Meie 400h Austraalias: ca 160h päikest, 80h autosõitu, 60h telgis ööbimist, 50h purjetamist…

Pühapäeva hommik, Austraalia 11s päev, läbitud sõidukilomeetreid juba ca 3000 ringis. Võtame endale vabaduse sel hommikul sisse magada ja omas tempos kulgeda, ainsaks kohustuseks pesupäev. Kaua magamisest ei tule aga tänu akna taga tuure koguvale linnuorkestrile midagi välja ja peale lõunat hakkab juba vaikselt ligi hiilima igavus…

Kui algselt oli plaan esmaspäeva varahommikul Sydney poole sõitma hakata, et hilisel pärastlõunal kohal olla, siis otsustasime ikkagi juba õhtul teele asuda ja mõnes nelja-viie sõidutunni kaugusel asuvas kämpingus öömaja leida. Kui siis teel olles erinevaid telkimisplatse hakkasime otsima, saime peagi selgusele, et peale viite õhtul pole Austraalias küll mõtet plaanitegemist jätta. Ükski telefon enam ei vastanud ja tuli hakata mõtlema plaan B peale, milleks oli siis autos magamine või võimalikult soodsa hosteli leidmine. Kilukarbitunnetust me väga ei ihaldanud, seega hakkasime hotellivariante otsima. Ega seal väga valikuid ei olnudki, sest hinnad on Austraalias suht ulmelised. Kõige soodsam variant oli noortehostelis neljane naridega tuba ja selle eest oli kokku taks 120 taala, selle hinna sees sisaldus ka “tee ise oma voodi ära” pakett. Ütleme nii, et Aasia on oma puhaste, odavate ja kõrgetasemelise teenidusega kodumajutuste ja backpacker hostelitega ära hellitanud, aga pole hullu, pidin seal voodiputukate hirmus end kõigest viis tundi kratsima ja saimegi taas teele asuda. Sydneysse jõudsime juba ennelõunal ja jalutasime lihtsalt niisama ringi, nägime ära kuulsa ooperimaja ja Harbour Bridge’i ning nautisime miljoni dollari vaate kõrvale rahamagusat 10 taalast siidrit. Pärastlõuna veetsime aga kuulsal Bondi beachil, kuhu õnnestus sattuda just haialarmi ajal. Rannas üürgas sireen, surfarid aeti veest välja, vetelpääste paadid sõitsid merele ja helikopter tegi ranna kohal tiire – täielik action pakett.

Kuulus ooperimaja

Bondi beach

Meie luksusöömaja ja sellise paksu teki all oligi mul külm

The Three Sisters

National Pass rada Blue Mountains rahvuspargis

Wentworth Falls

Meie järgmine telkimisplats asus Sydney äärelinnas hipikommuuni laadses asumis, kus saime enda kasutusse enam-vähem telgisuuruse maalapi vaatega kõrvalmajakese ees diivanil suudlevatele tudengitele. Väga paljud asunikud olid seal end pikemaajaliselt sisse seadnud ja see oli nende jaoks ilmselt üks soodsamaid ööbimisvariante linnas tööl käimiseks. Sydney läheduses oli öö juba palju jahedam ning minul oli isegi paksu teki all lausa külm magada. Hommikul oli plaan taas varakult startida (äratus nii 5 paiku), kuna päevakava oli suht tihedalt täis planeeritud, aga meie õnnetuseks oli seekord uus autohäda kaelas – seekord siis oli autol aku tühjaks saanud. See probleem oli küll õnneks kiirema lahendusega kui rihma katkiminek ja pidime leppima kõigest pooleteisttunnise viivitusega (peale auto tööle saamist läksime veel autopoe avamist ootama, et järgmiseks ööks akulaadija osta). Automure selleks korraks taas lahendatud, sõitsime minu suurel nõudmisel ca 1,5h kaugusel olevatesse mägedesse, Blue Mountains. Seal nägime ära kuulsa Three Sisters vaate ning saime natuke matkata ka ühel väidetavalt sealse piirkonna parimal, National Pass, rajal. Oh, kuidas ma oleks tahtnud seal veel kauem ringi matkata, need rajad olid nii mitmekesised ja huvitavad. Ma olin nagu väike laps, kes iga nurga taga muudkui edasi jooksis, et äkki järgmise nurga taga on veel ägedam vaade. Mägedes lihtsalt on midagi nii erilist, eriti kui oled kasvanud Eesti laugel maastikul. Peale matkamist oli aeg taas tagumik mugavalt sisse seada ja võtta ette ca 10-tunine sõit Byron Bay poole. Sealne telkimiskoht oli mere ääres ja kohe varahommikul sai joosta Vaikse Ookeani päikesetõusu vaatama. Byron Bays jalutasime päeva peale lihtsalt niisama ringi, said nähtud nii kuulus majakas kui surfirand. Tegemist taaskord väga mõnusa hubase surfilinnaga.

