paksult liiva täis ja nägime Evertiga palju vaeva nii tava kui wc duššiga, et ta pead puhtaks saada ( või noh, pigem puhtamaks). Veesurve ei ole siinkandis just kõige tugevam.

Kaks õhtut sōime oma majutuses, kus osati väga maitsvalt kala teha ja kolm õhtut rannarestoranides. Rannast 5 min eemal sisemaal on peale päikesloojangut tüütud putukad ja juba seetõttu on rannas mõnusam tiksuda ja muusikat ning merekohinat kuulata.

Tangalle 27-29.01.2014

Peale safarit tulime Tissast Tangallesse bussiga, mille juht üritas taas oma eelmise sõidu aega ületada. Olles ühes tükis kohal, läksime kohe ühte majutusse, mille kohta olin varasemalt kodus uurimistööd teinud ja positiivse märkme maha jätnud, et uurida, kas neil vabu tube on. Seekord oli mul booking tegemata. Meile pakuti pere sviiti, kus tuba Argole, tuba meile, kahe peale wc, külmik ja telekas!, suur rõdu kööginurga, laua ja merevaatega. Tundus, et võib olla päris kallis värk, aga saime hinnaks 5000 ruupiat, mis teeb siis meie pere jaoks ca 20 eurot/öö ja Argole 10. Randa on ka ca 5 min jalutada ning turistihorde siin taaskord ei paista. Isegi imelikult vähe on neid ja majutuse onu kinnitas, et on küll tipphooaeg aga turiste nüüd paar päeva vähem olnud ja hajuvad erinevate randade peale ära. No mis meil selle vastu olla saab, kui saame ranna peaegu iseendale!

Tiirutasime ühe päeva rolleriga ka lähiümbruses ringi. Vaatasime üle Hummawaya (Kudawella) blow hole’i, mis oli päris lahe, kuidas õigete lainete kokkupuutel pritsib üles parimatel aegadel kuni 25m veejuga. Kohalikud tundsid juba selle hingeelu ja andsid märku, kui fotokas valmis seada. Ca 3-5 minuti tagant toimusid pursked ja kuigi jaanuar pole tegelikult just parim aeg selle külastuseks, on see seda vähest 250 ruupiat (ca 1,5 eur) ikka väärt ja joa kõrgus olid piisavalt efektne. Kui oma pildistamisega ühele poole sain, avastasin, et mul on üle keha ja fotoka soolaterad.

Teelt eksides sattusime ka kohalike kalasadamasse, kus meremehed olid just laevalt saaki maha võtmas ja turule müümiseks ette valmistamas. Toimus oksjoni tüüpi kalamüük järgmistele meestele, kes siis kaubaga edasi turule-söögikohtadesse läksid. Nägime ka korraliku tuunikala ära – ca 1,2-1,5 m. Dikwella alguses leidsime ühe väga mõnusa rahuliku ranna, kuhu just päris mööda sirget teed ei jõua ja pigem ära eksides. Peale meie olid seal sel hetkel ühed kohalikud end pesemas ja kogu oldud aja jooksul käis läbi ehk 2-3 turistipaari. See rand oli palju parem ja kenam, kui Tangalle parimaks nimetatud Goyambokka. Siiski olid Tangalle rannad kõik üsna väherahvastatud, mitu randa jäid kohe tee äärde ja Goyambokka jäi teest eemale ja sinna pääses külavaheteelt mööda kitsast, kahe krundi vahel olevat rada. Tangalle linnas oli olemas wine store, päris suur toidupood ja puuvilja turg, kesisemalt oli söögikohti ja hilbukauplusi. Meie oma majutusasutuse pakutav toit oli küll täitsa maitsev. Lisaks asub Tangalles Sri Lanka presidendi kodukant ja seetõttu oli ringi liikumas ka päris palju politseinikke.