Austraalia viimaseks päevaks oli Elerinil ja Brianil meile ülatus planeeritud. Ainus, mida nad ütlesid, oli see, et hommikul kell kolm on äratus ja Elerin viib meid Gold Coastile. Eks ma tegin omad järeldused, et nii varane ärkamine peab olema ometi seotud päikesetõusuga ja tegemist saab seega olla mingi sillaronimisega, mida oli kunagi Elerinile maininud või kuumaõhupalli sõiduga. Ja viimane ta oligi! Taas üks unistus vähem täita! Mis ei tähenda muidugi seda, et see nüüd üheks ja ainsaks korraks peab jääma. Peale kuumaõhupallisõitu, hommikusööki  ja veinidegusteerimist tegime nii, et meie läksime omapead Gold Coasti avastama ja Elerin viis Trevori meremaailma, kus nad siis atraktsioonide peal Trevori näoilmetest hindamatuid kaadreid said.

Vaikse Ookeani päikesetõus

Byron Bay

Igapäevased tegelased

Koaala nägime ära, aga kahjuks siiski ainult varjupaigas

Gold Coast surf

Kokku sõitsime oma Australia reisi jooksul läbi vist ca 6000km ja telgis magasime enam öid kui voodis. See riik on lihtsalt nii suur ja lai, et kõikide põnevate kohtade nägemiseks ei piisa vist isegi kiire tempo juures paarist-kolmest kuust. Ka paljud kohalikud pole oma maad läbi ja lõhki näinud, sest isegi nende jaoks on soodsam minna puhkama pigem Aasiasse kui reisida kodumaal. Loodus on Austraalias muidugi imeline ja tõeliselt mitmekesine, on rannad, mäed, kõrb, vihmamets jne. Loodetavasti tulevikus õnnestub veel sinna minna ning siis juba pikemalt. Järgmisel reisil sooviks teha outbacki trippi, näha Ayers rock’i, matkata rohkem vihmametsas ja mägedes, sõita mööda Great Ocean Roadi ja olla lihtsalt nii, et hakkaks kohe igav (kohe ikka mitu korda igav).

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kui me laupäeva varahommikul GC lennujaama poole sõitsime, siis üks auto sõitis meile kõrvale mille juht nägi kõvasti vaeva, et meie tähelepanu auto tagaosale juhtida. Poole tunni kaugusel lennujaamast seisime teepervel tühja tagumise rehviga. Sellegipoolest lahenes kõik taaskord õnnelikult ja suutsime järgmise tanklani välja sõita ning ka normaalsel ajal lennujaama jõuda. Ma pole veel märganud, et meil mõnel varasemal reisil nii palju tehnilisi viperusi oleks olnud!

Kruiisimine merel ja liival

Kui hommikul Airlie beachi jõudsime oli meil seal veel parajalt aega, et teha rahulik hommikusöök ja jalutada väikestes surfibutiikides. Airlie on armas pisike lõõgastunud olekuga linnake, kus suuremat inimliiklust tekitavad ikkagi turistid, kes Suurele Vallrahule suundumas. Poed on kõik Roxy, Billabong ja Quicksilver tüüpi, mis suunatud prilli-mütsi-bikiini-surfi-sukeldumiskraami tarbijatele. Oh, kuidas mulle meeldib see surfiriiete stiil ja värvid, et küll on kahju, et meil seda rannaaega ikka piinlikult vähe on.

Suur Vallrahu ja lein

Kaks päeva ja kaks ööd seilamist maailma suurima korallrifi kohal – tundub nagu unelm, eks? Kõik siiski päris nii lilleline ei olnud, nagu näiteks võitlemine merehaigusega ja GoPro otsimine lõputust korallimerest… OK, no tegelt dramatiseerin praegu natuke üle ka, tegelikult oli see vaatamata kõigele sigalahe!

Reisiseltskonnaga vedas meil väga, kuna kõik olid noored ning sekka ei sattunudki ühtegi hiinlast-jaapanlast. Jah, neid on igal pool mega palju ja nad on jube lärmakad ning üledramatiseerivad. Siinkohal pean vabandama, aga ma pole iseenda rumalusest ja laiskusest nende kahe rahvuse erinevust endale päris selgeks teinud. Kummad need ongi, kes räägivad nagu haukuvad koerad? Igatahes, kokku oli meid lisaks kahele meeskonnaliikmele sellel kruiisil 12 inimest, kellest viis moodustasime juba me ise, üks saksa poiss, kes armastas iseendaga rääkida, üks snoobidest üliagar viieline saksa-šveitsi paarike, üks lahe inglise paarike, üks inglise noor jeesus (no ikka selline kõhnake lokkis juuste ning heleda pika habemega ja puha) ning üks kapteni kõiketeadjast ärimehest pidevalt paljastuva õllekõhuga sõber. Purjekal jagus kahes peatuses ka lisakülalisi. Ühes kohas lendas masti peale lumivalge kollase lakaga papagoi, kes oli harjunud skipperi käest maiustamiseks küpsist saama ning teises peatuses tulid kapteni kutse peale kaljunukkide vahelt välja kotkad, et õhku visatud lihasaagile täpsuspüüdmist teha.