Ella, Tissamaharama, Yala 24-27.01.2014

Rongi peale õnnestus ikkagi saada teise klassi piletid, kus mugavamad istmed. Ilmselt kõiki kohti ei broneerita ette ära. Istumiskohtade peale oli siiski suur tung ja inimesi jäi ikka seisma ka. Meie läksime peale muidugi valesse 2. klassi vagunisse, kus reserveeritud istekohad ning kui kontroll ca 2h hiljem peale tuli, sai meie pidu läbi ja ta suunas meid järgnevasse vagunisse, kus loomulikult kõik istmed juba täis. Õnneks üks mees, kes nagunii 30min pärast järgnevas peatuses maha läks andis Trevorile ja mulle oma koha. Evert sai ka varsti ta kaasa kohale istuma ning Argo pidi ikka veel ca tunnikese vaba kohta ootama. Rongisõit oli siiski võrratu – mäed, orud, külad ja parimad vaated ongi ilmselt Hapute ja Ella vahel. Fotokat oli võimatu käest panna ja vaatamata 6-tunnisele sõidule, silma ka naljalt looja ei tahtnud lasta.

Ellasse jõudsime 15 paiku ja tegemist on väga mõnusa külaga mägede vahel. Õhtuse õlu saamiseks tuli poistel minna kohalike joomaurkasse ning 1,2 euriga oli Tiger õlu lisaks uuele kogemusele olemas (poodides alkoholi ei müüda ja Ellas polnud ka spetsiaalseid trellitatud alkopoode). Evert leidis sealt oma erilise semu, kes iga kord küsis talt: “Where you from?” ja saatis suure naeratuse saatel baarist välja.

Järgmisel hommikul oli äratus juba 5:30, et päikesetõusu vaadata Little Adam’s peak’i otsas. Matk kestis ca 2h ja vaated olid uskumatud. Mäed on ikka nii erilised ja ilusad. Peale hommikusööki rentisime rolleri ja käisime Halpewette teevabrikus tuuril (päris asjalik tutvustus ja Sri Lanka nr 5. teetootja 450st), sõitsime väikeste külade vahel, kus tee- ja riisiistandused ning 3km-sel matkal Dunhida kose juures. Endalgi annavad sääremarjad mägedest ja treppidest korralikult tunda ning Trevor suutis veel osasid lõpulõike joosteski läbida.

Valitud majutusega me Ellas väga rahule ei jäänud, kuna tädi tundus olevat vägagi raha peal väljas, kuigi siiski sõbralik ja abivalmis. Hommikusöögi eest küsis röövellikud 500 ruupiat nägu (ca 3 euri) ja sisaldas see rasvast praemuna, röstsai, ananassi ja banaani. 450 ruupia eest pakuti eelmises majutuses juba mitmekülgset õhtusööki, aga võib-olla olimegi sellega ära hellitatud :).

Uuel hommikul läksime Matara bussile, et Pannegamuwa ristmikul maha hüpata ja sealt tuk-tukiga 4km eemal asuvasse Tissamaharsmasse jõuda. No seda bussisõitu võiks küll iseloomustada hästi sõna okseralli, see juht vist tahtis oma parimat ringiaega saada. Bussisõit pidi LP järgi kestma ehk 3h ja majutuse tädi ütles, et takso sõidab 2 tunniga, no meie sõit kestis alla 2h ja see vist ütleb nii mõndagi. Ma võtsin teadlikult juba sõidu alguses ühe ingveritableti. Lahtise bussiukse juures tundub küll muidu mugav oksendada, aga selle kurvilise tee ja hoo pealt oleks vaja olnud mingit korralikku rihmadega kinnitussüsteemi. Istmetel püsimisega oli juba tükk tegu.