Esimene põrastlõuna merel oli üsna tasasel veel ning lihtsalt imeline! Kujuta ette, kui paned selga oma kõige värskemalt soetatud päevitusriided, mille kandmist oled juba ammu oodanud ja planeerinud ning siis sätid ennast sisse purjeka etteotsa, jalad vee poole rippumas, käes jahutav siider, silmad kinni ning nägu paitamas õrn tuulehoog ja soe päike. Imeline, ma ütlen! Edasi viis tee meid Falsa Narasse snorkeldama ja kuna Austraaalia kirdevetes on suur oht saada kõrvetada ohtlike meduusidega, siis oli kohustuslik alati kanda kalipsot. Trevori jaoks oli sptesiaalselt olemas ka pisike eriti nunnu kollaste neoontriipudega kalipso. Esimese päeva snorkeldamise kohta ma küll kahjuks kalade ja korallide osas jään kirjelduse võlgu, sest mul oli ühe teise “projektiga” käed-jalad tööd täis. Nimelt jõudsin ma vette minna ja hakata teiste poole ujuma, kui äkki tundsin, et GoPro oli varuka küljest lahti tulnud. Nöör millega ta mu küljes oli, oli katki läinud. See põks mu südames sellel ebameeldiva avastuse hetkel! Kutsusin kohe kapteni kummipaadiga appi ja Brian hakkas ka sukelduma ja otsima, aga kahjuks ei paistnud mu kaamerat kusagil. Mul oli tegelikult oranž hõljuk ka GopPro’l taga, aga kuna monopod oli ka küljes, siis ehk oli sellega koguraskus ikkagi liialt suur. Ega ma polnud kunagi tulnud ka selle peale, et hõljukit üldse vees ennem testida. Kaamera sidusin enne vette minekut spetsiaalselt veel kalipso varrukal oleva nööri külge, kui kapteni abiline laevas need kaua kõlama jäävad sõnad ütles: “Viimane asi, mis sa soovid, on oma GoPro kaotada.” Tema sõnaski selle ära! Keegi peab ju süüdi olema! Ülejäänud õhtu saatsin mööda suht tuima zombie näoga, kuigi ei saaks öelda, et ma purjeka külge riputatud võrkkiiges olemist ja tähistaeva vaatamist ei nautinud.

Uskumatu, kogu Bali reisi materjal ja natuke Austraalia algusest on lihtsalt hetkega läinud. Pea nelja tunni jagu kaadreid. See, kuidas ma mägedes metsas jalutades kohviube noppiva vana tädikesega kokku sattusin ja kes mu kaamerasse oma laia hambutu naeratusse suunas, see kuidas me paduvihmas rolleriga riisipõldude vahel koduteed otsisime, see kuidas me paradiisiranda läksime ja sattusime sellise raju tormi kätte, et puud raksudes murdusid, see kuidas meid Amedis kohalikule poissmeesteõhtule kutsuti ja me kohaliku erootikatantsu tunnistajaks olime, see kuidas me Mt Tamborinis jalutasime ning Elerin madu nähes tormijooksu tegi jne jne. Kusjuures mul oli just mälukaart varsti-varsti täis saamas. Edaspidiseks õpetuseks olgu siis see, et mälukaardid pigem väikesed ja palju!

Teise päeva hommikul ärkasin selle peale, kui  mootorile hääled sisse pandi ja see mis järgnes, ei olnud sugugi meeldiv. Pea paar tundi korralikku raputamist. Jah, justnimelt raputamist, mitte loksumist. Olin oma asemel külili ja kuigi tean, et alati soovitatakse lainega üles horisonti vaatama minna, siis mulle tundus, et ehk elan selle kõigutamise ikka voodis vaikselt külili olles ja silmi kinni hoides üle. Kui aga Evert poolel teel oksendama minnes minu voodi juures peatus ja Trevorit vaatama palus minna, kuna tal oli ka halb olla, siis ei olnud mul enam varianti, kui püsti tõusta. Kolisime üles tekile ja kogu ülejäänud päeva üritasin õlgu silmapiiriga ühel joonel hoida. Taaskord tõdesime, et meist merekarusid ei ole. Muus osas olid teise päeva plaanides kaks rannapeatust ja kaks snorkeldamispeatust. Hommikul kohe esimene retk viiski Whitsunday saarele Hill Inlet Lookouti, kust avanes imeline vaade türkiissinisele veele, kuhu hiljem ka oma jalad sisse saime kasta. Astumine maailma ühele ilusaimale rannale, Whitehaven beach, oli maagiline. Liiv olit tõepoolest lumivalge, imepehme ja krudisev, vesi oli nii hele ja moodustas erineva sügavusega kohtades heledamaid ja tumedaimaid siniseid varjundeid. Meie polnud tõepoolest varem veel võrdväärsele rannale sattunud. Tänu varahommikusele üle lainete hüppamisele, jõudsime randa ka just piisavalt vara, et suuremaid turistimasse vältida. Lahkuma asudes tuli järjest mitmeid paaditäisi inimesi juurde ning siis poleks enam endast ilma taustal selfiesid tegevate jaapani turistideta võimalik pilti teha olnud.

Snorklimispeatused pakkusid ka väga palju elamusi, kuna osad kalad olid seal pea minusuurused ja ei peljanud ka otse nina alla ujuda. Ma olen muidugi üldse vähe snorkeldanud veel oma elus, aga see oli nendest mõnest korrast Tais ja Balil palju võimsam. Kalu on tõesti palju ja väga värvilisi ning koralliaiad oli veepinnale nii lähedal, et päris raske oli kriimustamata hakkama saada. Brian on vees nagu kala ning sukeldub aga lupsti maskiga vee alla. Tal õnnestuse vees ühte pisemat haikala jälitada ja ühe suure kalaga “the ultimate selfie” saada.

Kolmanda purjepäeva hommikul otsustas kapten, et lubab roolima ka kõik huvilised ja oi, kui hirmus see minu jaoks oli. Ma ei ole sügavsinise põhjatu merega just väga hea sinasõber ja ammugi ei tea ma kui suur purjeka kalle on veel turvaline, aga kui roolis on nõrguke naisterahvas, kes seda tuules olles vastusuunda ei jaksa pöörata ning masti kalle läheneb juba 90-kraadile, siis ma eelistan, et sel hetkel oleks rool ikkagi kogenud kapteni kätes. Nii ma siis sel koduteel pea 90 kraadise nurga alla istudes vaikselt närveerisin, kuni enamus soovijatest olid oma sõidu tehtud saanud. Ma olen vist liiga vanaks jäänud, et nii arglikuks olen muutunud…

Meie purjekas Prima

Meres ujuv suur kilpkonn

Niimoodi see papagoi iga kord küpsise järel käiski

Hill Inlet lookout

Whitehaven

Kohe püüab lihapala kinni

Sellised kalad hõõrusid vastu selga

Teddiga liival

Küll oli tore pärastlõunal vahelduseks turvaliselt kahe jalaga maa peal olla. Kõikusin veel küll järgmised paar päeva, aga vähemalt oleks kukkudes ainult käed või jalad marraskil, mitte all põhjatu ookean ja vett täis kopsud. Airliest sõitsime tagasi Bundabergi lähedal olevasse Elliot Headsi, kus juba varem olime telkinud, et siis Brian saaks hommikul kohe Audil rihma vahetatud ning rendiauto tagasi antud. Ca 9h sõitu ja olimegi pimedas kohal. Uuel päeval said remonditööd tehtud peale lõunat ning kuna siis poleks enam Hervey Bayst Fraseri poole mineva praami peale õigel ajal jõudnud, broneerisime endale 4-veduse auto järgmiseks päevaks ja kasutasime õhtul ära võimalust minna käpingust ca 15km kaugusel olevasse kilpkonnade varjupaika. Mon Repos Turtle Sanctuary’s oli meil võimalus näha pisikesi beebikilpkonnasid maa seest välja tulemas ning merre minemas, et alustada oma pikka eluteekonda. Väga maagiline tunne oli olla selle tunnistajaks ning saime kilpkonnade kohta teada väga palju huvitavaid fakte.

Taaskord uus hommik ning varajane start, et olla hiljemalt kella kaheksaks paaritunnise autosõidu kaugusel olevas Hervey Bays autorendifirma ukse taga. Peale tunniajast videoõpetust ja hoiatusi said poisid Teddi võtme kätte ning võisime kogu kraami taas ühest autost teise ümber pakkida ja sadamasse suunduda. Ülesõit kestis talutavad 30 minutit ja poisid võisid oma liivasõiduskused proovile panna. Fraseri saar on maailma suurim liivasaar, 120 km pikk ja 24 km lai, ning vastupidiselt tavapärastele liivaväljadele, kasvab selle liiva peal taimestik – ka vihmamets. Asfaltit on saarel ehk alla kilomeetri, kahe kuurorti juures, ning kõik ülejäänud teed on liivast. On rannateed, kus sõit toimubki otse rannaliival, paralleelselt veega, ja siis on sisemaa teed, mis on ikka eriti rajud ja üsna raskelt läbitavad. Oma autoga nendes sügavates liiva ja kännu aukudes poleks küll raatsinud sõita, aga Teddi meil oli just sellisteks sõitudeks ehitatud. Teddi oli beeži ja rohelist värvi 90-ndatest pärit Jeep Cherokee, kellel kere kõrgemaks tõstetud ja just Fraseri teede jaoks sobivad kangemad vedrud alla pandud. Teddi meile päris alati aknaid avada ei soovinud ning muusikat ei mänginud, aga kellele see muusika, kui sul on kõrval merekohin ja tuulevilin. Pealegi, Teddi oli ikkagi praktiline tööloom ja selle juures isegi üsna fotogeeniline.