Meie hotell River Face Inn Tissas oli super! Hind ka eelmistest pisut kallim – 21 euri, aga vaikne privaatne aed palmide vilus ja jõe kaldal, toidud mõistliku hinnaga ja väga maitsvad ning üldse vääris teenindus Tripadvisori kõrgeid punkte. Siin on ideaalne raamatut lugeda ja niisama vedeleda. Kui läksin alla jõe äärde pilte tegema, siis ujus mulle kohe külje alla naabrimees ja pakkus kanepit. Oli natuke imestanud kui ei ütlesin ja kostis seepeale magus naeratus suul: “I like cannabis :-) !”. Siis näitas mulle jõest veel krevette, kalu, ütles, et seal elab väike krokodill. Hotelli peremehe poeg tegi meile külavahel ka tiiru ja kõik lapsed viisakalt tervitasid “hello” ja lehvitasid. Mõni julgem tuli ka Trevori valget nahka katsuma ning ühega lausa läks mänguks. Poisi ema palus käte-jalgade keeles, et saadaksin neile ka selle foto “with mail” ning kui ta postiaadressi kirjutama asus, siis jõudis mulle kohale oma naiivsus ja rikutus, et kohe e-maili peale mõtlesin.

Esmaspäeva hommikul oli äratus juba 4:20 ja läksime hommikusele safarile Yala rahvusparki (ca 35 EUR/in), mis kestis 11-ni. Nägime päris mitmeid loomi: väga lähedalt elevanti, paabulinde, pelikane, marabuusid, vesipühvleid, metssigu, hirvesid (täitsa täpilised bämbid), nugise moodi looma, krokodille, iguaane, kuldseid šaakaleid ja metssigu leopardi tapetud laiba kallal nosimas ja õnneks nägime ikka leopardi isiklikult ka ära, kuigi väga põgusalt ja sain ainult ühe uduse foto. Kokkuvõttes väga lahe oli ja jäime väga rahule, mõned pildid ehk sain ikka ka.

Negombo, Kandy, Sigiriya, Polonnaruwa 21-23.01.2014

Colombo lennujaama jõudsime hommikul 7:45 ning lennukis me korralikult magada ei saanud. Trevor ehk sai 3-4h magada. Kuna tee Colombosse pidi olema ummikute tõttu vaevaline, siis plaanisime seega hoopis lähedamalasuvas Negombos öö veeta ja sealt bussiga Kandysse minna. Negombo oli uskumatult tühi, arvestades lähedust lennujaamale ja kaunist rannajoont. Vesi pidi küll olema reostunud ja eks sinna siis koer ongi maetud, kuigi inimesi natuke vees ikka oli. Rannas kohe alguses päikesepõletuse kartuses kaua ei julgenudki olla ja sundisime end sööma, kuigi isu polnud ja silmad vajusid käigupealt kinni.

Peale lõunast puhkamist pidi saabuma ka sõber Argo, kes jäi ühenduslennust maha ja jõudis 7.45 asemel hoopis lõpuks õhtul üheksa paiku. Sai vähemalt Qatari äriklassi lounge’i ära testida ja araabidega teed juua :).

Järgmisel päeval läksime peale ärkamist Kandy bussile. Sõit pidi kestma ca 4h, aga saime vist isegi 3-3,5 tunniga sõidetud ja polnudki selline okseralli nagu LP ja töökaaslane Reelika hoiatasid :). Kuna läksime peale algpeatuses ja 15 min enne starti, saime lausa kõrvuti istuma. Pika sõidu peale läks vahekäik inimesi päris täis ja maha-peale pidi tõesti saama hoopealt.

Majutus oli meil Kandyst ca 2-3km väljas mägedes, väga toreda pere juures – Hathana Holiday homes (11EUR/öö). Nad pakkusid ka 2,6 euro eest rikkalikku ja tõeliselt maitsvat õhtusööki. Kõik külalised kasutasid seda suurepärast võimalust.

Järgmise päeva pikaks väljasõiduks oli meil hommikul 5:30-ks auto koos juhiga tellitud. Sel päeval selgus juba oluliselt paremini Sri Lanka liikluse iseloom :). Teed on mägisel alal sinka vonka ja üles-alla, märku tuleb endast anda signaaliga, soovitatavalt ka siis kui vastusõitev auto ohtu ei kujuta ja vōib-olla paar korda ka niisama tervituseks ning möödasõitu alustad ikkagi pimedas kurvis, kuna ega kurvi taga tuleb ju nagunii järgnev kurv või mägi. Sellegipoolest avanes parem vaatepilt kui Mumbais ja Indiale jääb riski poolest alla :).