Kahe päevaga saime nähtud suurema osa peamistest vaatamisväärsustest, millest eriti mainimist väärt on Pinnacles mitmevärvilised liivakaljud, Lake Wabby, milleni jõudmiseks on vaja esmalt rassida 40 minutit mööda paksu liivaga rada sisemaa poole, siis metsast lagedale jõudes avaneb vaade kui kümnekordsele Piusale ning peale väikest värskendavat kastmist järgneb taas 40 minutit korralikku liivas sumpamist, Indean Head lookout, kust avaneb vaade kahele poole rannajoonele ning sisemaa üüratutele liivaväljadele ja Lake McKenzie oma lumivalge ja ülipehme liiva ning helesinise veega. Kogu selle aja jooksul nägime ainult ühte dingot. Muidu on neid seal väga palju ning nende eest joosta, maa pinnal süüa, toitu laokile ja lapsi järelvalveta jätta ei tohi. Vastavalt suurtele hoiatustele saigi valitud aiaga piiratud telkimisala, mis iseenesest ei tähendanud, et looduslikkust vähe oleks. Kuna kogu telkimispiirkond oli nii suur, siis aeda ei märganudki ja ka sinna ala sisse jäi paks mets, palju linnulaulu ning hommikul kaks äkiliselt meie poole tulevat roomajalist. Seekord ei olnud tegemist ussidega vaid olid mingid 60-70 sentimeetrit pikad tursked sisalikulised. Esimene ehmatas meid, kui kuulsime puu otsas midagi sahistavat allapoole liikumas ja mõne aja pärast pani üks meid kõikki laua peale hüppama, kui joostes tee poolt lähenes. Too, kes mööda maad tuli, oli nii julge, et ühegi toikaga ei saanud tast alguses lahti. Ta oli nimelt maias meie laua alla kukkunud porganite ja muude toidupalakeste peale, aga lõpuks lasi ta meid ikkagi laua pealt maha telki pakkima.

Maismaale saamiseks oli meil broneeritud kõige hilisem poole üheksane praam, mida tegelikult erinevatel infolehtedel välja ei reklaamita ja ka alguses Fraserile suundudes meile seda sadamatöötaja millegipärast väga müüa ei soovinud, aga jäime oma nõudmisele kindlaks ja saime tänu sellele Fraseril teise päeva rahulikus tempos võtta. Sadamasse praami ootama sõitsime enne pimedat ja saime veel ennem ülesõitu 10- taalase veiniklaasi saatel Kingfisher lahe kail päikeseloojangut nautida ning hiljem auto kõrval asfaldil pikniku pidada. Ennem, kui tagasi sisemaal olles kodupoole liikuma saime hakata, tuli taaskord asjad ühest autost teise tõsta ja poistel Teddile liiva ja soolavee jääkide puhastamise näol korralik värskenduskuur teha. Meie Elerini ja Trevoriga alustasime samal ajal autos juba magamisprotseduuridega. Koduteel oli pikkust umbes neli tundi ja lihtne see autojuhile ei olnud. Üritasin endal ka ikka tikke silmavahel hoida ja Brianile seltsi pakkuda. Tõenäoliselt ajasin suht mõttetud ja seosetut juttu, esitades iga lausega suht suvalisi ja erinevatest teemadest pärit küsimusi, aga sellel kõigel oli üllis eesmärk Brianit teadvusel hoida. Ja oh mind rumalat, kes ma algselt kogu Austraalia reisi planeerides enamus sõite poistele öö peale üritasin sättida, et kogu päevavalguse ajast maksimumi võtta. See lühikegi pooleldi öösse jäänud sõit näitas, et praktikas see nii lilleline ei oleks olnud. Kui lõpuks öösel kolme paiku koju jõudsime, roomasime räpastena voodisse pehmete valgete linade vahele. Paradiis!

Väike aga visa

Pinnacles

Maheno laevavrakk otse rannal

Nägime dingo ka ikkagi vabas looduses ära. Ilus kutsu, aga siiski metsik.

See tüüp meid kõiki laua peale jooksutaski. Või noh, Trevor oleks temaga mängima läinud.

Imeline Lake McKenzie

Meie Teddi

Indian Head lookout

Kohtumine nunnu labradori, mao ja prügikollist kalkuniga

Tagasi Eesti auklikel teedel!

Tagasitulemise tegi vähegi mõnusamaks see, et ilmad olid päikselised – ühel tagasitulemisele järgnenud päeval näitas auto kraadiklaas lausa 14 kraadi – ning valges ärkamine ja töölt kojujõudmine tunduvad ka lausa luksusena. Kuigi ka koju saabudes oli elul meile üllatus varuks. Nimelt olime köögis kubu valguse sisse jätnud ja naabrimees ütles, et kuskil kaks nädalat põles, kuni katki läks. Pirn oli läbipõledes aga lühise tekitanud ja kogu voolu kilbist välja löönud. Meie jaoks tähendas see vaatama päikselisele ilmale 14 kraadisesse tuppa saabumist ja külmkapi suurpuhastust. Boiler ei jõudnud ka õhtuks vett üles soojendada ja seega piirdusime kuivsaunatamisega, et kehatemperatuuri vähegi normaliseerida. Teretulemast koju!

Kui nüüd kolm nädalat ajas tagasi minna, Austraaliale eelnenud viimasesse Bali päeva, siis algas see sellega, et rolleri rehv oli tühi. Ebaõnn ikka muudkui üritas endast tasahilju märku anda. Andsime katkisest rehvist majutusse teada ja jalutasime seni mõnesaja meetri kaugusel olevasse warungi hommikust sööma. Tagasi majutusse saabudes ootas meid ees uus kaunitar, veel vanem kui eelmine, läbitud sõidukilomeetreid 40 000 ja peale, aga endiselt sõidukorras. See andis meile viimasel päeval võimaluse nautida veelgi peatee sõidumärulit, mitmeid sadu trepiastmeid ja kauneid rannalaguune. Pimeda saabudes kogusime hotelli trepialusest oma kompsud kokku ja lahkusime taksoga lennujaama poole.

Kohal

Varahommikul Austraaliasse saabudes olime kõik väga elevil, aga eriti põnevil oli just Trevor, kuna tädi Elerin oli lubanud sünnipäeva tähistada. Ja igaüks ju teab, et kõigi õigete kommete kohaselt kaasneb sellega ka kingitus (vihje ju oli veel kaua unistatud Lego Minecraft kaevanduse näol antud). Piirikontroll lähtus aga põhimõtetest, kes kannatab, see kaua elab. Esimene peatus passikontroll: saime noomida, et meil peatumiskoha aadressi ega kontaktisiku telefoninumbrit polnud märgitud (see kõik ju ikka meie turvalisuse nimel). Teine peatus: uus passikoopia tegemine, kuna esimeses läks midagi nihu. Kolmas peatus toll: kas on või ei ole deklareeritavat kaupa. Kuna mul oli kotis Briani jaoks üks metsseakonserv ja liha ei tohi ilma deklareerimata riiki sisse tuua, siis märkisin loomulikult kõik dokumentidel ausalt. Küsiti ainult, mida ma deklareeritava kauba all silmas pidasin ja suunati järgmisesse sabasse. Neljas peatus ja sedakorda viimane peatus: biokontroll. Seal tuli seista üksteise taga laia joone peal ja visata seljakott joonele, nunnu labrador nuuskis kõik inimesed ja kotid mõlemalt küljelt läbi ning olimegi suutnud pea poolteist tundi erinevate tegevustega sisustada. Viisadokumente, mille peal oli spetsiaalselt kirjas, et see mitmeleheküljeline ports peab väljaprinditult kaasas olema, ei soovinud keegi näha. On rõõm teada, et oled kandnud kaasas midagi ebaolulist, samas kui kotis on iga millimeeter arvel.

Kõigepealt läksime koju, nautisime meile valmistatud hommikusööki ja kui olime jõulu- ja sünnipäevahooajast kogunenud kingitustega üle küllatud, olime valmis linnapeale suunduma. Elerin viis meid South Banksi, mis on Brisbane’i kesklinnas jõe äärde rajatud tehisrannakeste ja basseinide kogum. Liiv, palmid, jäätis, vetelpääste ja kõik jutud! Kuna olime seal tööpäeval, siis saime ruumi poolest laiutada ja jagasime basseini peamiselt värskete emadega. Nädala sees ja pühadel pidi see paksult inimesi täis olema, kuna Brisbane’il ei ole oma supelranda ookeani ääres – selleks tuleb pisut linnast välja sõita. Kogu ala oli väga puhas, ühelt poolt ümbritsetud väikeste kohvikute ning teiselt poolt jõe ja kõrgete kontorihoonetega. Mis mind üldse Brisbane’i puhul imestama pani oli see, et kesklinna alast väljas ei olnud eriti kõrghooneid. Näiteks Holland Park, kus Elerin ja Brian elasid, oli ilma tipptunnita ca 10 minuti kaugusel keskusest ja seal olid peamiselt eramajad, märkasin ainult üksikuid 2-3-korruselisi kortermaju. Nagu meil Kristiines ja Nõmmel on eramajade piirkond, ainult, et Brisbane on oluliselt suurem linna kui Tallinn ja isegi madalaid kortermaju tuli äärelinnas tikutulega taga otsida. Majade ees vohavad palmid ja erinevad puuviljapuud ning see kõik jätab sellise mõnusa hubase väikelinliku tunde.

South Bank

Jookse Elerin, jookse!