Esimene peatus oli ca 3-tunnise autosõidukaugusel olev Sigiriya mägi. Saimegi tänu varasele stardile sinna ennem, kui suuremad turismimassid hakkasid saabuma (ja isegi suuremad massid Sri Lanka mõistes ei tähendanud just väga suurt ummistust). Pilet oli kallimapoolne, 22 EUR/in, aga kindlasti seda raha väärt. Ronimine ja vaade olid väga ägedad. Trevor pidas ka tublisti vastu ning möödusime nii mitmeski eesolevast jaapani turistist, kes imestunud nägudega Trevori jooksusammu vaatasid.

Jõudsime veel käia ka iidses pealinnas Polonnaruwas. Selle pilet, 19 EURi, oli natuke ülepakutud, aga nüüd ka see koht nähtud. Iidsed varemed olid iseensest võimsad vaadata. Maa-ala, mis läbi käia oli suur, seega rentisime jalgrattad ja Trevor istus Everti ratta pakiraamil.

Unustasime suures tuhinas rongipiletid järgmisesse kohta broneerida ja kui meie majaperemees linna läks, selgus, et vabu kohti teise klassi polegi. Kolmandasse klassi ehk õnnestub kohad saada, aga soovitus oli minna rongijaama tund aega varem ja rongi saabudes jooksuga rünnata õiget vagunit, et saada endale koht mõnusal puupingil. Eks siis ole näha, kuidas õnnestub…

Istanbul 18-20.01.2014

Kuna leidsin Sri Lankale üsna hea hinnaga open-jaw lennupiletid (see on siis algus ühest kohast ja lõpp teises), siis sattuski nii, et tegime Türgi pealinnas ka väikese vahepeatuse. Mine tea, millal või kas üldse Istanbuli taas satume.

Istanbuli saamiseks sai ära kasutada Air Balticu soodusmüüki. Lennud läksid nagu ikka, ainult Riias hoidsid pardalemineku järjekorda kinni mingid 10 suure kotiga tädid. Teadagi lihtklassis üle ühe ühiku käsipagasi ei või olla. Tädi üritas mulle küll kurva näo ja mitmete võõrsõnadega oma kotti pakkuda, aga ei aitäh, ma eelistan enda pakitud kraami vedada!

Sabitah lennujaam, oli linnast veel ca 1h bussisõidu kaugusel ning kuna ma viimasel minutil avastasin ühe bussi tagant veel teist otsida, saime 1min täpsusega bussile ja ei pidanud 30min järgmist ootama. Kraadid olid õhtul 18 paiku ilmselt 10 kandis, mis oli üsna OK, aga vaatamata väikesele temperatuurile võttis meid ikkagi kohe vastu selline lõunamaadele omane lõhn. Öömajaks oli vaatamisväärsustest 10-15 minutilise jalutuskäigu kaugusel olev Saruhan hotell. Väga korralik ja isegi rõduga :). Hotelli sisenedes oli seinal hinnakiri ja dbl room 90eur :-0, meil oli bookingu kaudu broneerides öö hinnaks 35 eur.

Uus päev oleks meie jaoks äärepealt alanud juba kell 6:30, kui lähedalasuvas mošeeš hakkas väga vali palvuse muusika, aga õnneks Trevor niheles ainult ja magas edasi. Seda muusikat saime päeva peale veel mitu head korda kuulda. Selle päeva tegevuskavaks oligi linnapeal mošeedes ja Egiptuse turul jalutamine ning 2-tunnine Bosphoruse kruiis Euroopa ja Aasia piirivetel.

Järgmisel päeval jalutasime veel grand bazaaril, enne kui lennujaama suundusime. Päikese käes oli päris soe, 15-17 kraadi vast, aga vahepeal jahedamate tuulehoogudega just nagu meie kevad. Yr.no näitas järgmiseks nädalavahetuseks juba lund ja 1-4. kraadi, nii et meil läks õnneks.