Teisel päeval soovisime juba natuke rohkem ringi matkata ja otsustasime minna Mt Tamborine rahvusparki mõnele lühemale rajale, et kogeda vaateid, vihametsa, veesilmasid ja kõike sellist, mis Austraalia metsadele mõeldes kohe silme ette tuleb. Mul oli küll algselt soov minna Lamingtoni rahvusparki O’Reiley Treetop radadele, aga Brian arvas, et see jääb liialt kaugele ning meil oli vaja veel õhtul ettevalmistusi teha laupäeva varahommikul algavaks automatkaks. Mt Tambrorine’s valisime ühe 3,5km pikkuse raja, mille ideaalis oleks saanud läbida ringiratast. Rada langes mööda vihmametsa alla ja pärast üles, teepeale jäi erinevaid väga põnevaid jämedaid ning kõrgeid puid, eksootilisi palmipuid, tuulest räsitud ja mahalangenud palmilehti, nägime päris suurt kaani ja oli ka esimene kohtumine kalkuniga, mis nagu hiljem selgus on seal metsades väga tavaline ja tüütu, temperatuur oli mõnus ning mets pakkus parajat jahutust.

Esimene pool rajast viis väikese vaateplatvormi ja koseni ning teisel etapil suutsime lihtsalt ära eksida. Mingi hetk avastasime, et see „tee“ mida mööda kõnnime ei tundu enam väga raja moodi olevat ning lõpuks kadus ka see olematu äratammutud lehtedega rajake ära. Mõnda aega ekselnud, otsustasime, et mõistlik oleks tagasi minna ja mitte oodata, kuni oleme täitsa võsas, õues pime ja telefoni akud tühjad, ning peagi leidsime üles ka õige raja. Uus rada läks ühel hetkel üle vesiseks pinnaseks – justkui nagu madalaks soiseks järvekeseks, mis tekkinud suurest vihmast ja üleujutusest. Üle selle veekogu sai ainult mööda mahalangenud palki ja kui mina, Evert ja Trevor olime juba üle jõudnud ning Elerini saabumist ootasime, siis poolel teel ta peatus ja lihtsalt jooksis elu eest tagasi. Ma enam ei mäletagi, kas ta karjus ka või mitte, see kõik nägi üsna humoorikas välja ja selle dramaatilise spurdi põhjustajaks oli üks madu. Madu oli ennast ähvardavalt püsti ajanud ja kui hiljem tehtud foto põhjal liiki üritasime selgeks teha, siis leidsime, et tegemist oli tõenäoliselt punakõhulise musta maoga, mis pole küll surmav aga siiski mürgine. Elerin ei olnud loomulikult nõus enam sama teed tagasi tulema ja ringiga ümber veekogu minekuks ei tundunud ka väga head versiooni olema. Algselt mõtlesime, et proovime, kuidas oleks edasi minna, aga siis lõppes mahakukkunud palk lihtsalt keset vett ära. Evert hakkas juba Trevorit sülle võtma ja proovima kuidagi üle vee astuda, kui avastas, et kohe palgi otsas teise puu all paistis kerratõmbunud madu. No selge, olime lõksus kahe mao vahel! Kiire perenõupidamine ja otsustasime, et läheme ikka tuldud teed tagasi ja proovime palgi kõrval kivil olevast maost mööda hiilida. Too hakkas meie liginedes muidugi taas pead tõstma, aga pisut aega oodates läks ta õnneks mingi hetk kuhugi palmilehe alla peitu ja saime mööda.  Kogu selle kaarutamisega saime kena kilomeetri oma matkale otsa. Metsas jalutades selgus ka see, miks Brian muigama hakkas, kui eelmisel päeval kodus matkamamineku soovi avaldasin ja arutasime, kuhu kõige mõistlikum ajalises mõistes oleks minna. Elerin nimelt polevat just meeletult suur metsa fänn. Tore, et saime talle siis kohe teisel päeval madu tutvustada!

Lärmakas Kookaburra

Mt Tamborine rahvuspark

Mt Tamborine rahvuspark

Mt Tamborine rahvuspark

Mt Tamborine rahvuspark

Leia pildilt uss

Plaanide muutus

Kui õhtul kodus tripiks asju hakkasime pakkima, helistas mingi hetk Brian, kes veel tööl viimaseid puhkuseelseid toimetusi tegi, et ta peab ikkagi laupäeval ise haige kolleegi asemel tööl olema ja saame kella viiese stardi asemel hoopis lõunast liikuma hakata. Tal oli muidu laupäevast 1,5 nädalat puhkust võetud. Algne plaan oli laupäeva varahommikul Brisbane’st 3 km kaugusel oleva Rainbow Beachi kaudu Fraseri saarele minna, aga plaanide muudatus ajas reisikava segamini, sest pärastlõunal startides poleks meil mõõnaga klappinud ja me poleks sadamast enam mööda randa edasi telkimisala poole saanud. Tõusu ajal ei ole nimelt mõned rannad autoga läbitavad ja seal saarel liiklus peamiselt mööda rannajoont käibki. Valisime siis ühe teise telkimisplatsi, kuhu jõuaks enne pimedat ja samas oleks jälle natuke lühem maa järgmisel päeval edasi sõita. Otsustasime esimesel ööl telkida Brisbane’is 5 sõidutunni kaugusel olevas Elliot Heads Holiday pargis, kus õnnestus peremehe lahkuse peale saada väga hea hind, oli vist alla 40 dollari meie kõigi peale elektriga telkimiskoha eest. Austraalias oli keskmine telkimiskoha hind eraparkides meie viiesele seltskonnale kuskil 60 dollari ringis, mõni koht ka kallim. Kui aga leida sobiv telkimine mõnel riigi platsil (a la nagu meie RMK), mis küll enamjaolt nõuavad ligipääsuks 4WD (neliveduse auto) olemasolu, siis on taks ca 6 dollarit/inimene. Telkimiskohtades on üldiselt olemas elekter, vesi telgi kõrval platsil, eraldi võtme või koodiga ligipääsetavad dušširuumid, pesupesemisruumid ja vabalt kasutatavad puhtad väliköögid koos gaasigrilliga. Meie enda telkimisvarustus sisaldas 10-kohalist telki, mille sai üles pea kümne minutiga, pisikest Weberi gaasigrilli, ca 100*50*15cm kollast kohvrit, mis avanes imeliseks pinkidega lauaks, kahte madratsit ja autokülmikut. Nii on lausa lust telkida, magamine mugavamgi, kui mõnes hostelis.

Teeääne pealtvaataja

See imeline kollane laud ja 10-kohaline telk

Elliot Heads päikesetõusul

Järgmisel päeval kui hommikusööki valmistasime, avastas Evert äkki auto taga midagi rippumas ning edasise uurimise käigus selgus, et autol oli pool rihma maha jooksnud. See pool, mis veel peal oli, ei jätnud just sellist muljet, et see meid turvaliselt 8 sõidutunni kaugusele viib. Taaskord plaanide muutus. Kuna pika otsimise peale Bundabergi autopoodidest sobivat rihma ei leidnud, tuli Audile uus rihm tellida, et kui hiljem Whitsundayst tagasi sõidame, see ära vahetada.  Kuna meil oli ikkagi esmaspäeva hommikuks broneeritud kruiis põhjapool ees ootamas, siis tuli võtta rendiauto, kõik asjad ümber laadida ja asuda 8-tunnisele teekonnale. See kõik lõi sassi ka plaani järgmisesse telkimiskohta valges jõuda.

Olin broneerinud ühe kena mereäärse telkimisplatsi Cape Hillsborough rahvuspaki QLD lehelt, mille nime googeldades tulid ainult erinevas versioonis imelised kängurutega rannapildid, aga kuna me jõudsime kohale kottpimedas, siis jäi ainult loota, et me telki mõne kahtlase eluka peale ei püstita. Looma me eest ei leidnud, küll aga ühe üksinda telkiva vanema mehe, kes nädalavahetuseks rahu ja vaikust nautima oli tulnud (nagu „backpacker killer“ või nii, oli Brianil tavaks öelda ühe Austraalia kriminaalse juhtumi põhjal). Meesterahvas osutus siiski lahkeks, aga eks seda nad ole alguses kõik. Antud telkimisplats oli ilma vooluta ja meil olid just sellised hästi paksud madratsid, mis vooluvõrku pannes ise õhku täis lähevad ja nende täispuhumine oleks ilmselgelt võtnud kogu öö. Saime telginaabrilt õnneks laenuks ühe pisikese kompressori, mille me kahjuks üsna pea ära suutsime lõhkuda. Kuna õhku tuli aeglaselt peale ja madrats oli üüratu, siis see lihtsalt kuumenes üle ja voolik läks katki. Mis siis ikka, meie lükkasime küljealuse olemasolevate rannarätikutega pisut pehmemaks ning Elerin ja Brian said magada ¾ tühja madratsiga, mis osutus siiski ebamugavamaks, kui meie küljealused 3 rätikut.

See öö, see oli vist üks pikemaid mu elus. Esiteks olid linnud meeletult lärmakad, teiseks kostus paar korda öö jooksul meeletult valju dingode ulgumine, kolmandaks pidin öö jooksul kaks korda kreepsu saama telgi lähedalt kostuva sahina peale, mis hommikul selgus, et olid põõsastes hüppavad kängurud ja neljandaks ärkasin kolina peale, mis telgiluku avades selgus, et oli välja unustatud prügikastis tuhniv kalkun. Ma mäletan, kuidas ma esimese hirmutava sahina peale lohutasin ennast mõttega, et pole hullu, varsti on hommik, aga hommik lihtsalt ei saabunud ega saabunud. Brian ja Elerin olid ka öösel telgi otsas oleva veerandtäis madratsi pealt telgi keskele põrandale kolinud, sest Brianil ei olnud mingit soovi öösel selle peale ärgata, kui dingo talle läbi võrgu näkku hingab. Hea naabrimees backpacker killer veetis aga kogu öö südamerahus lageda taeva all. Hommikune pakkimine sujus üle ootuste kiirelt ja Airlie beach, kust startis meie Whitsunday kruiis, oli kõigest pooleteise sõidutunni kaugusel.

Cape Hillsborough rand

Enamasti magasime ilma katteta. See on siis see mainitud võrk, läbi mille Brian öösel dingodega ei soovinud kohtuda. Telgi kõrval ringi luusimas ka prügisorteerijast kalkun-äratuskell.